hooajaks oma riietust ei uuendanud, siis näis see olevat järeleandmine kohalikule filosoofiale.
Ka keele ja kõneviisi, mõtete ja tunnetega on sama lugu – mõistus kängub nii nagu kehagi, kui me teda Pariisi miljöös ei värskenda. Kõige rohkem aga mõjutab elu provintsis meie käitumist, kõnnakut ja liigutusi, mis kaotavad selle paindlikkuse, mida neile annab Pariis. Provintslanna on harjunud käima ja liikuma rahulikus miljöös, kus ei esine juhuslikkust; tal ei ole end millegi eest kõrvale hoida, ta sammub Pariisi tänavail julgelt, nagu sammuvad noorsõdurid, ja ei karda mingeid takistusi, sest provintsis tal takistusi ei esine, seal on ta tuntud, seal on ta alati oma sõiduvees ja igaüks annab talle teed. Nii kaob naise juures ootamatute liigutuste võlu. Ja lõpuks, kas olete tähele pannud seda kummalist nähtust, et elu ühiskonnas ja vastastikune suhtlemine avaldab inimestele suurt mõju? Lähtudes ahvile omasest vastupandamatust imiteerimistungist, püüavad ka inimlikud olevused üksteist järele aimata. Märkamatult omandatakse ümbritsevate inimeste žestid, rääkimisviis, maneerid, käitumine, näoilme. Kuue aastaga assimileerus Dina Sancerre’i seltskonnaga. Omandades härra de Clagny ideed, omandas Dina ka tema hääletooni; nähes enda ümber vaid mehi, hakkas Dina endalegi märkamatult matkima meeste maneere. Ta uskus, et irooniaga suudab ta end kaitsta selle eest, mis meestes on naeruväärset; kuid, nagu seda mõnikord juhtub pilkajatega, jäi Dinalegi mõnda külge sellest, mida ta naeruvääristas. Pariislanna näeb alati liiga palju hea tooni eeskujusid – temaga ei või iialgi midagi säärast juhtuda. Pariislanna ootab alati ära õige tunni ja minuti, kus ta enese maksma paneb; proua de la Baudraye oli aga harjunud alati tähelepanu keskpunktiks olema ja temas oli seepärast midagi käskivat ning teatraalset, tal olid primadonna lavalised võtted, millest teda Pariisis pilkav naer oleks varsti ära võõrutanud.
Kui Dina oli muutunud juba täiesti naeruväärseks, kuid petetuna austajate vaimustusest uskus, et talle on lisandunud uut võlu, saabus kohutav ärkamishetk, mis mõjus nagu mägedelt paiskuv lumelaviin. Ühel ilusal päeval hävitas julm võrdlus Dina täielikult.
Aastal 1828, pärast härra de Chargeboeufi linnast lahkumist, sai Dina erutava, kuid õnnestava teate: ta seisis ees kohtumine paruniproua de Fontaine’iga. Anna abikaasa, kes hiljuti oli saanud rahandusministeeriumis peadirektoriks, kasutas pärast äia surma oma puhkust, et viia naine leinaajaks Itaaliasse. Anna soovis ühepäevast peatust Sancerre’is oma lapsepõlvesõbratari juures. Selles kohtumises oli midagi pahaendelist. Anna, keda Chamarolles’i pansionaadis polnud kaugeltki nii ilusaks peetud kui Dinat, oli paruniproua de Fontaine’ina tuhat korda kaunim kui paruniproua de la Baudraye, hoolimata oma väsimusest ja reisiriietusest. Anna väljus kütkestavast reisitõllast, mis oli täidetud pariislanna kartongidega; teda saatis nii elegantne toaneitsi, et Dina otse jahmus. Kõik see, mille poolest pariislanna erineb provintslannast, torkas kohe targale Dinale silma ja ta nägi end sellisena, nagu ta näis oma sõbratarile, kes teda äragi ei tahtnud tunda. Anna kulutas enese peale aastas kuus tuhat franki, just täpselt niipalju, nagu härra de la Baudraye’l kulus kogu majapidamisele. Ühe ööpäeva jooksul usaldasid sõbratarid teineteisele palju saladusi; pariislanna, kes tundis oma üleolekut Chamarolles’i pansionaadi kunagisest fööniksist, oli provintslannast sõbratari vastu väga hea ja tähelepanelik ning seletas talle mõningaid asju, mis Dinale lõid uusi haavu, sest provintslanna tundis, et pariislanna oli osanud kõik oma veetlevuse esile tuua, kuna tema veetlevus oli igaveseks ajaks maha maetud.
Pärast Anna ärasõitu langes proua de la Baudraye, kes tollal oli kahekümne kahe aastane, ääretusse ahastusse.
«Mis teil viga on?» küsis härra de Clagny, kui nägi Dinat nii masendatuna.
«Anna õppis elama,» vastas Dina, «kuna mina õppisin kannatama…»
Proua de la Baudraye perekonnaelus arenes tõepoolest tragikomöödia, mis oli ühenduses ta võitlusega raha pärast ja järkjärguliste muutustega ta isikus; peale abbé Duret’ sai mainitud tragikomöödiast ainukesena teada härra de Clagny, kui Dina kas igavusest või auahnusest avastas talle oma anonüümse kuulsuse saladuse.
Ehkki värsside ja proosa liit tundub prantsuse kirjanduses tõepoolest loomuvastasena, leidub sellele reeglile siiski erandeid. Selles teoses esinebki üks selline patustamine jutulõnga põhiseaduse vastu ja seda patustamist esineb veel üks teinegi kord neis meie etüüdides, sest selleks, et taibata sisimaid kannatusi, mis Dinat võiksid vabandada, kuigi mitte õigeks mõista, on vaja analüüsida üht poeemi, mis tekkis Dina sügava ahastuse viljana.
Kui pärast vicont de Chargeboeufi ärasõitu Dina kannatus ja alandlik meel hakkasid lõpule jõudma, võttis ta kuulda hea abbé Duret’ nõuannet ja valas oma kibedad mõtted värssidesse; seda teevad võib-olla nii mitmedki poeedid.
«Teil läheb kergemaks nii nagu neil leinajailgi, kes kirjutavad oma kallitele lahkunutele epitaafe ja eleegiaid: valu vaibub südames, kui peas hakkavad pulbitsema aleksandriinid.»
See kummaline poeem tõi suurt elevust Allier’, Nièvre’i ja Cheri departemangudesse, kus oldi õnnelik oma kohaliku poeedi üle, kes suutis võistelda Pariisi kuulsustega. Juan Diazi «Sevillatar Paquita» ilmus ajakirjas «Morvani kaja»; see väike ajakiri võitles poolteist aastat provintslaste ükskõiksuse vastu. Mõned Nevers’i vaimuinimesed väitsid, et Juan Diaz tahtvat naeruvääristada uut koolkonda, kes tol ajal lõi ekstsentrilisi värsse, mis lausa tulvasid vaimustusest ja piltlikkusest ning saavutasid suurt efekti, vägistades seejuures muusat, et ainult jäljendada saksa, inglise ja romaani eeskujusid.
Poeem algas järgmise lauluga:
Kui te oleks Hispaanias käinud,
seda maad ja ta päikest näinud,
või ta ehade punagi –
vaene laps, kesk me halli karmust,
isamaast ega taevast, armust
ei te kõneleks kunagi!
Siitmaa rahvas jääb ikka hootuks,
aga seal on kõik teine sootuks…
Küll on nõtked nad tantsides!
Ehast koiduni igalt vainult
Andaluusia tants käib ainult
siidikingade klantsides…
Häbis lööksite silmad maha
ja teil vaadata tunduks paha
oma kohmakat tantsimist,
seda tuimust ja külmust üksnes,
seda hobusenahkseis pükstes
mudalompides vantsimist!
Roueni urkas nüüd on koltund neiud kambas
ja neile laulab Paquita;
Rouenis, tornid kus on teravad kui hambad,
et justkui taevast näriks maa;
Rouenis, mis nii sünk ja inetu ja tige…
Suurepärane kirjeldus Rouenist, kus Dina kunagi polnud käinud, on antud selle sihiliku brutaalsusega, mis hiljem dikteeris hulga luuletusi Juvenalise vaimus; poeet vastandab tööstuslinnade elu Hispaania muretule elule, taevaliku armastuse ja inimliku ilu masinate kultusele, lühidalt – poeesia spekulatsioonile. Seletades Paquita vastikustunnet Normandia vastu, ütleb Juan Diaz:
Kuid sündis Paquita Sevilla päikesepaistes…
Kui kolmteist aastat täis sai neid,
siis oli kauneim ta Sevilla kauneist naistest
ja süütas kõigil südameid.
Toreadoore kolm läks tema pärast surma –
nad endid tappa lasksid truult,
sest kutsus võiduhind – üks hetk täis taevahurma,
üks suudlus kaunitari suult!
Noore
