me oleme oma ettepanekud ka kirja pannud ja teatud määral läbigi mõelnud-arvutanud. (Lingid on siin.) Nüüd on meil juba kümmekond aastat – saad aru, terve minu teadliku elu! – olnud planetoplanid, millega saab talutavalt Marsi vahet lennata. Sinna tuleb rajada suured elamiskuplid, sellised algul mõne, hiljem mõnesaja ruutkilomeetrised kilekuplid, mille all on normaalne keskkond. Marsil on kõik võrreldamatult parem – on väga mõistlik gravi, on päikesevalgust, on maavarasid, on kõike. Ja see on meie jaoks ohutu. Tagala. Midagi, mida mitte kuidagi ei saa meilt võtta. Meie trumpkaart, et inimkond jääb püsima ka kõige halvematel asjaoludel. On ainult aja küsimus, millal me suudame ehitada nii suuri rakette, millega on võimalik Oorti vööst jääd Marsile suunata. On aeg vaadata tulevikku – on aeg valmis teha kavad Marsi hõlvamiseks ja terraformimiseks. Marss peab veel sellel sajandil muutuma inimkonna teiseks koduks ja Ordu peamiseks tugialaks.”
König jäi ootavalt vait.
„Söö vahepeal. Siis räägi edasi,” ühmas Tato.
Ta kasutas tegelikult ülejäänud söömaaega, et Nannaga nende lähedastest vestelda. Ta pööras Königile uuesti tähelepanu alles magustoidu – siirupis keedetud pirnid vaniljejäätisega – juures.
„König, ma võin sulle lubada, et mõne aasta pärast annan ma sulle ja teistele selle taga rohelise tee. Ma toetan teid igas mõttes. Niikaua, kui sa hoiad initsiatiivi, on sul võimalus seda protsessi juhtida ja suunata. Aga mitte täna. Täna tuleb valmistuda sõjaks. Täna saadame me Marsile vaid hädapärase reservi. Marss on vaid viimane põgenemisvõimalus. Me ei suuda rohkem.”
„Sa räägid sõjast,” küsis Nanna. „See tuleb?”
„Sõda tuleb vältimatult,” noogutas Tato mornilt. „Praegu käib mäng selle ümber, kui kaua me suudame seda edasi lükata, ohverdamata või oluliselt pidurdamata olulisi arenguid. See kõik on paisunud liiga suureks. Ordu ei ole enam kamp kloune ja sulisid. Meid on hakatud kartma.”
„Sõda tuleb. Ja mina olen piloot.” König ja Nanna vaatasid teineteisele otsa.
„Sa lähed võitlema, kui see algab?” küsis tüdruk ootamatult tõsiselt.
„Muidugi.”
„Ma… ma ei taha lapsest loobuda, aga ka mina peaksin võitlema minema…” Ta vaatas Tato poole ja seekord nägi ta välja nagu väike tüdrukuke, kes vanaisalt kaitset otsib.
„Rumalus,” nähvas see. „Seda last, sind ja tulevikku on meil rohkem vaja kui veel üht pilooti.” Ta surus laual lebavad käed rusikasse. „Kui kuradi ilus see oleks, kui meil lastaks tegutseda! Mada ja Tseilon juba elavad tänu meile ümbritsevatest piirkondadest märgatavalt paremini. Me suudaksime nii palju head teha, kui meil vaid lastaks tegutseda. Kui meil lastaks rahus kosmost hõlvata ja seda rikkust Maa heaks rakendada…” Käed lõdvestusid ja ta rehmas randmeid õieti laualt tõstmata käega. „Tühjad unistused…”
„Siis teeme, mida tegema peame,” võttis König kätt Nanna õlale asetades asja kokku. „Sina sünnitad lapse ja mina võitlen selle eest, et see laps saaks üles kasvada. Fucking pateetiliselt kõlab, aga ma muide päriselt ka mõtlen nii.”
Sügis 2060
Longhorn
„Kas see nüüd kestabki niimoodi?”
Noor mees akna all tugitoolis vaatas imestusega halli vihmakardinat. Vesi muudkui langes ja langes, nii et metsased künkanõlvad ja tinajas järv taamal olid vaevunähtavad.
Ago heitis sinnapoole ükskõikse pilgu. „Kevadeni. Loomulikult mitte kogu aeg niimoodi.” Ta kehitas õlgu. „Ega mina ka ei tea. Ma olen siin ju vaid pool aastat olnud. Ühe suve. Või noh… põhjapoolkera suve, mis on siin suhteliselt kuiv, tuuline ja jahe. Ma kordan, suhteliselt. Praegu on väljas mingi 30… noh, 303. Millal sa viimati siin olid?”
„Tegelikult ma käin nii iga mõne kuu tagant. Aga sellist asja näen esimest korda. Pikemalt olin siin mõned aastad tagasi suvel. Oli jah kuivem. Ja jahedam.”
„Tead, ega see terve talve nüüd ka niimoodi ei saja. Või ma loodan vähemalt. Kui ma kevadel tulin, oli vihmasem ja soojem kui suvel. Suvel läks temperatuur teinekord pluss kümne peale alla, öösiti vastu hommikut madalamalegi. 283 Kelvinit siis. Kõrgemal mägedes laskub temperatuur teinekord ka alla vee külmumispunkti, nii et kohalikud ikka teavad, mis jää on… Krüger, kust kandist sa üldse oled?”
„Usast. Idarannikult. Aga ma olen juba aastaid Kuu Ordus töötanud. Ja nagu sa näed… kui sa sellest muidugi aru saad – ma ei ole enam Maa graviga harjunud. Mul on raske seista.”
Ago oletas, et Krüger on kolmekümne ringis, kuid seda ütlesid igasugused vaevutajutavad märgid ja teatud mõttes ka see, et ta silmaring ja üldine teadmiste tase näis eeldavat pikki õpinguaastaid. Välja nägi ta kahekümnene ja nahk ta lõual ning käsivartel – ta kandis varrukateta särki – oli nii sile ja ühtlane, et karvu seal ilmselt ei kasvanud. Samas – selline „tuunimine” oli Usas väga populaarne. See, et ta sealt oli, lahendas tema puhul ka teise probleemi – küllap oli temas segatud nii palju rahvusi, et sai vaid öelda, et nood olid olnud suuremas osas valged…
„Kas Teivasjaam siis ei pöörle?”
Krüger heitis talle seletamatu pilgu. „Teivasjaam pöörleb, aga tornmajade – nagu neid kutsutakse – põhjas on ainult 7 emeskuud. Ja üldiselt leitakse igasuguseid vabandusi, et elada ülalpool.” Ta muigas.
„Emeskuu? Aa – mingi lühend meetritest sekundi ruudu kohta?”
„Nojah. Väheke üle 0,7 g.”
„Siis peaks olema raske tagasi ka pääseda? Stardikiirendust pean ma silmas.”
„Ei, see ei ole nii. Me ikka harjutame ka. Ma olen füüsiliselt heas vormis, ma taluksin kaks korda suuremat stardikiirendust kah, aga ma ei ole enam harjunud pideva 9,8-ga. Selg hakkab valutama, ja jalad väsivad ära. Kusjuures näiteks mingi paari kildi jooksus ma teen sulle rahulikult pähe…” Ta mõõtis pilguga teist meest. „Olgu, see on vaieldav ja proovida ma ei taha. Aga mõte on selles, et keha unustab, kuidas kogu aeg, päevade ja kuude kaupa selles õudses raskusväljas toimetada.”
„Kuidas seal on? Elada seal üleval, ma mõtlen?”
Oma tosina võõra tulek oli instituudis muidugi juba päevi varem kokku lepitud. Kelder oli mühatanud, et peaks ilmselge olema, et tüübid ei ela Maal. Ta ei olnud rohkem midagi lisanud. Neid alien’e oli seal ennegi nähtud, kuid seekord pidid kolm neist – Magnutaki, Alighiero ja Krüger – tema projektid üle vaatama. Nagu ta juba Kuu Ordu puhul harjuma hakkas, ei käinud sellega kaasas mitte mingit täiendavat infot. Ei nende pärisnimesid, ameteid, tiitleid, saavutusi – mitte midagi. Ta kahtlustas, et need tegelased vähemasti ise olid paremini informeeritud sellest, kes tema selline on, kuid pealtnäha oli temagi vaid Longhorn, kes osaleb selles ja selles projektis, mille vastu alien’id huvi tundsid. Nood olid ilmselt laskunud samal ööl, hommikul oli Kelderi kabinetis olnud kohtumine suurema hulga rahvaga, seal räägiti paar minutit instituudi tegemistest üldiselt ja see tundus vaid viisakus olevat. Igatahes jaguneti kähku gruppidesse ja need kolm olid Agot pool päeva kiusanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
