Karlova pruudid. Merle Sild

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Karlova pruudid - Merle Sild страница 4

Karlova pruudid - Merle Sild

Скачать книгу

style="font-size:15px;">      „No mina ka mitte. Minu ema ja isa olid küll terve elu abielus, aga elasid töö pärast lahus. Tollel ajal oli see teistmoodi kui praegu. Praegu on nad nii koos, et päris kadesta kohe,“ naeratas Leho oma avalat naeratust.

      Maaris kehitas selle peale õlgu.

      „Mina olen teie peret küll alati kadestanud. Isegi siis, kui sa Tartust ära läksid. Sinul oli isa, kellele võis alati loota. Mäletan väga hästi, kuidas ta su jamadest välja aitas. Minu ema ja isa olid küll abielus, aga mina ei elanud nendega kunagi koos, olin enamuse lapsepõlvest ainult vanaema laps. Neil ei olnud minust sooja ega külma.”

      Pärast pisikest pausi lisas ta vaikselt: „Nüüd on nad surnud… Kahju, palju asju jäi rääkimata.“

      Jutt hakkas sujuma. Jälle tundus, et kõik oli nende vahel nagu vanasti, kerge ja pingevaba.

      „Eric ja Greete siis ikkagi abiellusid? Kolisid Ameerikasse, nagu ma aru saan?“ küsis Leho rutakalt.

      „Mis juttu sa nüüd ajad?“ ehmus Maaris. Eric ja Greete?

      „Kas Greete on ka surnud?“

      Mehe hääles kaastunnet aimates sattus Maaris lõplikult segadusse.

      „Greete? Greetel on kaksikud poisid ja nemad elavad Rootsis, Thomase juures. Minu isa oli ikka Tõnis. Kasuisa tegelikult. Pärisisa suri enne mu sündi. Ega ma täpselt ei teagi, nii on mulle räägitud. Meie sugupuus on küllaga asju, mille õigsuses ma sügavalt kahtlen.“

      „Eric läks Ameerikasse tagasi? Vabanda, ma ajan kogu aeg midagi segamini. Tõnis siis? Tegelikult see ei olegi praegu oluline. Muide, minu ema ütleb ikka, et sellepärast sul ongi kogu aeg mingi karma kannul, et sa südamevalust sündinud laps oled.”

      „Sinu ema?”

      Maaris oli päris nõutu. Inimesed räägivad alati midagi üllatavat. Ainuke Eric, keda ta teadis, oli Eric Sommerfield ja tedagi ei tundnud ta isiklikult. Oli vaid vilksamisi näinud, kui mees Ameerikast kohale sõitis, et Tuulevarale müügivolitus teha.

      „Minu ema teab läbi aegade kindlasti kõiki Karlova tüdrukuid,” seletas Leho. „Paljud on ju tema käe all sünnitanud ja näiteks Greete kasvas hiljem isegi kolleegiks. Elu ringkäik, eks ole?“

      Maaris ei mõistnud, miks kogu jutt järsku Greetele pöördus ja ta tahtis üle küsida, aga Lehol oli juba arvutis tegemist.

      4

      Maaris oli nördinud. Kas kogemata või mitte, aga Leho surus teda vägisi minevikku ja see tõi jälle meelde kõik lapsepõlvest pärit varjud. Aastakümneid oli Maarise põlvnemise kohta kummalisi vihjeid tehtud. Kui legendide taga oligi mingi tõde, siis kas Leho usub tõesti, et nende kahe võimuses siin on varjatud saladustele jälile saada? Tegelegu parem Arksoni surma uurimisega, seal on vähem müstikat.

      Endale võis ta tunnistada, et aimas ammu: tegelikult pole tema elus kõik nii, nagu paistab.

      „Minu laps küll ei oleks nii teinud,“ keeras Johanna väikesele Maarisele selja, kui see kasvõi tühisegi pahandusega hakkama oli saanud. Erinevalt teistest emadest ei viitsinud ta kunagi midagi pikemalt seletada või õpetada. Kusagilt pidi olema pärit tema võimetus tunda rõõmu väikesest imearmsast tütrest. Midagi väga olulist oli nende vahelt puudu.

      Hiljem, Maarise suureks kasvades kõlas puuduv „midagi“ valjuhäälselt igas nendevahelises arusaamatuses. Kui Maaris selle üle kurvastades vanema õe Greete kaissu nutma puges ja nende ühte tooni tuhkblondid kohevad juuksed padjal segunesid, ei saanud Maaris aru, kuidas ta võõras saab olla, kui ta on ometi nii väga nende sarnane?

      Lõpuks jõudis tüdruk äratundmisele. Ta pidi olema lapsendatud laps, kaksipidi mõtlemist siin ei olnud. Liiga palju märke oli kogunenud seda näitama.

      „Välismaalase veri,“ oli Johanna talle vahel paljutähendavalt salvanud. Emad nii ei räägi.

      Väikese pingpongipallina peksles lapse süda vananeva ema tujude ühest äärmusest teise. Igatahes oma ta ei olnud ja sellest oli tüdruku hing alalõpmata haige. Kindlasti oli temas mingi viga, sest isegi Reesi ja Johanna jutud jäid mõnikord poole sõna pealt katki, kui Maaris ruumi sisenema juhtus. Kuidas ta ka püüdis, keegi neist ei hakanud teda armastama. Kõva kivisein oli tema ja teiste vahele paakunud. Selle vastu puutudes pidi ettevaatlik olema, muidu sai haiget. Küsimuste esitamine oli välistatud.

      „Noh, ikka jäetakse lapsi sünnitusmajja maha. Ühed loobuvad ja teised saavad võimaluse…“ rääkis Johanna ühel õhtul, kui Maaris oli julguse kokku võtnud ja küsimusi küsinud.

      „Või lähevad lapsed vahetusse. Need noored ämmaemandad on seal ju nii lohakad!“ vaatas ta vilksamisi Greete poole ja Greete hammustas huule peaaegu et verele.

      See kõik oli poolik tõde, aga teisest poolest ei räägitud. Johanna teadis kindlasti midagi, kuid ei tahtnud oma teadmisi sugugi Maarisega jagada. Kandis keelel küll ja poetas vastakate tujude sunnil vahel õhkõrnu vihjeid, mille peale Reesi siis teda väga kurja pilguga vaatas. Oli mis oli, vähemalt lapsepõlves tundis Maaris alati vanaema kaitset, ehkki ka tema varjas saladust.

      Kas keegi oli Maarise pärast sündimist teise lapse vastu vahetanud? „Võimalus,“ kõlas ta kõrvus Johanna hääl.

      Ah tema oli siis kellegi võimalus? Mitte lihtsalt laps? Kui suhe ema ja lapse vahel loomise imetabasel hetkel alguse saab, siis kuidas just see hetk Maarise elus vahele oli jäänud? Suhet ju ei olnud. Järelikult polnudki teda oma ema jaoks olemas, aga seda, keda olemas ei ole, ei saa ka armastada.

      Inimesed, kes ta tõest ilma jätsid, oleksid võinud talle vähemalt elamist õpetada. Aga keegi ei tahtnud, ei osanud või ei viitsinud vastutust võtta. Või ei julgenud. Lihtsal põhjusel, et Maaris polnud kellegi oma. Seletamatult visal viisil püüdsid kõik teda kellegi teise kaela veeretada. Vähemalt ta ise ei uskunud enam üldse, et tal kusagil juured oleks või ta üldse kellelegi kuuluks.

      Kuulumatuse tunne ajas hulluks. Samahästi oleks ta võinud sündimata jääda ja keegi poleks seda märganudki, mõtles Maaris. Vahel tahtis ta minna ja ema kallistada, aga ei julgenud. Ema nägi aastate kulgedes aina enam välja nagu külma ihuga puuderdatud nukk, kes elas tuimalt oma tuima elu, kedagi ega midagi vajamata peale Tõnise ja mööblit täistuubitud kristallisäras kooperatiivkorteri.

      Johanna oli ometi Maarise ema? Tüdruk tahtis seda uskuda. Et oleks, keda armastada ja kes vahel haigetsaanud põlvele puhuks. Maaris armastas küll ja kui tüdruk väga palus, puhus Johanna tema põlvele ka, aga turvatunnet see ei andnud ja rahutus Maarise sees ei vaibunud.

      Terasem kui teised temavanused, teadis ta juba esimese klassi lapsena väga hästi, kuidas lapsi saadakse. Ja et vanainimesed neid ei saa, seda teadis ta ka. Laste saamiseks peab olema noor, vanad õunapuud ei õitse, vinduvad ainult. Või murduvad viljade raskuse all.

      Maaris oli sündinud tuhande üheksasaja seitsmekümne kolmandal aastal. Kui ta väiksena sahtlipõhjast Johanna passi leidis ja tähelepanelikult läbi uuris, teadmata, milleks seda punaste kaantega raamatukest peale valimaskäimise veel kasutatakse, nägi ta seal ema sünniaastat. Aastanumber, mis Maarise jaoks tähendas pööningule tolmuma jäänud, hiirtest näritud vanu raamatuid ja surnud aja hingust, tekitas küsimusi ja mitte ühtegi vastust.

      Johanna oli järelikult pärast viiekümnendat sünnipäeva lapse saanud. Viiekümne viie aastaselt, kui täpne olla. See polnud vist võimalik? Teised naised läksid selles vanuses

Скачать книгу