>HONORÉ DE BALZAC
Provintsi muusa
Krahv Ferdinand de Gramont’ile.
Kallis Ferdinand, kui mõne kirjandusmaailmas esineva õnneliku juhuse tõttu neil ridadel peaks olema pikk iga (habent sua fata libelli), siis on see muidugi väike asi, võrreldes selle vaevaga, mida nägite teie, olles «Kommete etüüdide» d’Hozier’ks, Chériniks, heraldikuks; Navarreins’id, Cadignanid, Langeais’d, Blamont-Chauvryd, Chaulieu’d, d’Arthezid, d’Esgrignonid, Mortsaufid, Valois’d ja kõik need sada kõrgest seisusest perekonda, kes moodustavad «Inimliku komöödia» aristokraatia, võlgnevad teile oma kaunid deviisid ja vaimukad vapid. «Kommete etüüdide vapiraamat», mille loojaks on aadlik Ferdinad de Gramont, kujutab ju endast Prantsuse heraldika täielikku ajalugu, kus midagi ei ole unustatud, isegi mitte impeeriumi vappe. Säilitagem seda ürikut kui sõpruse ja mungaliku kannatlikkuse mälestusmärki. Kui palju vana feodaalse keele tundmist ilmutavad deviisid nagu: Pulchre sedens, melius agens! – mis kuulub Beauséant’idele, või: Des partem leonis! – mis kuulub d’Espard’idele, või: Ei ole müüdav! – mis kuulub Vandenesse’idele. Lõpuks, kui palju graatsiat on kogu selle ikonograafia tuhandeis üksikasjus, mis näitavad, kui suurt tõetruudust olen püüdnud saavutada oma ettevõttes, kus teie kui poeet abistasite oma vana sõpra
PROVINTSI MUUSA
Loire’i kaldal, Berry piiril on linn, mis oma asendiga paratamatult köidab reisija pilku. Sancerre’i asukohaks on kõige kõrgem mäehari ühes väikeses mäeahelikus, rahutu Nivernais’ viimases lainetuses. Loire niisutab nende mäeküngaste jalamil asuvaid maa-alasid, jättes sinna kollakat kõntsa, mis on heaks väetiseks; ent mõningate kohutavate veetõusude aegu, nagu neid juhtub ka Vislal, sellel Põhjamaa Loire’il, uhub jõgi siinse kalda otsatumalt liiva täis. Mägi, mille harjale on koondunud Sancerre’i majad, asub jõest kaunis kaugel, nii et väike Saint-Thibault’ sadam ei ulatu Sancerre’i elust osa võtma. Siin lastitakse veine, siin lossitakse tammelaudu ja üldse kõike, mis saabub Ülem- ja Alam-Loire’i mailt.
Ajal, kus toimusid selle jutustuse sündmused, olid Cosne’i ja Saint-Thibault’ rippuvad sillad juba valmis ehitatud. Reisijad, kes saabusid Pariisist Sancerre’i Itaalia teed kaudu, ei ületanud Loire’i Cosne’i ja Saint-Thibault’ vahel enam parvel; eks ilmne sellest, et 1830. aasta riigipööre oli juba toimunud, sest Orleans’ide kuninglik sugu toetas kõikjal majanduslikke huvisid, ent umbes nii nagu need abielumehed, kes teevad oma naistele kingitusi kaasavarasummadest.
Sancerre’is, välja arvatud selles osas, mis asub ülemisel platool, kulgevad tänavad veerjalt ja linn on ümbritsetud kallakuist, mida kutsutakse Suurteks vallideks, nimi, mis selgelt viitab linna tähtsale minevikule. Sealpool valle laiub viinamägede vöönd. Vein on maakoha peamiseks tööstussaaduseks ja tähtsamaks kaubaartikliks; siin toodetakse mitmeid kangeid veinisorte, mis omavad erilist head aroomi ja meenutavad nii väga Burgundia veine, et nendega Pariisis nii mõndagi vilumatut kurgulage võib petta. Sancerre’i veinisordid müüakse alati Pariisi kõrtsides kiiresti läbi ja see on muide väga vajalik, sest et neid sorte üle seitsme või kaheksa aasta ei saagi säilitada. Linnast allpool asuvad mõned külad, Fontenay ja Saint-Satur, mis sarnanevad eeslinnadega ja meenutavad oma asendilt Neufchâteli lõbusaid viinamägesid Šveitsis. Linnas on säilinud mõned jooned ta vanaaegsest ilmest, tänavad on kitsad ja sillutatud Loire’i sängist võetud munakividega. Siin-seal on näha vanu maju. Kindlusetorn, see sõjalise võimu ja feodaalse ajastu üks jäänuseid, meenutab kohutavat piiramist ususõdade päevil, kus kalvinistid oma julmusega ületasid isegi Walter Scotti metsikuid kameroonlasi.
Sancerre’i linn, oma sõjalise vägevuse lesk ja kuulsusrikka mineviku pärija, on määratud kaunis viljatule tulevikule, sest kaubanduslik tegevus toimub Loire’i paremal kaldal. Linna põgus kirjeldus, mida te praegu lugesite, tõendab samuti, et Sancerre’i eraldumine aina edeneb, hoolimata kahest sillast, mis ühendavad teda Cosne’iga. Sancerre’is, selle vasaku kalda uhkuses, on kõige rohkem kolm tuhat viissada elanikku, kuna aga Cosne’is leidub neid juba üle kuue tuhande. Viimase poole sajandi jooksul on nende kahe vastakuti asuva linna osatähtsus täielikult muutunud. Asendi paremus aga kuulub ajaloolisele linnale, kus kõikjalt avaneb kütkestav vaade, kus õhk on haruldaselt puhas ja taimestik suurepärane, kus kõik on kooskõlas naeratava loodusega, kus inimesed on lahked, vastutulelikud ja vabad puritaanlusest, ehkki kaks kolmandikku elanikkonnast on jäänud kalvinistideks.
Asjade sellise seisukorra juures, kui pealegi talutakse kõiki väikelinna ebamugavusi ja kui ollakse selle poolametliku järelevalve all, mis eraelust teeb midagi avaliku elu taolist, areneb kõige kõrgemal määral kolkapatriotism, ehkki see kunagi ei suuda asendada perekondliku kokkukuuluvuse tunnet. Sellepärast siis Sancerre’i linn nii väga uhkustaski, et tema rüpest oli võrsunud kaasaegse arstiteaduse au ja uhkus Horace Bianchon ning teisejärguline kirjanik Étienne Lousteau, üks väljapaistvamaid följetoniste. Sancerre’i ringkond oli solvunud, et seitse või kaheksa suurmaaomanikku pidasid elanikkonda oma käpa all ja mängisid valimistel ainujuhtivat osa; sellepärast otsustati vabaneda doktrinääride ikkest, kes Sancerre’ist olid teinud oma «pehastunud aleviku». See mõningate solvunud enesearmastajate vandenõu ebaõnnestus sellepärast, et tekkis kadedus tolle vandenõulase vastu, keda tulevikus kavatseti esile tõsta. Kui tulemus paljastas kogu ürituse radikaalse vea, siis püüti asja heaks teha sellega, et järgmistel valimistel esitati kandidaadiks üks neist kahest mehest, kes Pariisis nii hiilgavalt esindasid Sancerre’i.
See idee oli harukordselt uudne meie provintsis, kus alates 1830. aastast kohalike kolkasuuruste kandideerimine valimistel oli nii hoogu läinud, et riigimeeste arv saadikutekojas jäi üha vähemaks. Pealegi oli uus projekt – muide küllalt raskesti teostatav – tekkinud ringkonna kõige väljapaistvama naise peas, dux femina facti, kuid ainult tema isiklikes huvides. Selle naise idee juurdus nii tugevasti tema minevikus ja mõjutas nii oluliselt tema tulevikku, et raske oleks seda mõista, kui me ei annaks kokkusurutud, kuid elavat ülevaadet tolle naise eelnevast elust. Sancerre oli tollal uhke oma väljapaistvale naisele, keda kaua ei suudetud mõista, kes aga umbes 1836. aastaks saavutas oma ringkonnas auväärse kuulsuse. Umbes samal ajal hakkasid Pariisis välja paistma kaks Sancerre’ist pärinevat meest, kumbki oma erialal; üks neist saavutas suurima kuulsuse, teine populaarsuse. Étienne Lousteau, kaastööline ajakirjade juures, toimetas joonealust ühes suures ajalehes, millel oli kaheksa tuhat tellijat; Bianchon aga oli juba haigla vanemarst, Auleegioni kavaler, Teaduste akadeemia liige ja hiljuti nimetati ta ülikooli professoriks.
Kui sõna sandism ei sisaldaks paljude arusaamise järgi midagi laitusetaolist, siis võiks öelda, et George Sand lõi sandismi, pealegi on ju õige, et moraali seisukohast käib headusega peaaegu alati kaasas kurjus. See sentimentaalne leepra on rikkunud nii mõnedki naised, kes ilma oma pretensioonita geniaalsusele oleksid olnud lihtsalt kütkestavad. Sandismil on igatahes see hea omadus, et naine, kes on sellest nakatatud, kannab kõik oma ettekujutatava suuruse seni tema poolt tunnustamatuile tundeile üle ja saab seetõttu südame poolest mingisuguseks sinisukaks; sellepärast on tal siis vähem kurvastusi, kuna armastus neutraliseerib pisut ta kirjanduslikke pretensioone. George Sandi kuulsakssaamise puhul selgus siiski, et Prantsusmaal on liiga suurel arvul väljapaistvaid naisi, kes on aga küllalt suuremeelsed, et jätta senini vaba tegevusväli Saksi marssali lapselapsele.
Sancerre’i väljapaistev naine elas La Baudraye’s, mis oli ühtaegu nii linna- kui maamaja, asudes kümne minuti kaugusel linnast Saint-Saturi külas või, kui soovite, eeslinnas. Tänapäeva la Baudraye’d, nagu paljud teisedki suursugused perekonnad, olid asendanud need la Baudraye’d, kelle nimi hiilgas ristisõdade aegu ja oli seotud paljude suursündmustega Berry ajaloos. See vajab selgitust.
Keegi raevanem, nimega Milaud, kelle esivanemad olid ägedad kalvinistid olnud, läks Louis XIV valitsemise ajal, pärast Nantes’i edikti tühistamist, katoliku usku üle. Et sellisele liikumisele kalvinistide ühes tugevamas kantsis hoogu anda, määras kuningas mainitud Milaud’ kõrgele ametikohale vete ja metsade peavalitsuses, andis talle sire de la Baudraye vapi ja tiitli ning kinkis talle tõeliste la Baudraye’de läänimõisa. Kuulsa kapten la Baudraye pärijad sattusid kahjuks ühte neist püünistest, mis kuninga korraldusel olid ketserite
