Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees страница 20

Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees

Скачать книгу

kuuldekaugusest kadunud olid.

      „Tõsine?” küsis Reniard.

      Izmir mühatas. „Oled sa teistsuguseid kohanud? Üks Aatomifüüsika teadlastest on surnud. Tapetud.”

      Reniard kibrutas kulme. „Merde. Ja kuidas meie aidata saame?”

      „Me teame, kus on arvatava mõrvari baas. Me võtame mõned tapetu endistest töökaaslastest peale ja tungime sinna sisse. Senine juurdlus on näidanud, et seal võib olla varastatud andmeid ja teadlased on selleks kaasas, et need vajadusel kiiresti üle vaadata. Nagu öeldud, veerand tunni pärast lendame välja.”

      „Ega te meie järele ei oodanud? Me ei teadnud…”

      „Reniard,” Izmiri toon oli pisut vabandav, „Dexter teadis – ta oleks teie operatsioon silmapilk katkestanud, kui selleks oleks vajadus tekkinud. Juurdluse kutid kaevasid andmetes, nad ei teadnud täpselt, kaua neil läheb või millal võiks õige moment olla, ja ma pigem mängisin neid kaarte niipidi, et sa oled koos meeskonnaga käepärast. Noh, praegu on vaikne aeg ja me saame ilma teieta hakkama; nagu ma ütlesin, ei hakka ma kedagi kodunt välja ajama, kindlasti saame sinu omadest veel kellegi igaks juhuks lisaks. Aga sind ennast on tarvis sellepärast, et tollest arvatava mõrvari kontorist on korduvalt võetud kõnesid kellelegi Ogdeno Mbagale. Ütleb see nimi sulle midagi?”

      „Ei.”

      „Mul ei olnud aega vaadata, miks ja kuidas, aga arvuti seob teda MCF Semiconductorsiga.”

      „Sellepärast sa korraldasidki MalaDataSphere’i nõukogu rivistuse?” mühatas Reniard. „Mõrv?” kibrutas ta siis kulme, kui oli hetke mõelnud. „Meie ja meie peamise partneri suhetes ei ole midagi sellist, mis nõuaks äritavade nii radikaalset muutmist. Lisaks ei ole meil mingit pistmist aatomifüüsikaga. Siin taga on midagi muud.”

      Ta tundis end natuke solvatuna. Jõuluvana, džinn ja… kuri võõrasema? Kusjuures see algne jõuluvana, kes pahad lapsed kotti topib ja omale supikoguks minema viib… Antud juhul oli kõik ju tegelikult väga elementaarne, kuid sobis ikka suurepäraselt illustreerima nende tegelaste mõtteviisi. Nad olid suurema osa oma elust ajanud asju igasuguste luuretega ja omandanud kutsehaiguse mõõtmed võtva harjumuse igal sammul valetada, vassida ja infot kinni hoida…

      „Siin taga on järjekordne katse meid oma kontrolli alla saada,” urises Izmir. „Aga midagi läks viltu. Me ei tea, mis. Aga oleks huvitav teada. Nii et lendame.”

      X

      Brüssel. Suvi. Temperatuur tõusis oma 30 kraadini ja õhus lendles paplite õietolmu. Asfalt sulas, tänavate kohal virvendas kuum heitgaasine õhk ja muru oli tuhkkuiv, mis sest, et seda ikka aeg-ajalt kasteti.

      Kuutides oli õhk konditsioneeritud ja klaasid tumendatud. Kuudielanikule oli väljas toimuv ükskõik. Täpselt nii, nagu ta oli stiihiast eraldatud siis, kui see oli külm ja elamiskõlbmatu, oli ta omas reguleeritud maailmas siis, kui see oli kuum ja tegelikult sama elamiskõlbmatu. Või kuidas võtta…

      Seekord oli vanem kuudiasukas tulnud noorema kuuti.

      „John, vaata neid andmeid.”

      Noorem kuudielanik luges kohusetundlikult. Ta pani väljatrüki hoolikalt kokku ja asetas lauale, kui lõpetanud oli. Pani sellisesse ebamääraselt viisakasse kohta, mis lubas paberite toojal need vaevata kaasa haarata, kuid andis võimaluse ka uuesti nende järele sirutuda.

      „Hiinlased,” ütles John. „Homoseksualist. Tavaline praktika. Miks ta tapeti?”

      „Ma ei tea. Me ei tea. Aga see on meie operatsiooni vahetus läheduses. Tegele sellega.”

      Kaust jäi lauale. Vanem mees pöördus korra uksel. „Kas sa õhtul sõitma tuled?”

      „Ikka.” Noorem mees naeratas.

      Uks sulgus.

      Tegele sellega… Kõigepealt siis info kogumine – kes õieti oli Taras Gandõh. Tema vanemad, sugulased ja sõbrad. Psühholoogiline profiil, haridus, harjumused…

      Õhtul sulgub mu järel uks. Ma riietun ümber, võtan jalgratta ja kihutan mööda Belliardi alla. Keaton väljub oma majast ja me paneme minema piki Avenue D’Auderghemi.

      Vaevalt et õnnestub välja selgitada, miks ta tapeti. Sellega tegeleb kindlasti ka Kuu Ordu turvateenistus ja liiga agar otsing võib tähendada hoopis nende ebaterve huvi keskmesse sattumist. Need mehed ei olnud rumalad ja raha oli neil vastikult palju, mis tähendas, et neid tuli tõsiselt võtta…

      Tagasi pärast kolmekümnekilomeetrist ringi üle Auderghemi ja Watermaeli. Keaton läheb koju oma naise juurde, kallistab lapsi, läheb magama. Mina oma koju. Jahe dušš, siis lahja õlu… Mõni raamat ja avatud rõduukse juurde. Ööõhk on nii magus. Olgu, täis kurat teab mis haise, mida viisakalt tööstusauraks nimetatakse. Ent ikkagi jahe ja hea. Kodune.

      Taevalik.

      Kas Brüssel võiks olla mu kodu? Mees vangutas pead. Tuleb ikkagi vaadata, kuidas Pariisi saab. Pole kah päris kodu, aga hulga lähemal…

      Aga enne pidi ta uurima, miks kuradi pärast tapeti üks homoseksuaalne professor kusagil mõttetul armetul saarel, kuhu need poolemeelsed kosmosest sonivad anarhistid pesa olid teinud.

      Longhorn

      „Hazel ja Dante kutsusid meid enda poole,” ütles Age kohe, kui Ago üle läve sai. „Sinna on vist pooled naabrid ja pooled su töökaaslased kogunenud. Põletavad Tarasi mälestuseks küünlaid ja noh, olgem ausad, eks nad tahavad sinu lugu kuulda.”

      „Ma tean, Dante ütles mulle juba instituudis,” noogutas Ago. „Ma käin vee alt läbi ja siis läheme.”

      Nad kõndisid mööda jalgrada umbes kilomeetri. Rada pöörles ja tõusis ja laskus ja linnulennult oli nende majade vahemaa arvatavasti poole lühem. Nad möödusid Tarasi majast. See oli pime, ainult üksik tõrvik põles aias ja väravale oli keegi põiminud musti linte, mis pimeduses natuke läikisid.

      Dante ja Hazeli maja verandal ja aias hubisesid kümned, võimalik, et sajad küünlad. Kui nad lähemale jõudsid, haaras silm vähemalt kolme-neljakümmet inimest, kes vaikides istusid või tasakesi omavahel vestlesid. Keegi oli üles pannud samovari ja paljud jõid mingit väga aromaatset, ilmselt kohalikest taimedest teed.

      Elutoast oli näha siiski ka üks töötav ekraansein, mille heledus oli suhteliselt maha keeratud.

      „Temast ei ole palju, aga me leidsime ikkagi tundide kaupa videomaterjali,” seletas Hazel vaikselt. „Ta referendid panid kokku pooletunnise kollaaži – noh, näete ise, tema on kirkalt esile tõstetud, teised ähmaseks muudetud.”

      „Mis muusika see taustaks on?” küsis Age.

      „Mykola Lysenko ooper „Taras Bulba”. See olevat talle väga meeldinud.” Hazel viis nad samovari juurde. Age võttis tassi, Ago keeldus viisakalt, läks korraks tuppa, otsis endale ise mahuka burgunderiklaasi ja valas selle köögilaual seisvast avatud pudelist rohkem kui poolenisti punast veini täis.

      „Longhorn, sa tundsid teda varasemast ajast?” küsis Dante, kui ta uuesti väljus.

      „Mitte eriti. Kui järele mõelda, ei tea ma sedagi, kust ta pärit oli.”

      „Ta

Скачать книгу