paraku veel hiljaaegu oli mul,nii aastakümneid tagasi, kui armas seda mõelda,
kolmkümmend ja pluss-miinus veel kaks tükki.
Ja ongi kõik.
NB! Seda ütleb Einar, alati Su igikestev teener.
Õnne kolmeteist ja kümnendal
Ei saa ma mööda, et mul õnne
viimsel ajal küllaga.
Kuid pean öelma, seda õnne,
tahan suga jagada.
Jagada ja jageleda,
nii meil on ju kombeks.
Jagame ja jageleme,
lepime ja andestame.
Endile veel kinnitame
õnn, mis jagatud, on parim,
Eriti kui õnn on Õnne
kolmeteist ja kümnendal.
***
Maailmaruum, see universum, on suur afäär.
Suur mobile. Teate küll, noh, see perpeetum.
Vaat mina olengi perpeetum, see neetud igiliikur mobile.
Kotkalind
Olen uhke kotkalind.
Ja lendan, kuhu tahan.
Ja kui ma enam lennata ei taha,
panen tiivad seljataha.
Panen kokku nad. Vat nii!
***
Oh ma vaene väike mees,
miks mul põksub süda sees?
Miks ta prõksub priks ja praks,
on see tõesti armulaks?
Sa jälle minuga ei räägi
Oh, milleks küll sa jälle minuga ei räägi,
ja mossitad ja ussitad, ma oleks justkui õhk.
Kuid õhku vajavad kõik inimsuhted!
Ei sellest sina aru saa,
su meelest olen vana, haisev tõhk.
Miks sattusid tol tunnil minu eluteele,
ja ohakaid ja okkaid sinna puistasid,
ning näpuotsaga ka lisaks armu.
Vaat selline sa oledki,
su meelest olen vana, haisev tõhk.
Mind täitsa põletasid ära, vaid tuhk on järel.
Kuid viivuks tõusen tuhast minagi, vaid hetkeks,
sest olen rikki läinud fööniks.
Mis teha, olen jah!
Ja ikkagi su meelest olen vana, haisev tõhk.
Kuid mina andestan, ma olen üllameelne,
Ei mossita, ei ussita, ei ole justkui õhk,
Sind ainult natukene palun, vaagi mind.
Kui vaagid mind, saad teada saladuse suure –
ei ole mina vana, ei ole haisev tõhk.
***
Oled kõik, mis mulle vaja,
sul olemas on kõik, mis vajan.
Sinuga ma töötan üle aja.
Üleajatööga mina rajan,
meile õnneliku elamise maja.
Sellise, kus õnnehullus üle linna kajab!
Mis kaunis teos on kuri naine!
Mis kaunis teos on kuri naine.
nii tige, õel ja pöörane, nii jumalik!
Ta on Xanthippe, Gorgo või Sireen,
no see Sireen, kes oli deemonnaine õudne,
kel naise pea ja linnu keha,
kes linnulaulu siristades,
mahehäälselt vilistades,
laevu karidele eksitas,
ja laevamehi hukutas.
Kui Looja oleks oln’d normaalne,
normaalne, korralik ja aus,
no kasvõi selline, kuis mina püüan olla,
ta oleks loobund tobedusest luua naine.
On minu elus olnud naisi,
küll kollaseid ja siniseid ja musti,
küll punaseid ja rohelisi,
ja igasugu triibulisi kuradeid,
ei mäleta, mis värvi veel neid oli,
sest värv, see pole üldse tähtis,
on tähtis oskus olla naine..
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
