almik Almale Luululuule laulud
Saateks
Mul oli au tunda ja teada Einarit vaid mõnda aega. Vaatamata sellele olime temaga seiklusrikkalt jõudnud üht-teist koos läbi elada, arutleda toimunu üle, vaielda ja mida kõike veel. Kuid minulegi tuli üllatusena tema oskus – kuidas seda nüüd delikaatsemalt nimetada? Ütleme, tema oskus oma riimistatud ja riimistamata puhanguid talle sobivasse vormi vormistada. Ise nimetab ta seda luululuule lauludeks.
Ei tea siiani, mis ajendas teda oma sellelaadset toodangut mulle näitama. Kaldun arvama, et vajadus. Olles loomult kirglik leiutaja, kes ilmtingimata kohe peab kõike uuendama, oli Einar leidnud imepäraseid, kummastavaid luululuule iseäralikke võimalusi ning küllap tal oli tekkinud vajadus neid esitleda. Kes neid lugeda ei pelga, saabki tutvuda siin ta luululuule lembelaulude toodanguga, mida ta ise kartmatult peab kõige ehedamaks luuležanri taasuuendamiseks.
Ka teemade valik on laialdane alates armust, valust, mõtisklustest ja lõppedes filosoofilise kõikemõistvusega. Tähelepanuväärsed on tema tähelepanekud õnne, viimse armastuse, saabunud eluõhtu rõõmude kohta jne. Eriti muljetavaldavad on tema melanhoolsed passaažid õnne ihalusest ja õnnetänavalt leitu suhtes. Nagu ta ise ühel nukrushetkel allakirjutanule tunnistas – kui juba Petrarcal oli Laura, miks siis temal, Einaril, ei või muusaks olla Õnne tänava Alma.
Siinkohal pean tunnistama, et luululaulude autor kasutab ohtrasti paljukasutatud sõnaseadmiste paljukannatanud luulevõimalusi. Tema toodangut lehitsedes tabad end äratundmisrõõmult (või äratundmisvaevalt) – oi, seda olen ammuilma juba kuulnud, lugenud, näinud! Kuid võrreldes Saalomon Vesipruuliga, kelle loomepotentsiaal jäigi ebasoodsate keskkonnatingimuste ja kurja naabri Jaan Tatika õeluse ning intriigide tõttu realiseerimata, on kiiduväärt, et selline saatus enam ei kordu. Ei juhtu ju miskit hullu, kui laiem avalikkus kohtub Einari entusiastliku loomega. Nii tore on taas kohtuda tuntuga. Lihtsad riimi(kese)d, lihtsad mõtte(kese)d, sügav valu, sügav mure.
On ka primitiivseid õigekirja apse, ent kahtlustan, et neid on autor nimme sisse pikkinud, võttes eeskuju suurematelt poeetidelt.
Einari luulelend, mis sai Pegasuselt tiivad Õnne uulitsa verandal istudes (esmaluuletusega saate tutvuda kui pöörate lehekülge), oleks kestnud veel kurat teab kui kaua, kui poleks juhtunud tõsitragöödiline tavakomöödiline intriig. Noh, nagu teatris ikka juhtub. Ent jäägu see siinkohal saladuslooriga kaetuks. Pole vaja puhtaid tundeid mustaga saastada.
Ent Einarile mõjus toimunu rängalt. Nüüd on ta avalikust elust tagasi tõmbunud. Vaatamata sellele julgustasin Einarit tulema luulekapist välja ja üllitama end. Sisendasin lootust, et mine tea, mine tea, ehk kunagi leiab ka tema produktsioon produtseerimist. Ja siin ta nüüd on!
Julget pealehakkamist Almale kirjutatud lembeluulega ehk luululuulega tutvumisel soovib
Einar Karmiku mõttekaaslane ja Teie alandlik teener,
Ma truuna seisan Sinu ees,
Nii kaunis, truu ja üllameelne, nagu olen.
Ja kuigi juba veidi-veidi vana mees,
Nüüd alles aru saan, kuis olen omadega sees.
Kord olin õnneuulitsa verandal
Ma hommikpäikse varajases kiirtevihus istun,
siin õnneuulitsal, siin õnnevõtete verandal,
et elu õhtutunde hommikuti nautida,
mil sügispäikse päikselembsed päiksekiired
mind järjepannu kuldselt kuldavad.
Ei tavaliselt muidu eal siin istu,
kuid täna… Täna teha pole midagist,
siin eluõhtu tobetoredal verandal,
saan oodata, et äkki tema tuleb kusagilt.
Ei suuda enam sellest loobuda.
Ma vaatan, vaatan õnneaia aiateele,
mu silmad pisut niisked, pisut märjad on.
(Nad alailma muudkui tilguvad!)
Kuid siiski üht-teist läbi pisarate märkan,
kust suubub ta mu juure õnneteel.
Seal aiavärav, aiatee ja aiapõõsad,
seal sirel, kask, seal hobukastan teel.
Ja miskit veel… Vist hobukakk.
(Kui selline on üldse olemas siin ilmas?)
Ei tea, ei tea, kuid pean, ma pean.
No, millal ükskord ometi ta minu juure tuleb?
Mu hingesoppi õnneuima õnne toob?
Vaid ühte vajan, meeles pea, vaid ainult ühte –
mu kõrval, kurat võtaks, palun, ole!
On’s seda palju palutud! Kui jõle, jõle!
Mul on ju nälg ja janu. Elujanu!
Kuid ühte, ühte tahaks siiski saada lõpu eel!
Ma hommikust veel söönud pole, pole,
see vaevab mind ja sind, mis kole-kole!
Ma palun, kata laud mu õnneaiateel.
Kuid siis, mis näen! Oh-hoo! Ah-haa!
Seal õnneaiateel ta lõpuks lennutiivul lendab,
kepp ühes, turukott tal teises käes.
Ta omaette naeratab ja imeline laulupodin,
ta huulilt minu kõrvu jõuab pea. On hea!
No tule-tule, lenda-lenda, armas Alma!
Verandale mu kõrvu maandu, istu, ole hea,
koos lolli Einariga eluõhtu tunnikesi hommikuti
veetma,
neis hommikpäikse soojes päiksekuldses kiirtes,
mis meie õnnerüppe jäävad lõpuks tukkuma,
et õnnemeelses õnneilmas
saaks lõpuks õnneuima uinuda.
***
Tere Alma, mu armas armastuse arm!
Arm armulõõma paistel armastab!
Su armulõõma hingemattev sulnis sarm
on minu, Einari, jaoks armsalt karm.
Ma ükssarv paraku veel hiljaaegu olin.
Sa oled minu õnn, mu armsa armastuse õnn,
kuid mina sulle õnn ei ole, ma olen õnnetus!
Ma näen, su silmad käivad üles-alla,
ja pilla-palla silmitsevad kiivalt mind.
Ma paraku veel hiljaaegu olin vaba lind.
Näed ju, veel hõljub minu juustes hõbekulda,
mis sest, et õige pea on paljas minu pea.
Noblesse oblige! Nii kole hea on olla ikka hea!
Kõik järeljäänu omal ajal läheb mulda.
Mul aastaid tagasi kuldhõbedased lokid olid.
Ei kellelegi etteheiteid enam tee,
ei kellegagi taha enam rääki.
Mu armuhinges vohav hirmus armuseen,
on erandlik ja sellest ma (pardon!) ei räägi!
Ma hiljaaegu siiski olin jäär. Paraku!
Üht-teist
