kõneleva näo taustal selgelt näha, et lõvilakk on tehislik.
„See on minu kodu.” Ta hääl oli pire ja tüdinud. „Mu esivanemad tulid siia 1841. See asundus on kaheksa põlve meie käes olnud. Me elasime üle iseseisvumise, elasime üle kaose.”
„Ja kuhu sul ikka minna on, connard,” pomises Reniard oma nina alla.
„Mida?”
„Ei midagi, vabandust.” Mis mõtet on talle öelda, et vanglaid ja lõkse on mitmesuguseid?
„Siin olid kunagi kohviistandused?” Reniard mõõtis pilguga kõndu.
„Jah. On praegugi. Aga saak on iga aastaga väiksem. Kohalikud harisid kõik maa üles ja see voolas vihmadega mööda jõgesid alla. Nad võtsid ka istanduse kaitsemetsad maha ja lõpetasid alles siis, kui kõik oli hävitatud. Mina laostunud ja nemad surnud ja… Nagu sa ei teaks.”
„See pidi pigem su isa ja vanaisa ajal olema?”
Mees kehitas õlgu. „Algas see juba ligi sajand tagasi. Sa tead küll, ega Oddchandidel paremini ei läinud. Kellelgi ei läinud.” Ta kehitas uuesti õlgu. „Me saame hakkama, aga nad viisid jälle mu traktori ära. Juba teist korda sel aastal.”
Reniard vaatas jõhkralt lahtilõhutud kuuri ja püüdis pilku vähegi huvi panna. „Eks mõni teine farmer ostab selle tagasi. Te vist vahetate neid. Ja miks sa seda siin hoiad? Kilt majast eemal? Signa ikka on? Putain, sa lausa kutsud neid.”
„Majast on hea seda paika tule all hoida.”
Mõlemad vaatasid eemal madalal kingul trooniva elamukompleksi poole, mille ülemised korrused paistsid kõrge plangu tagant.
„No ja mis siis seekord valesti läks?”
„Nad tulistasid vastu.”
„Ehk siis rangelt võttes mitte vargus, vaid relvastatud rööv. Alors!”
„Nagu nimetusest midagi muutuks.”
„Oled sa mõne maha ka lasknud?”
Teine mees jäi vait ja ainult põrnitses kaaslast pahuralt. „Mõni ikka on pihta ka saanud,” porises ta lõpuks.
„Ja politsei?”
Jälle pikk torssis põrnitsemine.
„Reniard, mida sa lolli mängid?” pahvatas mees lõpuks. „Mul on pere. Inimesed sõltuvad minust. Siin pole juba kolmkümmend aastat mingit politseid. Ma maksan kohalikule mustale jõugupealikule. Ta käib mul külas. Me saame päris hästi läbi. Kõik saavad. Need, kes siin püsida tahavad.”
„Ja mida sa minu käest tahad?” Pere? Sul on üks õnnetu tütar, halva iseloomu ja kinnismõttega, et tal on lauluhäält. Ja kes sind vihkab – põhiliselt selle eest, et ta ema ta sulle jättis, kui kümmekond aastat tagasi kuhugi Euroopasse kadus. Ja siis on sul üks rääbakas lits ja su kuradi ema, mõlemad sihukesed, et pool prantsuse kogukonda plaksutaks salaja, kui nad tuleriidal ära põletataks… Paraku on su vanaema mu vanatädi…
„Sina ja see nõndanimetatud Ordu jõuk – teie olete pilli lõhki ajanud. Me olime kohalikega sõbrad…”
Reniard lõi käega ja pöördus kannal.
„Kuhu sa siis nüüd lähed?” kostis talle järele solvunud hääl.
Reniard jäi kõhklema, peatus siis ja seisis paar sekundit langetatud päi; ilmselt luges mõttes kümneni.
„Victor, kas see ei olnud mitte sina, kes seisis Ameli ja Olivieri klubikaartide küsimuse taga? Kas mitte sina ei olnud üks neist, kes tekitas diskussiooni Denis Gauli algatuse ümber, andes Prantsusmaa haridusministeeriumile hea ettekäände meie haridustoetuste pakett alamametnike tasemel perse saata? Nad ei taha oma endistest kolonistidest midagi teada ja EU komisjonid veel vähem, ükskõik kuidas sa ei võimleks.”
„Meie nii ei arva. Jah, ma olen poliitik ja paraku teisel poolel. Kas te arvate?..”
„Meie, connard!” hakkas Reniard vihastama. „Ka õige mitmed mu esivanemad on siin üleeelmisest sajandist. Mina otsustasin töötada koos Kuu Orduga…”
„Sa olid tööta.”
„Victor, tu me fait chier! Mida sa õieti tahad?”
„Oma traktorit tagasi.”
„Sõlmi CondorSeciga leping.”
„Et siis ainus võimalus on teile katust maksta?”
„Nagu meie su traktori oleksime ära hiivanud, crétin de chez crétin.”
„Ei. Muidugi mitte teie. Ordu ainult natuke ehitab siin, ainult mõned laborid ja tehased, natuke okastraadiga piiratud elamurajoone – kui kuradi silmakirjalik! Itasy kalurid on nii rasva läinud, et ujuvad paadita järvele… kui neil üldse sinna asja on. Teil on nii palju raha, et nad on seda ka meilt tahtma hakanud. Te kolgite neid ja kõik vana vaen on taas ellu ärganud.”
„Victor, kuidas me kaosest läbi tulime? Kas kah ainult „hea” olles? Sa peaksid ju mäletama, su isa oli ka omakaitses. Mis, sinagi oled! Kui vaja, valvame me kõik relvad käes üksteise kodusid.”
„Kui paljud on surma saanud…”
„Ja kui paljud Prantsusmaale tagasi läinud… Läinud on tegelikult kõik, kes said. Või kellel midagi ei olnud.” Reniard jäi vait.
Nad vaikisid natuke aega mõlemad, sest mälestused olid neil ühised ja meeldivad need ei olnud.
„Kas su traktoril vähemalt jälitaja on peal?” ohkas Reniard.
„Muidugi on. Ma ekraanilt vaatan, kuidas see sõidab,” porises Victor. „Ainult et mitte keegi ei lähe siit sellele järele. See oleks enesetapp. Varsti jõuab garaaži, siis nad võtavad jälitaja maha. Nad isegi ei hooli. Kõik teavad, kus need garaažid on, aga sinna minna…”
Reniard surus huuled kokku. „Anna mulle määrangud, ma vaatan, mida ma teha saan.”
„Nii, ja miks ma pean jõllitama seda täppi ekraanil?”
Dexteri küsimus kõlas väga järsult, kuid Reniard nägi, et mees muigab. Selgelt oli näha, et kuigi ta end igas mõttes liigutada ei viitsi, on ta suhteliselt heas tujus ja tal pole ka midagi erilist kiiret käsil.
„See on ühe mu sugulase traktor. See varastati öösel ära.”
„Ja vargad ei ole siiani jälitussignaali maha võtnud?”
„Nad ei hooli. Ja ega see ju niisama lihtne kah ei ole. See on Morateno jõugu territoorium. Sinna ei julge isegi mitte Tana politsei minna. Ja nii vargad ignoreerivad signaali. Võimalik, et isegi irvitavad omavahel.”
Dexter mõõtis kaaslast pilguga, tõi teisele suuremale ekraanile kaardid ja uuris neid mõnda aega. Reniard vaatas sel ajal ringi. Ruum oli kõrge nagu katedraal ja hämar, täis rohkem kui meetrise läbimõõduga kivisambaid. Üks terve külg oli tumendatud klaasist aken, mida osaliselt varjasid ronitaimed.
