style="font-size:15px;"> „Ta oli üsna tagasihoidlik?” küsis Ago. „Sinu juures ta töötas, Ignatelle, nii et sina tunned teda vast üldse kõige rohkem, nagu ma aru saan?”
„Tundsin või?” Vanamees kehitas õlgu. „Selgub, et ei tundnud.”
„Kas midagi sellist, mida ma ei tea?”
Nad rääkisid vaikselt, kuid nende ümber oli selle ajaga oma 7–8 inimest kogunenud.
„Autos oli purustatud mälumoodul ja ta on enne surma olnud suguühtes,” ütles üks kahekümnendates neegritar, sest vanamees kõhkles. „Anaalses. Mehega.”
Ago muidugi tundis kõiki neid inimesi. Michelle oli Tarasi rühma referent. Ega siin nüüd midagi taga polnud? käis tal millegipärast peast läbi, kuid ta heitis selle kõrvale. See tõesti ei olnud tema asi.
„Elas ta üksi,” kehitas ta õlgu. „Dante, sina ehk tead kõige rohkem, kellega ta läbi käis?”
Justnagu eelmise vaikimise kompensatsiooniks hakkas rääkima Ignatelle: „Kellegagi väljapoolt. Izmiri inimesed uurivad. See ei ole ju keelatud ja… see ei ole ju kellegi asi… kuni midagi ei juhtu.” Tal oli kerge itaalia aktsent. Ago muidugi teadis ta sünnipära, kuid ta ei olnud aktsenti varem märganud. Muidugi, nüüd oli vanamees löödud, murelik ja kindlasti mitte oma parimas vormis… „Mina ta siia kutsusin. Kelder kontrollis tausta ja… aga mina ta siia kutsusin.”
„Sa ei võinud teada, et tal see elu siin nii lühikeseks jääb,” lohutas Dante. „Ja lõpuks me ei tea veel, mis õieti juhtus. Ago, sina leidsid ta?”
Ago ohkas mõttes ja rääkis oma hommikusest retkest Kelderiga.
Kui ta lõpuks pääses ja Age järele ringi vaatas, avastas ta ühest aianurgast peaaegu poole tollest seltskonnast, kellega koos nad kolm kuud tagasi Istanbulist tulema olid hakanud.
„Frank, Jane, Scott, Liz, Vicent, Yasmin,” noogutas ta neile järgemööda ja sättis end Age kõrvale istuma.
„Terie just rääkis meile, et sa olid hommikul politseitööga tegelenud?” küsis Jane vaikselt.
Ago sulges silmad. Ta hakkas ka sellega harjuma, et Agelinelegi ta võrgunimi külge jäi. Ta oli seda isegi kasutama hakanud. Ent tal ei olnud vähimatki tuju oma juttu uuesti üle rääkida. „Teate, ma just lõpetasin. Kelderil ei olnud vist kedagi teist käepärast, sellepärast võttis ta minu kaasa. Noh, leidsime auto ja laiba selles. Tegelikult te teate sama palju kui mina.”
„Päev otsa seal autos. See vana pede pidi juba haisema,” lausus Vicent. Ago pani tähele, et mees on kõvasti täis.
„Vist. Naljakas, ma ei tundnud mingit lõhna.”
„Peded ei haise surnult teistmoodi kui tavalised inimesed,” poetas Scott. „Ta oli tõsine teadlane. Mis see meie asi on, kuidas ta oma elu elas. Ja nüüd on ta surnud.”
„Võimalik.” Vicent ei tõstnud häält. „Ainult et viktimoloogia ütleb, et tal oli tänu oma profiilile palju suurem tõenäosus surma saada. Olgu, ma olen vait. Ärgem kiirustagem järeldustega.”
Hazeli ja Dante maja oli üsna samasugune kui see, milles elasid Ago ja Age. Nüüd avanesid korraks teise korruse elutoa kohale rõdule avanevad klaasuksed ja lasid välja pahvaku helehäälset kisa. Õige mitu punti väikesi olevusi hargnes aias, et oma vanemaid leida ja üksteise peale kaevata. Kulus tubli kümme minutit, enne kui rahu sai uuesti jalule seatud ja lapsed ülakorrusele tagasi meelitatud.
Liz tuli tagasi ja pühkis higi. „Õnneks on Karlose omad vanemad, need hoiavad korda.”
„Ma unustan kogu aeg ära, et teil lapsed on,” ei suutnud Ago suud pidada. „Alguses ju ei olnud.”
„Olid ikka. Minu vanemate juures. Saad aru, me ju ei teadnud täpselt, mis meid siin ees ootab. Et kas ikka on korralikku kooligi näiteks. Eks nad siis lõpetasidki klassi ära ja tulid siis.”
Selle rääkimise ajal meenus Agole, et ta on seda lugu oma pool tosinat korda kuulnud. Ju ta oli selles osas lootusetuks tembeldatud. Mis iseenesest oli ju õige. Mingis mõttes ei suutnud ta ikka veel mõelda Scottist ja Lizist kui lapsevanematest, sest esimesed kuud olid nad olnud kahekesi, siis olid nad nädalaks kadunud ja pärast seda käis nendega komplektis kaks karjuvat elukat.
„Vanad nad teil õieti on?”
„Kuus ja kaheksa. Järgmiseks sa küsid nimesid, aga need ei jää sulle niikuinii meelde.”
Nende kaheksasest seltskonnast kostis tasast naeru.
„Ja nüüd ootad sa taas last. Minu siiras imetlus.”
„Terie ei oska ka suud pidada.” Lizil paistis ainult hea meel olevat.
„Terie teab mu piiranguid. Mina oleksin imestanud, et miks sa paksuks hakkad minema. Oleksin imestanud selle päevani, kui koidab tõehetk – sa oled hulga kõhnem ja sul on uus titt.”
Ta rääkis seda nii soojal toonil, et teenis ära paar vopsu lähemalistuvatelt naistelt ja veel naeru.
„Muide, protokolli huvides – Hazel ootab ka last ja Yasmin ka,” teatas Liz. „Hazelil hakkab muidugi varsti välja paistma – see tähendab teiste, mitte sinu jaoks – ja Yasmini me tegelikult rääkisime alles eelmisel kuul pehmeks. Neil on natuke pahasti, sellepärast ongi Violence Overdrive overdrive-mode’is.”
Ago vaatas korraks Vicenti poole ja otsustas mitte küsida, kuid mees hakkas ise rääkima: „Normaalses ühiskonnas ei saa umbes viiendik naisi kunagi lapsi. Nad ei ole selleks võimelised ja pole kindlamat võimalust populatsiooni degenerantidega küllastamiseks, kui emakesele loodusele varba peale kusta ja panna sünnitama need, keda emake loodus on juba tunnistanud degenerantideks ja võtnud tarvitusele meetmed, et nad enam genofondi ei reostaks. Ja seda kõike räägin ma selle naise kuuldes, keda ma armastan ja…” ta lõi käega ja jäi vait. Ta toon oli kõikunud ja ta põsed olid märjad.
„Ühesõnaga, ma ei ole võimeline normaalsel viisil lapsi saama,” lõpetas Yasmin tema eest. „Paraku me mõlemad tahame lapsi ja sealjuures isegi ühiseid lapsi ja minu laps kasvab praegu katseklaasis ja on ebaselge, kas ja millal seda saab minu sisse tagasi istutada. Kui kolmandaks kuuks ei saa, tuleb leida keegi, kes teda viimase aja kannab, või pean ma need kuud haiglas olema või… Ei, katseklaasis ma tal kasvada ei lase, siis ma parem olen need kuud haiglas.”
„Mitte et ma nüüd aru sain…” ohkas Ago.
„See tähendab seda, et ma lõikan ta kõhu lõhki ja panen selle lapse sinna kasvama,” selgitas Liz. „No vat panen, eks ole. Paraku koos monitoride ja korrektoritega. Loomulikult ei ole ta kogu aeg lahtilõigatult selja peal, aga kuna parem on mitte kauemaks kui veerand või pooleks tunniks end suurest masinast lahti ühendada, on targem haiglast üldse mitte lahkuda.
Ja sina võiksid nüüd tõesti vait olla,” pöördus ta Vicenti poole. „Mina viljastan pea iga oma munaraku ja valin embrüote hulgast parima, Hazel teeb seda, kõik teevad seda.
Jah, ma olen nõus,” katkestas ta meest, enne kui see rääkima hakkas. „Ma tean, mida ta kohe räägib,” pöördus ta siis teiste poole. „Teie olete ka kuulnud. Et 20. sajandil valisid Euroopa ja Ameerika kompetentsed komisjonid nende rahvaste noorte meeste hulgast välja vaimselt ja füüsiliselt parimad, kes siis tapeti nii, et nad järglasi ei andnud. Ja
