Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees страница 27

Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees

Скачать книгу

oled kaks korda Maal olnud. Kuidas sulle seal meeldis?” tegi Tato teist juttu.

      „Ei meeldinud,” vastas König otsekoheselt. „Esimesel korral olin liiga väike. Oli kohutavalt raske. Ma kartsin putukaid. Ma mäletan oma esimesest allkäigust just neid kahte asja – Maa ränka tõmmet ja putukaid, mis minus kohutavat, paanikani küündivat vastikust tekitasid. Teiselt korral… kuum ja niiske. Et muidugi on tore, kui park läheb lõpmatusse, aga sa ei saa ju seal niikuinii ringi käia, sest see on täis mingeid kahejalgseid automaatidega poolloomi.”

      „Nii et sinu kodu on siin üleval? Oled sa lugenud Stelleni pihtimust? Kas sa tundsid ka midagi sellist?”

      „Muidugi olen. Stellen vastandab – muidugi idealiseerides, ta tunnistab ju seda – selle nõndanimetatud piraatide, nomaadide, maadeuurijate vabaduse – et sa lähed ja saad kuidagimoodi seal keskkonnas hakkama – meie piiratusega – et siin ei saa ju, siin sa sõltud teistest ja ei pääse ühiskonna eest kuhugi. Maa gravi diskvalifitseerib minu jaoks tema argumendid – teatud masendusega jõudis mulle kohale, et minust ei ole mitte kunagi Ordust äraminejat.” Kui König kord juba rääkima hakkas, tegi ta seda vabalt ja sujuvalt, nagu peaks omaealistele ettevalmistatud loengut. „Ma ei tahagi loomulikult, aga ma ei saa sestpeale end ka enam petta mõttega, et ma võin seda vajadusel teha. Kanda seljas Maa tõmbe tinalaadungit ja elada selles sitas – ma ei oska öelda, kas ma üldse oleksin või ei oleks selleks suuteline, aga mul ei ole vähimatki tahtmist proovida. Ja sellega on seotud mu esimene mõte, mille ma tahan Ordule maha müüa. Alustan sinust. Muide, mida me sööme?” Ta oli tõesti suutnud loengu vahele ka paar suutäit ahmata.

      „See on soolatud ja maitsestatud lõhe. Lõhet ennast oled sa kindlasti söönud, see on kasvatatud siinsamas Kuul. Tegelikult on kõik siin Kuul või Rõngassaial valmistatud… Valetan, osa maitsetaimi tuleb siiski ka L4 aedadest. Ehk siis pole siin midagi, mida sa ka kodus ei saaks. Vaeva on ainult natuke rohkem nähtud. Leib – need tumedad krõmpsuvad ribad – on rukkileib. Ma võtsin endale vabaduse kontrollida – sul on nii selle kui kreemis oleva laktoosi vastu kerge allergia, kuid sa oled deklareerinud end kõigesööjaks, seega julgesin seda pakkuda. Aga noh, ma igaks juhuks hoiatasin.”

      „Allergiad on keskkonna liigse puhtuse ja ühekülgsuse tulemus. Jah, ma eelistan pigem pisut kannatada selle nimel, et mu organism kõige inimlikuga harjuks. Ja see väljend „kerge allergia” peaks ju ütlema, et mis minuga ikka juhtub?”

      „Olgu. Ja milline on sinu esimene originaalne mõte, mida sa müüa tahad?”

      „Me vajame põgenenud erakuid.”

      Tato kergitas kulme. „Täpsusta. Teatud mõttes olen ju minagi midagi taolist… Teatud mõttes oleme me kõik, ent sa ei mõelnud ilmselt seda. Nii et täpsusta, palun?”

      „Ordu on saatnud hiidplaneetide juurde püsivalt elama vaid kurjategijaid. Sinna tuleks luua mingid elementaarsed tingimused ja tuleks selgelt deklareerida, et Ordu ei kavatse ei nüüd ega tulevikus neid üldse mitte mingil viisil suunata või piirata. Sellest ei piisa. Võib-olla ei ole see täna majanduslikult võimalik, kuid neid kolooniaid tuleks igati toetada, varustamine ja nendega suhtlemine peaks olema korraldatud nii, et sinnaminek saaks olla protest, opositsioon, mässumeele avaldus.” Ta sõi samal ajal ja suutis lisaks noa ja kahvliga jutu rõhutamiseks hästi napilt, poole vaksa ulatuses žestikuleerida. „Sellega saavutataks kaks asja – esiteks ei ole rahulolematute ainus valik kuhugi Maa kolkasse kaduda, kus nad meile turvariski moodustavad, teiseks aga tekiks väga veidratesse kohtadesse tugipunkte. Päikesesüsteemi hõivamine võib nii hoopis kiiremini minna. Välja arvatud Marss. Sellega on seotud mu teine revolutsiooniline mõte. Kas ma jätkan või tahad sa midagi küsida?”

      Tato vaikis terve minuti. „Sul õnnestus mind mõtlema panna,” möönis ta lõpuks. „Sul võib väga hästi õigus olla. Me oleme alati teadnud, et kaitseventiili on vaja. Me oleme lasknud mõnel siinsel kaevandusel „eriliseks” minna. Hm, võimalik, et sellest ei piisa. Mul tekib muidugi tuhat küsimust, alates sellest, et mismoodi sa kujutad praktiliselt ette iseseisvuse illusiooni, kui nad on varustuse ja kõige muu suhtes meist absoluutselt sõltuvad… Kuu kaevandusega on lihtsam, võib imiteerida kaubandust… Ja lõpetades kasvõi sellega, et mis saab siis, kui nad tõesti päriselt ühel päeval iseseisvuvad… Ent ühiskondlik surve niimoodi õiges suunas vabastada – see on vähemalt kaalumist väärt mõte. Mis on siis teine mõte – Marss?”

      König kõhkles hetke.

      „Sukeldub,” poetas Tato vaikselt Nannale. Tüdruk turtsatas.

      „Mida?” langes König korraks oraatorirollist välja, pisut abitult ühe otsast teise otsa vaadates.

      „Noh, see on meil üks vana nali,” seletas Nanna. „Et kui keegi kõhkleb ja otsustab siis kõik ikkagi välja öelda, näeb ta teinekord välja umbes nagu sukelduja – et valmistub, tõmbab kopsud õhku täis ja siis hüppab – tagasiteed ei ole! Ega sa ei pahandanud?”

      „Tahtsin öelda, et võta vabalt,” lisas Tato. „Vähemasti Kuul on Ordu küll ehitanud üles seisusteta ühiskonna – kõigil on õigus arvamusele ja kui see arvamus on midagi väärt, siis muutub see poliitikaks sõltumata sellest, kes selle esimesena välja ütles. Samavõrra kui sina seda kõike mulle rääkida tahad, olen mina rõõmus võimaluse üle otsesest allikast kuulda, mida mõtleb siin kasvanud põlvkond. Muide, köök annab märku, et teine roog on valmis. Viimane aeg on hoiatada, et tuleb veel viis käiku – nälga sa ei jää. Aga sinuvanused suudavad niikuinii lõpmatuseni süüa.”

      König muigas ja lasi end toolil tagasi. Ta oli just lõpetanud robotilt küsitud lisaportsu ja kaalus parasjagu, kas ka kolmas küsida, nii et vanamehe vihje oli tulnud just õigel ajal.

      „Kuule… räägi mulle vahepeal… ega… kuidas seda küsida?” König ohkas. Ordu tulevikku kavandades oli ta tundunud vaieldamatult pisut segavalt noore, kuid igati tõsiseltvõetava juhi ja visionäärina, sellest rollist välja langedes muutus ta aga tagasi täpselt selleks natuke kohmakaks ja rabedaks teismeliseks poisikeseks, kes ta päriselt oli. „Seda toitu ju tehakse, eks ole? See ei ole ju kindlasti pakitoit, mida on lõpmatuseni? Kui ma robotilt küsisin…”

      Tato noogutas. „Ma saan aru küll. Lõhe on soolas ja see seisab umbes nädala. Siis tuleb uus teha, kui ma selleks korraks oma isu ära ei ole söönud. Tavaliselt muidugi jagan ma selle paari päeva jooksul laiali – selleks on üks gurmeefoorum, millest sa kindlasti midagi ei tea. Ma ei lugenud end Maal gurmaaniks, kuid siin… Kui sa robotilt küsisid, siis see loomulikult vastas, et muidugi on kala veel – momendil mul tõesti on – ja taldrikule vormistamine käib neil ju mõnekümne sekundiga. Nii et ära muretse.”

      „Aa… Ja mis see on?”

      „Pasta,” seletas Nanna, sest Tato rüüpas parasjagu oma klaasist. „Lõhna järgi otsustades üsna klassikaline Itaalia oma – tunnen pesto ja parmesani lõhna. Näed, mida ma kõike esivanema kõrvalt õppinud olen. Süüakse seda lusika ja kahvliga. Vaat niimoodi. Ja ära end üleni kokku mäkerda.”

      Nad sõid mõnd aega vaikides.

      „Marss,” tuletas Tato lõpuks meelde.

      König tõmbas kõvasti, demonstratiivselt õhku sisse ja markeeris kokkupandud kätega vettehüppepoosi. „Teil, kõigil vanadel, on Maa fetiš. Te ronisite siia üles, kuid te vahite ikka sinna allapoole, söandamata selja taha piiluda.” Ta jäi hetkeks vait ja vaatas Maa poole. „Nojah, nii kujundlikult ma seda ka nüüd ei mõelnud…” Ta väänas huuled irvesse, mis küllap üritas vabandav olla. „Aga mõte jääb samaks. Mida sa Kuust teha tahad? Maa ümber tiirleva kindluse? Maa orbiidi sattidest ma ei räägigi, see

Скачать книгу