teenin rohkem kui sina,“ uhkustas Maaris. Tanel oleks pidanud seda ometi teadma.
„Palju sa makse maksad?”
„Nagu ikka makstakse?“
„Ei maksa sa midagi nii, nagu ikka makstakse. Luba endale meenutada, et pangaarvele jõuab sul miinimumpalk ja ülejäänu maksavad kutid sulle suure saladuskatte all ümbrikus. Aitad firmal riiki petta ja raha säästa, aga kui sinul endal mingit ametlikku asja on vaja ajada, oled mängust väljas,“ seletas mees.
Oma endisi tööandjaid, kahte kooliajast tuttavat venda, oli Tanel alati kerglaselt „kuttideks“ kutsunud. Vahel sõbralikult, vahel veidi üleolevalt. Vastavalt sellele, mida elu nende vahele parajasti toonud oli.
Kuigi vennad olid juba üle kolmekümne, päris meesteks Tanel neid ei pidanud. Koos oli koolis käidud, tööd tehtud ja pidu peetud, aga Taneli meelest oli nende riukalik hangeldamine õiglasest äritegemisest kaugel. Kümmekond aastat tagasi oleks neid spekulantideks nimetatud ja halvemal juhul isegi trellide taha saadetud, praeguse hinnangu järgi oli tegemist varakapitalismi geeniustega. Kutid tegid oma tööd teiste firmadega võrreldes silmatorkavalt ahne enesekesksusega ja nõudsid seda ka oma alluvatelt.
„Sul on hea rääkida, sina enam nende heaks töötama ei pea,” viskas Maaris vastu.
„Jah, sinu otsus oli jääda ja töötada, aga tee seda siis mõistlikkuse piirides. Tükk aega olen vaadanud, et tegelikult sa, lollike, rabad kuttide heaks palju rohkem kui vanad väljaõppinud maaklerid. Kõik need pikad päevad! Nemad saavad sageli hakkama palja kavalusega.”
„Seda ma küll ei oodanud, et sa mind mingiks abituks tobukeseks pead,” üllatus Maaris.
„Ega see su muid väärtusi ei vähenda,” kallistas Tanel oma tulevast naist, kuid tema kallistus oli kiretu ja ebalev, nagu oleks Maaris mehe millegagi ära hirmutanud.
Muidugi olid Maarisel oma tugevad küljed, elu oli teda parasjagu karastanud. Nüüd kui ta oli vaesusest ja peaaegu et kodutusest välja rabelenud, meeldis ta Tanelile päris hästi. Tegelikult juba üsna varsti pärast esimest kohtumist oli mehele selge, et see kena heledajuukseline tüdruk väärib pikemalt uurimist. Aga kuigi nad olid juba mitu aastat koos olnud, tekitas Maarisega kaasaskäiv müstika ja muutlikkus Tanelis pidevalt segadust.
Vanemate kindel kodu oli andnud mehele mugava seljataguse ja teadmise, et elus on otstarbekas tegeleda asjadega senikaua, kuni need probleeme ei tekita. Maarise seekordne idee tõotas kuhjaga jamasid. Üldse oli naine sootumaks teist masti kui alguses paistis. Üks toekas hulk vanameelsust oleks talle igal juhul ära kulunud, kogu see surmapõlgav raha nimel sebimine hakkas mehele juba kergelt närvidele käima.
Tanel lausa võpatas, kui Maaris teatas talle pärast värskete ajalehtede sirvimist: „Ma võtan laenukontorist selle raha. Juhul muidugi, kui sinul mulle anda ei ole.” Oma parimas sõiduvees hõljuv Maaris andis nüüd juba otseseid vihjeid.
Kui Tanelil tõesti õigus on ja ta vajaliku ametliku sissetuleku puudumise tõttu madalaprotsendilist pangalaenu ei saa, peabki hakkama uurima, kuidas ja millistel tingimustel laenufirmad ja pandimajad tegutsevad. Maaris lappas innukalt ajalehereklaame. Igas lehes leidus midagi. Kiirlaenud, väikelaenud, kinnisvara ja EVP-de tagatisel laenud.
„Minul ei ole vaba raha hetkel kuskilt võtta, ma ei saa firma kassat tühjaks teha,” tõrjus Tanel naise hääles peituva argliku palve kõrvale ja kindlustas sellega alalhoidlikult oma tagala.
„Ma vist juba leidsin ühe soodsa protsendiga laenukontori,“ nohises Maaris ninapidi kuulutustesse sukeldudes ja püüdis hingepõhja pigistavat solvumist mitte välja näidata.
„Laenukontori? Kas sa pole liigkasuvõtjatega siis kokku puutunud?” imestas Tanel siiralt.
„Mõned mu kliendid on,” kuulutas Maaris.
„No siis peaksid ju teadma, kui kallilt nad oma raha sulle kasutada annavad. Olen võrkulangenuid näinud. Kui läheb kasvõi päev maksetähtajast üle, lajatatakse trahv − kümme protsenti laenusummast. Kümme päeva veel ja ongi inimene oma pantipandud kodust ilma. Siin ei kehti tavaseadused, nagu sa loodad. See on varakapitalism.“
„Ebaseaduslikult tegutsev firma ei julgeks ennast ajalehes reklaamida, sina aga räägid neist nagu mingitest kurjategijatest,“ sai Maaris pahaseks. „Siin on näiteks Säästuvara. See laenukontor on minu meelest täiesti sobiv. Nad ei nõua hindamisaktigi, et kliendil kergem oleks. Ei nõua palgatõendit… Soliidne firma, jaksavad kesklinnas kontorit üürida.”
„Peaasi et sinust ei saa üks neist, kelle arvel see soliidsus saavutatakse. Maffia rahapesemise firma, vaat mis see on. Kui korra kuumaksega hiljaks jääd, näed, mis juhtuma hakkab. Neil on selle jaoks huvitav äriplaan, muide. Ajaks, kui paanikas inimene raha kokku saab ja võla ära maksab, on summa juba mitu korda suurem. Siis lastakse laenu maksmiseks uus laen võtta ja pärast paari korda mässitaksegi inimene kaelani sisse. Kas sul on mingi riiklik garantii, et sinuga nii ei juhtu?“
„No milleks? Kui ma maksetähtaegadest kenasti kinni pean, ei saa keegi minult midagi ära võtta. Kallis, ma olen päris edukas maakler. Ma tean, kuidas need asjad käivad.“
„See, et sa ennast edukaks maakleriks pead, panebki sind õhulosse ehitama ega lase elu tavalise inimese seisukohalt näha. Aga kui korterid sulle kätte jäävad? Millest sa maksad, kui keegi su võlguostetud maja ei taha?“ proovis Tanel Maarist mõjutada.
„Seda küll ei juhtu! Praegu ostetakse kõik ära, mis turule tuleb. Inimesed on hullud kinnisvara järele, sa ei kujuta ette, mis firmas toimub! Notarite juurde on võimatu aega saada, kõik ostavad ja müüvad midagi. Mul ei ole midagi kaotada, ma saan müügist nii palju, et jõuan kõik protsendid kinni maksta ja olen ise ka kasumis.“
„Tuulevarale pead hinnavahe kinni maksma. Kui see eesti päritolu Eric Sommerfield oma rikkuses, hooletuses või rumaluses maja tõesti hindamata jättis ja kiiruga Ameerikasse tagasi kappas…”
„Ta tahab viie korteri eest ainult 250 000 krooni.”
„Tuulevara ju teab, mis hinnaga sellised korterid turule tulevad. Nemad alla poole miljoni selle maja eest ei lepi.”
„Maksan neile selle pool miljonit, olen sellega arvestanud,” oli Maaris muretu. „Mina ise saan selle maja eest miljoni!“
Firma oli teinud Maarisele ülesandeks üürnikke väljakolimise mõttega harjutada ja tähtaegu selgitada. See tähendas tasa ja targu talitamist. Tuli võtta aega, et pinda sondeerida, inimestele valikuvõimalusi tutvustada. Kaebused ja pahandused ülemustele ei meeldinud. Aga iseenda heaks tegutsedes pidi Maaris valima hoopis teise taktika.
„Ma teen seda ju meie nimel!” püüdis ta ka Taneli kõhklusi hajutada. „Kui vaja, tuleb survet avaldada! Ma võin valetada, kui teisiti ei saa. Välja pressida, ähvardada!”
Maaris ei olnud sisimas kindel, kas ta ikka oleks ähvardamiseks võimeline. Kui hammas verel ja eesmärk silmade ees, ei ole vist aega vahendeid valida ega selle üle mõelda? Taneli pilku nähes sulges ta suu. Mehe ainitine pilk nagu hoiatanuks teda millegi eest. Ära tee, ütlesid Taneli silmad. Ära tee meie rahulikust elust põrgut, palun.
See ajas Maarise eriti jonni täis. Tanel ju teab, et kinnisvaraturg ümberringi kees, kõik laenasid, ehitasid ja renoveerisid nagu pöörased. Ehkki Maarisel jätkus nüüd lõpuks raha luksuskortereid üürida, ei olnud tal õnne ühtegi neist oma päriskoduks pidada. Järjekordsest suurepärasest disainist või mullivannist hoolimata tundis
