on?!”
Naine jättis järjekordse torke tähelepanuta.
„Ma ostan maja ja müün edasi. Kõik teevad nii. Siin on suured vaheltkasud mängus.“
„Miinus maksud, kallis,“ muigas Tanel.
„No mis siis? Teen oma tööd juba mitu aastat, ma pole algaja,“ seletas Maaris.
„Kas mõtled sinna ööpäevaringse valve panna, et lapsed või joodikud sisse ei koliks ja seda lobudikku põlema ei paneks, kuni sa ostja leiad? Sinu endagi maja põles tühjaksjäetuna maha!”
„See ei ole lobudik. Veidi kulunud ja hooldamata, kuid kõik vintsutused edukalt üle elanud eestiaegne maja. Ja minu maja ei olnud ka lobudik, sa ei tohi kunagi niimoodi öelda!”
Maaris püüdis aru saada, mida ta oma kodutänavale mõeldes õieti tundis. Igatsust? Kurbust? Tema esivanemad olid Taneli meelest siis tühipaljas linnakolinud lumpen… Kadunud vanaema, igati edasipüüdlikku Reesit ei tohtinuks küll keegi niimoodi lahterdada!
Kui Maaris aru hakkas saama, et kõrgist Tammelinnast pärit mees Maarise mälestusi ega unistusi hinnata ei oska, kõlas lihtrahvaliku Karlova ülistamine järsku enesegi kõrvus õõnsalt nagu mõne endise kallima kiitmine. Kellegi hüljatu, kes mingil arutul hetkel ei väärinud muud kui mahajätmist, kuid keda mälust ja hingest enam välja ei saanud. Kõik need rohtunud, südame külge kasvanud aiad, kus õunaraksus sai käidud. Kruusateed, kus talvel suusatati ja suvel palli mängiti. Mälestustes oli kõik kallis ja oma. Müümata ja ostmatagi teadis Maaris nende paikade hindamatut väärtust.
Siiski, pärast Karlovast lahkumist oli Maaris endale mõne aja vältel kuulutanud, et viinamarjad on hapud. Solvunud kaotaja tema sees sai niimoodi oma pettumust varjata.
„No kui ostaks uue kodu, sellest ma saan aru. Annelinna ehitatakse lahedate projektidega paneelikaid…”
Tanel oli Maarise mõttel valest otsast kinni haaranud ja teine sai sellest tuld. Viimasel ajal juhtusid nad harva samal laineharjal olema.
„Saatuse iroonia,” naeratas naine eemalolevalt. Annelinn tema plaanide hulka nüüd küll ei kuulunud.
„Misasja?” Tanel kergitas kulmu kõrgele. „Miks iroonia?”
Maaris naeratas endiselt.
„Mäletad seda Vene filmi, mida igal vana-aastaõhtul või uue aasta hommikul telekast näidati? Mäletad? See oligi „Saatuse iroonia.” Peategelane sattus valesse korterisse.”
„Mis sinul sellega oli?”
„Kui ma väike olin, siis kartsin seda olukorda lausa paaniliselt. Sulgesin silmad, kujutlesin, kuidas ma hiiglaslike majade trepikodades ekslen, ühetaoliste uste rägastikus. Jään sinna nagu kärbes ämblikuvõrku kinni ja enam koju Reesi juurde ei saagi… Ei, Annelinn ei tule kõne allagi.“
Tanel ei pidanud seda heietust kommentaari vääriliseks ja vaikis.
„Ületamatud erimeelsused,” julges ta mõne aja pärast siiski naljatada.
„Erimeelsuste pärast lõpetatakse suhteid,“ märkis Maaris.
„Isegi abielusid,” ei vaielnud Tanel vastu.
„Tõesti?” Maarise hääl hakkas värisema. Tundus, et nad olid suurele tülile väga lähedal.
„Me pole veel alustadagi jõudnud, ära loodagi,” ütles Tanel lohutades, puhus pika heleda juuksesalgu naise silmade eest kõrvale ja Maarise süda sulas nagu alati siis, kui mees teda veidi soojemalt kõnetas. Jälle tundis ta, et on võimeline mägesid liigutama ja miljoneid teenima, et ainult oma kauaotsitud armastuse vääriline olla.
7
Kui Annelinna kooperatiivkorter valmis sai ja Johanna sinna ära kolis, oli Maaris veel nii väike, et ei mäletanud sellest ajast eriti midagi. Lugematute kivikorterite ja ühesuguste sektsioonkappide turvalised read tekitasid tüdrukus üsna vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Kraanist voolav soe vesi, kuum vann ja puid tassimatagi soojad toad olid nüüd ema privileeg. Need, kes Karlovasse maha jäid, olid salamahti kadedad, kuid selle, kuhu keegi pärast kooperatiivkorteri valmissaamist elama jääb, rääkisid naised omavahel kohe selgeks.
Maaris teadis end sünnist saati Reesi juurde kuuluvat ja nii ka jäi, keegi ei sundinud teda Annelinna kaasa minema. Talle ei meenunud, et sellest juttugi oleks tehtud. Johanna käis iga päev korra Karlovast läbi, Greete ja Reesi olid kogu aeg kohal, sellega oli kõik korras.
Suviti, kui peatähtsad olid päike, peenardel lokkav aedvili ja piki plankaeda kasvav lõputu vaarikavõsa lõhnavate, tumepunast mahla immitsevate marjadega, oli lihtne Karlova kasuks mõelda. Ei tekkinud mingit kahtlust, kus parem. Kuid iga talvega muutus elu agulis järjest raskemaks. Maaris vihkas kargeid krõbekülmi talvehommikuid ja ennast koos vanaemaga raskete veepangedega kaevu ja maja vahet mässamas. Kinnikülmunud kuivkäimlasse pangede kaupa vett valamas, et seda lahti sulatada. Lisaks elavdasid argipäeva igavust tuhavedamine ja puudetassimine, härmatanud solgipang kööginurgas ja vanas ahjus lõõmav briketivingune leek, et hõredaks vajunud seintega majja natukenegi soojust saada.
„Saatuse iroonia” nende väikese mustvalge televiisori ekraanil, iga aastalõpuprogrammi truu meeleolukuulutaja, oli kui uuselamurajoone ülistav reklaamiklipp. „Et mõned näeksid, millistest hüvedest nad oma põikpäisusega ilma on jäänud,” naeratas Johanna, kui vana-aastaõhtul külas käis ja silitas ebalevalt väikese Maarise pead.
Mõtles ta tõsiselt, et Maaris kunagi tema juures võiks elada? Siis oleks ta ju kutsunud! Maarisel polnud õrna aimugi, kuidas kõik ametlikult korraldati, aga tal oli tõesti ainult üks kodu, madal kollane maja. Ega mitte niisama omast peast, Reesi hoidis Maarist neist kõigist kõige rohkem. Lubas majagi ainuüksi temale jätta.
Ometi läks kõik teisiti. Tegemata ununenud testament või Maarise trikitamisest väsinud vana naise viimane õppetund?
Muud kasvatusmeetodid olid elu jooksul Maarisest erilist jälge jätmata üle libisenud. „Nagu hane selga vesi!“ vandus Reesi vahel kurjal, samas aga nukral, kahjutunnet peita püüdval toonil. Jah, ega vanaemagi osanud isepäist last kuulekamaks muuta. Ometi oli nende vahel eriline ühendus, mida teised ei mõistnud või lihtsalt tegid, nagu ei märkaks.
Uue sajandi algus oli kaasa toonud võimaluse oma äri alustada ja luhtunud lootused heastada. Võib-olla polnudki liiga hilja? Ehk jääb Reesi oma taevases elus veel Maarisega rahulegi?
8
Tanelil oli Maarise plaanidest oma arvamus. Muidugi tundis ta paljusid, kes olid kinnisvaratehingutega arvestatava varanduse kokku ajanud. Aga Maaris ei olnud ju vaatamata oma ambitsioonidele nende inimeste moodi. Mõned aastad lihtmaaklerina töötamist ei tee õrnast naisterahvast mingit ärihaid, rõhutas Tanel.
Kuigi Maaris ise tundis, et ta lausa ragiseb uutest ideedest, otsustas mees teda maha jahutada ja reaalsusesse tagasi tuua: „Keegi ei anna sulle laenu.“ Ta ütles seda nii kindlalt, et kogu teema võinuks lõppenuks lugeda, aga Maarise hoogu tal vähendada ei õnnestunud.
„Pank annab!“ oli naine kindel.
„Miks peaks pank sulle laenu andma?”
„Sest maja läheb neile tagatiseks?“
Maarise vastus lõppes küsimärgiga.
