kibestunult vastata, aga rammestus tõusis jalgadest ta huultele.
„See oli minu elu ka!“ püüdis ta hääletult hüüda. Keegi ei kuulnud.
Unes ei tundunud Reesi sügavates silmades peituvad saladused sugugi nii dramaatilised kui Maarise alateadvuses elav ettekujutus. Nüüdseks musta leinaraami saanud foto vanaema rangete joontega tõsisest, kuid kaunist näost oli rippunud elutoas vana trümoopeegli kohal kestva mälestusena tema neiupõlveaegadest. Selle alt läbi kõndides oli Maaris alati silmad sulgenud, et mitte näha. Liiga läbitungiv oli see pilk juba tollal, liiga paljutähendav. Liiga läbinägelik.
„Oota, ära mine,“ sosistas Reesi kavalal sumedal häälel ja pisike hirmunud Maaris oli sunnitud jooksma ummisjalu ja kinnisilmi enda ette vaatamata, et nõidusest pääseda. Pilt seinal hoidis naeru tagasi ja mingil seletamatul kombel mõjus see nii, et Maaris oma jalgu liigutades alati triibulistesse telgedel kootud põrandariietesse takerdus, komistas ja kukkus, kust tõeline Reesi ta sülle haaras.
Reesi pildiga ei olnud asjad õiged, päriselus oli ta hoopis heasoovlikum.
Unenägu kulges omasoodu. Tagatoa läänepoolse akna taga võis ehavalguse viimases kumas aimata hämaruses laiuvat lagedat välja, mida vanasti katsid pikkade ridadena Karlova linnaosale iseloomulikud köögivilja- ja lillepeenrad. Kõik unenäopiltide naised olid aastakümnete jooksul olnud mingil moel seotud vana ookerkollase puumajaga, mille tegelikku asukohta meenutasid vaid ahervare ja sügavale maasse sukeldunud kivimürakas seal, kus kõnnitee kunagi maja eest aiamaale vana antoonovka alla käändus.
„Ära vala ämbrit tühjaks!“ Igivana Rosalie, kes naaberaias ringi tuterdas ja ajahambast puretud laastukorvi vaarikaid korjas, oli väikesele Maarisele plangu tagant hõiganud, et ta pärast kaevust veevõtmist alati kruusitäie ämbrisse jätaks − hingede jaoks…
Maaris jättiski. Ta kartis natuke naabritädi põskedesse süüvinud päikesekortse ja vesiste silmade uurivat vaadet, mille ees seistes oli ta iga päev nagu uus laps, iseeneselegi tundmatu ja võõras, küsimustega täidetud.
Viimase tilga halli plekkpange põhjast viskas keegi kohalejooksnud naabritest tol saatuslikul hommikul põlemalahvatanud maja seinale. Kas sellele oligi Reesi aegade tagant järele tulnud?
Kahjuks või õnneks ei saanud Reesi, kes varem ühtegi otsust oma peres teiste teha ei jätnud, enam kellegi elus midagi muuta. Lootis vist ikka, miks ta muidu ringi rändas ja ennast öösiti ilmutas. Ainult et unenägudest piir oli elavate ja surnute vahel ja vanemate patud nuheldi laste ja lastelaste kanda ka nende suguvõsas. Reesi oli saladuse hauda kaasa viinud ja et tõde ei oleks kellegi elu lihtsamaks teinud, ei kiirustanud ta pihtima ka unenäos. Maarise hingesoppidest seevastu tulvas seoseid ja oletusi, mida ta ilmsi mitte kunagi ei adunud. Oota, ära ärka, siis saad teada, sisendas ta endale hommikuses poolunes, silmi kõvasti kinni pigistades, et unenägu ei katkeks. Hoolimata ängistavast õudusest tahtis ta lõpu ära vaadata ja aru saada.
Unenäonaised aina tulid ja kadusid, ilmusid uduhämarusest nagu nõiaväel ja hajusid. Äkki seekord jõuab ta ära oodata, kuni nad temaga kõnelema hakkavad? Mõnda ei olnud ta ilmsi näinudki, nad olid läinud ammu enne tema sündimist. Oli neidki, kes Reesi sõnade järgi panid needuse kogu suguvõsale. Olid siis vanaaja naised tugevamad?
Omal kombel olid nad kõik oma eluga hakkama saanud, kuigi selles imelikus majas elades oli üksiolemine olnud nende pärisosa. Meestega polnud kellelgi õnne, vanem õde Greete muidugi välja arvatud. Tema ja ta välismaa unelm. Selle järele ta Stockholmi sõitis ja sinna ta jäi, kuni oma väliseestlasest abikaasa kõrval muretute koduperenaiste halli massi sulandus.
Ka laevaõnnetuses hukkunud Johanna oli pärast oma esimese mehe sõttajäämist jälle abiellu sukeldunud. Ikka selleks, et õnnelikuks saada. Surm viis teisegi mehe ja Maaris teadis end sündinud olevat juba pärast oma isa vähisurma. Kas mitte liiga palju hiljem?
Ei saa unes näha seda, mida pole juba ilmsi kuidagiviisi tajunud. Naised elasid tema alateadvuse igas päevas, ta tundis lausa füüsiliselt kõigi nende lugusid, enda omaga läbipõimunuid. Isegi ilmsi ei väsinud ta neist mõtlemast. Oli see lein, mis kuidagi otsa ei tahtnud saada?
Unenäos oli kollane maja, mis enne valusat lõppu aja jooksul saavutatud väärikuse kaotas ja viltuvajunud akendega kopitavaks urkaks muutus, alati hele ja puhas. See tundus tõeline. Oleks võinud koos teiste omasugustega säradagi, kui ainult oleks leidunud keegi, kes tema eest hoolt kandnuks. Eakamal rohelisel naabril oli läinud palju paremini. Kuigi selle pärisomanikud küüditati ja majavalitsus suurt maja nõukogude ajal korterite kaupa välja üüris, õitsesid aknalaudadel alati lilled, valged pitskardinad lehvisid tuules ja värske värv kattis välisseina löödud uusi laudu.
Maarise lapsepõlvekodu halliks pehkinud plangu taga oli leekides igavikku praksunud. Majadega ei juhtu see iseenesest, majade eest vastutavad inimesed.
Reaalsuse keerdkäigud olid tihti arusaamatud, unenäos olid asjad palju lihtsamad. Saatused, mis üksteist varjutasid ja segadusse ajasid, kogemused ja üleelamised. Unes ei võisteldud, kes millisele mehele läks või kui haljale oksale suutis jõuda. Nende pere naised polnud rikaste meeste järel kunagi jooksnud, ikka armastust otsiti, seda meeliülendavat ja ainust. Nii oli hea uskuda ja mõelda, ainult võõrad ei saanud sellest sageli aru. Kuidas nad oleksidki pidanud?
Maaris hoidis oma haavatavust ja tõelisi soove iseendagi eest varjul. Kodutänava rahvas oli talle selja keeranud. Inimesed on varmad vältima neid, kel midagi kaotada ei ole. Päev siin, teine seal, nii kulges mitu pikka aastat. Kuigi jah, kasuisa Tõnis oli see, kelle juurde võis alati minna. Annelinna kivide vahel võis Maaris oma maskid ja kaitsekilbid varna riputada ning olla jälle tema ise. Vana raamatupidaja elas paneelmajakorteris oma pensionärielu ja lõi ajaviiteks väikefirmade arveid kokku.
Ta oli Maarise sarnane, elult peksa saanud ja üksildane, tõi õhtuti nurgapealsest poest pudeli punast veini. Mitte kunagi varasemas elus ei olnud nad omavahel nii palju rääkinud. Vahel mõtles Maaris, et südamlik Tõnis ongi tema pärisisa. Miks ei oleks Johannal võinud temaga eelmise mehe kõrval afäär olla? Selliseid asju on alati olnud, isegi kui neist ei räägita, ainult et Johannaga ei sobinud see kuidagi kokku. Kahju, Maarisele oleks meeldinud Tõnise laps olla.
Kui kevad kätte jõudis, sõitis buldooser mahapõlenud maja varemetest üle ja ainult kokkukukkunud korstnajala telliskivipunane müürijäänus jäi nõgesepuhmaste vahelt minevikumärgina paistma.
Keegi ei aimanud, mis tol varatalvisel hilisõhtul tegelikult juhtus. Uurimine käis õiglase hooga, linnaosa konstaabel sõitis kohale mitu korda järjest, kuulas naabrite keelepeksu ja võttis kirjalikke tunnistusi.
„Korstnajalg oli oma aja ära elanud,“ kinnitas targa näoga ametimees viimaks õlgu kehitades ja kirjutas välja vastava dokumendi. Sellest piisas nii Maarisele kui uurijatele.
Mida need vanad naised siis tänasel ööl jälle ütlema olid tulnud? Etteheiteid tegema, loomulikult. Seltskondlikud väljakaevamised, peaasi et saaks jälle näpuga näidata, kes hea, kes halb.
Kui Maaris endast lugu õppis pidama, nägid kõik selles ainult kõrkust ja tühja suurelisust.
Maaris ei uskunud vaimudesse, aga siin nad ometi istusid. Miski ei saanud neid takistada läbi maja ümber undava tuule otse unenägudesse sisse murdmast ja tõde kuulutamast. Maaris polnud täiuslik, polnud kunagi olnud. Mitte ideaali lähedanegi, kui välimus välja arvata. Aga no pagan võtaks, vaadaku nad ennast ikka ka. Pühalik-rangetest näoilmetest võis välja lugeda, et ennast uskusid nad tõepoolest kristallpuhtad ja veatud olevat. „Oota, aeg pole veel käes,“ sosistas Reesi tasasel häälel. „Me räägime varsti.“
Arvata oli, et
