XVI kinkis hiljem patendi kõrgema maksurentniku õigustele, austades sellega lahinguväljal langenud kometi mälestust.
Too rikas maksurentnik oli vaimukas inimene, kes tegeles silpmõistatuste ja madrigaalidega ning koostas värsse antud riimidele; ta liikus kõrgemas seltskonnas, külastas sageli hertsog de Nivernois’d ja pidas oma kohuseks järgneda aadlikele maapakku, unustamata seejuures kõiki oma kapitale kaasa võtmast. Too rikas emigrant toetas tol ajal nii mitmeidki suursuguseid perekondi. Väsinud ootamisest ja võib-olla ka raha võlgu andmisest, ilmus ta aastal 1800 jälle Sancerre’i ja ostis la Baudraye mõisa tagasi, tehes seda enesearmastusest ja aristokraatlikust auahnusest, mis raevanema pojapoja juures oli täiesti arusaadav; ent konsulite ajal ei olnud tal suuri väljavaateid tulevikule, osalt ehk sellepärast, et endine kõrgem maksuderentnik ei saanud pidada oma poega uute la Baudraye’de suguvõsa jätkajaks. Jean Athanase Melchior Milaud de la Baudraye, rahandusmehe ainus laps, oli sündinud enam kui kidurana; ta oli täiel määral pärinud vere, mida juba varakult oli kurnatud ja rikutud selle liialdatud lõbutsemisega, millele anduvad kõik rikkad mehed, kes abielluvad alles oma enneaegse vanaduse koidikul ja soodustavad sellega ühiskonna ülemiste kihtide mandumist.
Proua de la Baudraye’l, kes neiuna ei omanud mingit varandust ja kellega abielluti vaid ta suursuguse päritolu pärast, oli maapaos viibides küllalt kannatust, et hoolitsevalt üles kasvatada oma kollane ja kidur laps, kellele ta puistas seda ülemäärast armastust, mida emade südames leidub äbarikkude jaoks. Tolle naise, sündinud preili Casteran la Touri surm oli peamiseks põhjuseks, miks härra de la Baudraye Prantsusmaale tagasi pöördus. See Lucullus Milaud’de suguvõsast suri, pärandades pojale oma läänimõisa, kus küll enam ei tohtinud vasallidelt makse võtta, kus aga tuulelipud ikka veel olid kaunistatud vappidega; pärandusena sai poeg veel tuhat luidoori, mis aastal 1802 oli küllalt suur summa, ja kuulsate emigrantide poolt väljaantud vekslid – need peitusid koos isa luuletustega kaante vahel, mis kandsid pealkirja: Vanitas vanitatum et omnia vanitas!
Kui noor la Baudraye elama jäi, siis oli see tingitud kloosterlikult korrapärasest eluviisist, sellest liigutuste kokkuhoiust, mida Fontenelle propageeris kui põdejate religiooni, ja peamiselt Sancerre’i õhust ning mõjust, mida avaldas linna imeilus asukoht, kust avanes kogu Loire’i oru suurepärane panoraam, mille ulatus oli nelikümmend miili. Ajavahemikul 1802–1815 suurendas noor la Baudraye oma endist läänimõisa mitmete juurdeostetud kruntidega ja andus agaralt viinamarjakasvatusele. Restauratsioon tundus talle alguses nii kõikuvana, et ta ei julgenudki Pariisi minna oma võlgu sisse kasseerima, ent pärast Napoleoni surma püüdis ta siiski isa poeesiat rahaks teha, sest ta ei taibanud sügavat filosoofiat, mis peitus selles võladokumentide ja silpmõistatuste segiolekus. Viinamarjakasvataja kaotas palju aega, taotledes oma õiguste tunnustamist hertsogite de Navarreins’ide ja teiste poolt, nagu ta ise ütles, kuid ta ei saavutanud midagi peale lahkesti pakutud teenete; siis pöördus ta Sancerre’i tagasi, kus teda ootas ta südamele nii armas viinamarjalõikus. Restauratsioon tagastas aadlile küllalt hiilgust, nii et la Baudraye’l tekkis soov oma auahneile kavatsustele mõte anda ja endale pärija soetada. See abieluga seotud üritus oli tundunud talle küllalt küsitavana, sest muidu ei oleks ta asjaga nii hiljaks jäänud; ent 1823. aasta lõpul, saanud õnnelikult neljakümne kolme aastaseks, – vanus, mida ükski arst, astroloog ega ämmaemand poleks talle ennustada julgenud, – lootis ta leida tasu oma pealesunnitud vooruse eest. Ometi, kui arvestada ta nigelat kehaehitust, tundus ta valikus nii suurt ettevaatamatust, et võimatu oli selles mitte näha mingit sügavat arvestust.
Just sel ajal pööras tema eminents monsenjöör Bourges’i peapiiskop ühe noore neiu katoliku usku; see neiu kuulus ühte neist kodanlikest perekondadest, kes olid kalvinismi alustugedeks ning kes tänu oma tundmatusele või taeva heldusele pääsesid Louis XIV tagakiusamisest. Piédeferid, kelle nimi meenutas neid eriskummalisi hüüdnimesid, mida reformatsiooni sõdurid andsid üksteisele, olid kuueteistkümnendal sajandil käsitöölised, kuid aja jooksul said neist lugupeetud kalevikaupmehed. Louis XVI valitsemise ajal läks Abraham Piédeferi äri nii halvasti, et aastal 1786, kui ta suri, jättis ta oma kaks poega peaaegu viletsusse maha. Üks poegadest, Silas Piédefer, siirdus Ida-Indiasse ja loovutas oma tagasihoidliku pärandusosa vanemale vennale. Revolutsiooni ajal ostis Moise Piédefer rahvuslikku varandust üles, lõhkus oma esivanemate eeskujul kloostreid ja kirikuid ning abiellus – kummaline küll! – katoliiklannaga, ühe tapalaval hukatud konvendiliikme ainsa tütrega. See auahne Piédefer suri aastal 1819, jättes oma naisele maaga spekuleerimisest laostatud varanduse ja kaheteistkümne-aastase harukordselt ilusa tütre. Kasvatatud kalvinistide usus, kandis see laps nime Dina, vastavalt reformeeritud kiriku kombele, mis nimesid käsib võtta piiblist, et neil poleks midagi ühist katoliku usu pühakutega.
Preili Dina Piédeferi ema pani oma tütre preilide Chamarolles’ide pansionaati, mis oli üks parimaid Bourges’is; Dina sai seal niisama kuulsaks oma vaimuannete kui oma ilu tõttu, ent siiski ei suutnud ta kui mitte-aadlik neiu, kelle ema ootas Piédeferi äriasjade likvidatsiooni, sammu pidada rikaste ja suursuguste tütarlastega, kes hiljem pidid seltskonnas palju väljapaistvamat osa mängima. Pärast seda kui Dina oli õppeainetes oma kaasõpilastest kiiresti ette jõudnud, tahtis ta nendega hiljem eluski ühele pulgale jääda. Ta otsustas kalvinismist taganeda, lootes, et kardinal oskab seda vaimset võitu hinnata ja võtab tema tuleviku eest hoolitsemise enese kätte. Juba see fakt üksi annab ettekujutuse preili Dina targast mõistusest, mis mõjutas teda seitsmeteistkümne-aastasena ainuüksi auahnusest usku vahetama. Peapiiskop oli veendunud, et Dina Piédeferist saab seltskonna uhkus, ja püüdis neidu mehele panna. Ent kõik perekonnad, kelle poole kõrge vaimulik pöördus, olid ehmunud preilist, kellel oli printsessi uhke rüht, kes preilide Chamarolles’ide pansionaadi kasvandike hulgast oli kõige vaimukam ja kes auhindade väljajagamise pidulikel, kuid pisut teatraalseil tseremooniail alati esimest osa mängis. Kindlasti oli tuhande eküüne rendis, mida tütre ja ema vahel veel jagamata la Hautoy mõis anda suutis, väga väikese tähtsusega, võrreldes nende väljaminekutega, mida nii vaimuka olevuse isiklik võlu tema abikaasale kindlasti peale paneks.
Kohe, kui väike Melchior de la Baudraye kuulis neist üksikasjust, millest nüüd kõneldi kõigis Cheri departemangu salongides, sõitis ta Bourges’i ja sattus sinna just hetkel, kus tuntud vagatseja proua Piédefer ja samuti tema tütar olid otsustanud võtta esimese vastutulija, kui too ainult on mütsikandja, nagu öeldi Berrys. Kui kardinal oli väga õnnelik härra de la Baudraye’d kohates, siis härra de la Baudraye oli veel õnnelikum, et sai enesele naise kardinali käe läbi. See väike mehike nõudis tema eminentsilt, et viimane tingimata nõukogu esimehe juures tema eest kostaks, nii et Navarreins’i hertsogite ja teistegi võlgade kättesaamiseks nende saadaolevaile kahjutasusummadele arest peale pandaks. Marsani paviljoni osavale teenrile tundus see abinõu siiski liiga teravana ja ta teatas viinamarjakasvatajale, et tema asi vastaval ajal ja vastavas kohas tähelepanu leiab. Igaüks võib kujutleda, missugust ärevust härra de la Baudraye meeletu abielu Sancerre’is tekitas.
«Seda võis arvata,» ütles kohtueesistuja Boirouge. «Mulle räägiti, et meie kääbus olnud väga šokeeritud, kuuldes puiestikus jalutades, kuidas ilus härra Milaud, prokuröri asetäitja Nevers’is, öelnud härra de Clagnyle La Baudraye tornikestele viidates: «See tuleb mulle veel tagasi!» – «Aga ta võib ju abielluda ja lapsi saada,» öelnud meie prokurör. – «See pole temale kättesaadav!» – Võite nüüd kujutleda, missugune viha süttis meie väikeses äbarikus tolle hiiglase Milaud’ vastu.»
Nevers’is elas üks Milaud’de sugukonna mitteaadlik haru, keda noatööstus oli tublisti rikastanud, nii et selle haru esindaja võis kohtu alale siirduda ja seal karjääri teha, toetudes kadunud Marchangy protektsioonile.
Sellest jutustusest, kus moraal nii tähtsat osa mängib, tuleks nüüd välja rookida kõik alatud materiaalsed huvid, millega härra de la Baudraye eranditult tegeles, ja kõnelda vaid lühidalt tema Pariisi taotluste tulemustest. See selgitaks muide kaasaegse ajaloo mitmeid saladuslikke külgi ja neid varjatud raskusi, mida restauratsiooniajajärgu ministrid kohtasid poliitilisel areenil. Ministrite lubadused olid nii väheütlevad, et härra de la Baudraye otsustas
