enne kui oli saavutanud teatud enesekindluse, tutvunud kohalike kommetega ning esmajoones oma sõnaahtra abikaasaga. Kui lõpuks ühel ilusal kevadhommikul aastal 1825 nähti Sancerre’i promenaadil kaunist proua de la Baudraye’d, kes kandis sinist sametkleiti, kuna ta ema oli mustas sametis, siis tõusis linnakeses suur kihin-kahin. See maitsekas tualett andis kohe ülekaalu noorele daamile, kes oma kasvatuse oli saanud Berry pealinnas. Seda sädelevat imelindu külla kutsudes kardeti, et ei suudeta tema ees küllalt teravmeelselt esineda, ja loomulikult hoidusid inimesed siis tagasi, sest proua de la Baudraye ajas kohalikele daamidele otse hirmu peale. Kui aga härraste de la Baudraye’de salongis tuli imetleda kašmiiritaolist vaipa, kullatud mööblit à la Pompadour, brokaateesriideid akendel ja lilledega täidetud jaapani vaasi, mis kujutas endast küllussarve ja asetses ümmargusel laual, keset äsja ilmunud uut kirjandust; ja kui veel kaunis Dina ilma pikema palumiseta klaveri ette istus ning vabalt lehest mängima hakkas – siis võttis juba varem tekkinud ettekujutus proua de la Baudraye üleolekust eriti suure ulatuse. Et hooletus ja halb maitse temas iialgi pead ei tõstaks, selleks otsustas Dina ikka moega sammu pidada ja seejuures uudseid luksusartikleid mitte unustada; selles mõttes pidas ta elavat kirjavahetust Anna Grossetéte’iga, oma lähima sõbratariga Chamarolles’i pansionaadist. Anna oli Bourges’i ülemmaksunõudja ainus tütar ja abiellus tänu oma rikkusele krahv de Fontaine’i kolmanda pojaga. Naised, kes külastasid de la Baudraye’de salongi, tundsid end alati solvatuna sellest prioriteedist, mida Dina oskas saavutada moodide alal; mida teised daamid ka tegidki – ikka jäid nad taha või kaotasid distantsi nagu võiduajamise harrastajad tavaliselt ütlevad. Kui kõik need väikesed asjad Sancerre’i daamides vaid tigedat kadedust tekitasid, siis põhjustasid Dina vaimukus ja ta kõneoskus juba tõelist vihavaenu. Soovides püsida Pariisi vaimuelu tasemel, ei sallinud proua de la Baudraye kellegi juures tühja loba, aegunud galantsust või mõttetuid fraase; ta keeldus kategooriliselt pisiuudiste levitamisest, samuti alaväärtuslikust keelepeksust, mis provintsis on kõikide kõneluste põhialuseks. Proua de la Baudraye vestles meeleldi uutest avastustest teaduses ja kunstis, värskeist luuleteostest ja teatriuudistest; näis, nagu veeretaks ta mõtteid, kuid tõepoolest veeretas ta moodsaid sõnu.
Abbé Duret, Sancerre’i elatanud kirikuõpetaja, kes kuulus Prantsusmaa vanaaegsesse vaimulikkonda, oli seltskonnainimene ja armastas kaarte mängida, kuid sellises liberaalses linnakeses nagu Sancerre ei julgenud ta oma kalduvusele vaba voli anda; abbé oli väga õnnelik, kui proua de la Baudraye Sancerre’i elama asus, sest see daam ja abbé mõistsid teineteist suurepäraselt. Allprefekt, keegi vikont de Chargeboeuf, oli vaimustatud, leides proua de la Baudraye salongist mingi oaasi, kus oli mõnus provintsielust puhata. Mis aga puutub prokuröri, härra de Clagnysse, siis oli ta kaunist Dinast nii vaimustatud, et see naelutas ta igaveseks Sancerre’i kinni. Kirest vallutatud kohtunik keeldus igasugusest edutamisest ja kiindus hardalt oma inglisse, tõelisse ilu ja graatsia kehastusse. Härra de Clagny oli pikakasvuline ja kõhn; tal oli võllaroa nägu, mida kaunistasid kaks süsimustades koobastes asuvat silma ning tohutu suured ja paksud kulmud; prokuröri kõneosavus, mis ta armastusest täiesti erines, oli paiguti segatud hammustava teravusega.
Härra Gravier oli paks, lihav, lühikest kasvu mehike, kes impeeriumi ajal oli võluvalt romansse laulnud; selle talendi tõttu oligi ta pääsenud armee pealaekuri väljapaistvale kohale. Koos mõnede juhtivate kindralitega, kes tollal kuulusid opositsiooni hulka, oli ta osa võtnud suurtest tehingutest Hispaanias ja oskas hiljem neid parlamentlikke sidemeid kasutada ministri juures, kes ta kaotatud positsiooni arvesse võttes lubas talle maksunõudja koha Sancerre’is, laskis tal selle aga lõppude lõpuks endal välja osta. Kerge vaim, mis impeeriumi ajal oli tooniandev, muutus hiljem härra Gravier’ juures raskemaks; ta ei mõistnud või ei tahtnudki mõista seda tohutut erinevust, mis restauratsiooni kombeid lahutas impeeriumiaegseist; ent härra de Glagnyst pidas ta end siiski palju kõrgemaks, ta hoiak oli laitmatu ja riietus moodne, ta kandis kollast vesti, halle pükse ja kitsa taljega saterkuube; kaelas oli tal moodsast siidist kaelarätt, mida briljantidega kaunistatud rõngas koos hoidis. Prokurör kandis aga alati musta frakki, musta vesti ja sama värvi pükse, mis sageli olid kulunud.
Need neli isikut vaimustusid esimestena Dina suurtest teadmistest, tema heast maitsest ja teravmeelsusest ning tunnistasid ta suure intelligentsiga naiseks. Daamid aga rääkisid omavahel: «Proua de la Baudraye teeb meie kulul kenakesti nalja…» See enam-vähem õige arvamine oli põhjuseks, miks naised nii vähe La Baudraye’s käisid. Et Dina kõneles korrektset keelt, siis süüdistati teda pedantsuses ja tabatigi sellelt, andes talle hüüdnimeks «Saint-Saturi Sappho». Lõpuks hakkasid kõik Dina nõndanimetatud «suuri väärtusi» jultunult pilkama ja Dinast enesest sai Sancerre’i daamide vaenlane. Mindi isegi niikaugele, et hakati üldse ta üleolekut eitama, üleolekut, mis muide oli puhtal kujul suhteline, sest ta kriipsutas alla vaid teiste harimatust ega andestanud seda. Kui ümberringi on ainult küürakad, siis tundub sale keha inetuna; nii hakati Dinatki pidama värdjaks, ohtlikuks olevuseks ja ta ümbrus jäi tühjaks nagu kõrb. Dina imestas, et hoolimata kõigest ta vastutulelikkusest külastasid daamid teda väga harva ja püsisid vaid mõned minutid; ta küsis härra de Clagnylt selle imeliku nähtuse põhjust.
«Olete liiga väljapaistev naine selleks, et teised naised teid armastaksid,» vastas prokurör.
Härra Gravier, keda vaene hüljatu samuti küsitles, laskis end hulk aega paluda, enne kui vastas: «Mu kaunis daam, vähe sellest, et olete hurmav ja haritud, teil on peale selle veel vaimukust, te jälgite uut kirjandust, armastate luulet, olete musikaalne ja oskate vaimustavalt vestelda; naised aga ei andesta nii arvukaid eeliseid!..»
Mehed ütlesid harilikult härra de la Baudraye’le: «Teil on väljapaistev naine, olete kindlasti väga õnnelik…» Lõpuks hakkas väike mehike ka ise rääkima: «Mul on väljapaistev naine, olen väga õnnelik…» jne.
Proua Piédefer, meelitatud tütre edust, lubas ka endale selliseid ütlusi nagu: «Mu tütar on ju väga väljapaistev naine! Ta kirjutas eile proua de Fontaine’ile seda ja seda.»
Need, kes tunnevad suurilma seltskonda, Prantsusmaad ja Pariisi, teavad väga hästi, et nii mõnigi kuulsus on loodud sellisel teel.
Pärast kahe aasta möödumist, 1825. aasta lõpu poole, hakati proua de la Baudraye’d süüdistama selles, et ta osutab külalislahkust vaid meestele; Dina eemaldumist naistest peeti isegi kuriteoks. Ühtki ta toimingut, isegi kõige süütumat, ei jäetud kritiseerimata või vääriti tõlgitsemata. Pärast seda kui Dina oli toonud kõik ohvrid, mis hästikasvatatud naine üldse tuua võib, ja näidanud küllalt vastutulelikkust, tegi ta selle vea, et ütles ühele võltssõbratarile, kes tuli ta üksildust haletsema: «Parem tühi kauss kui tühi puru kausis.»
See fraas avaldas Sancerre’is kohutavat mõju ja hiljem tarvitati seda julmalt Saint-Saturi Sappho enese suhtes, kui noorik pärast viieaastast abielu oli ikka veel lasteta ja rahvas hakkas tillukese la Baudraye üle irvitama.
Et sellest provintslikust naljast aru saada, tuleb neile, kes hertsog d’Hérouville’i tundsid, meelde tuletada, et temast räägiti, ta olevat kõige julgem inimene Euroopas, sest ta ei kartvat käia oma nigelatel jalgadel; tõendati isegi, ta kandvat oma saabastes tina, et tuul teda lendu ei viiks. Härra de la Baudraye, väike ja kollane, peaaegu läbipaistev mehike, oleks hertsog d’Hérouville’ile esimeseks kammerhärraks sobinud, kui see Prantsusmaa ülemtallmeister oleks vähemalt Badeni suurhertsog olnud. Härra de la Baudraye sääred olid nii peenikesed, et ta sündsustundest võltssääremarju kandis; ta kintsud sarnanesid normaalinimese käsivarrega ja kere meenutas lehesitikat – sellisena oleks ta hertsog d’ Hérouville’i enesearmastusele alatiseks meelituseks olnud. Käies nihkusid viinamarjakasvataja võltssääremarjad kohalt ära ja ta asetas neid sageli õigesse seisukorda tagasi; ta ei varjanud seda teiste eest ja isegi tänas neid, kes juhtisid ta tähelepanu sellele väikesele korratusele. Kuni 1824. aastani kandis ta alati kintspükse, musti siidsukki ja valget vesti. Pärast abiellumist aga hakkas ta kandma pikki siniseid pükse ja kontsadega saapaid, millest kogu Sancerre’is tekkis jutt, nagu oleks ta enese kaks tolli pikemaks teinud, et
