toetus ise lauaservale.
«Mul on siin, nagu näete, alles korralagedus,» lisas Insarov juurde, osutades paberi- ja raamatuhunnikule põrandal, «pole veel nagu kord ja kohus end sisse seadnud. Ei saanud seni mahti.»
Insarov rääkis vene keelt päris õieti, hääldades kindlalt ja puhtalt iga sõna; kuid ta kurguhääl, mis oli muide piiris meeldiv, kõlas kuidagi mitte venepäraselt. Insarovi võõramaine päritolu (ta oli bulgaarlane) paistis veelgi selgemini välja ta välimusest: ta oli umbes kahekümne viie aastane kuivetu ja sitke, lameda rinna ja pahklike kätega noormees; tal olid teravad näojooned, kongus nina, sinakasmustad sirged juuksed, madal otsaesine, väheldased, teraselt vaatavad sügaval asetsevad silmad, tihedad kulmud; kui ta naeratas, ilmusid hetkeks ta peenikeste, karmide, liiga selgete piirjoontega huulte alt nähtavale kaunid valged hambad. Seljas oli tal kurguni kinni nööbitud vana, kuid puhas saterkuub.
«Miks te oma endisest korterist ära kolisite?» küsis Bersenev temalt.
«See on odavam – ülikoolile lähemal.»
«Kuid nüüd on ju õppevaheaeg… Ja mis huvi on teil elada suvel linnas! Oleksite võinud endale suvila üürida, kui juba otsustasite ümber kolida.»
Insarov ei vastanud sellele märkusele midagi ja pakkus Bersenevile piipu, öeldes: «Vabandage, paberosse ja sigareid mul ei ole.»
Bersenev pani piibu põlema.
«Mina,» jätkas ta, «üürisin endale majakese Kuntsovo lähedal. Väga odav ja väga mugav. Nii et on olemas isegi üleliigne tuba – ülal.»
Insarov ei vastanud jälle midagi.
Bersenev tõmbas suitsu kopsudesse.
«Ma olen isegi mõtelnud,» hakkas ta jälle rääkima, peenikest suitsujuga suust välja lastes, «et kui näiteks leiduks keegi… näiteks teie, nii ma mõtlesin… kes tahaks… kes oleks nõus minu juurde sinna üles elama asuma… kui tore see oleks! Kuidas teie arvate, Dmitri Nikanorõtš?»
Insarov vaatas oma väheldaste silmadega talle näkku.
«Te teete mulle ettepaneku elada teie juures suvilas?»
«Jah; mul on seal ülal liigne tuba.»
«Olen teile väga tänulik, Andrei Petrovitš, kuid ma arvan, et minu ainelised võimalused ei luba mul seda teha.»
«See tähendab, kuidas nii – ei luba?»
«Ei luba mul suvitama sõita. Mul ei ole võimalik kaht korterit pidada.»
«Kuid mina ju…» alustas Bersenev ja peatus. «Teile ei tekiks sellest mingeid liigseid kulusid,» jätkas ta siis. «Siinne korter jääks, oletame, teie kasutusse, see-eest on aga seal kõik väga odav; võiks isegi nii korraldada, et näiteks lõunatada koos.»
Insarov vaikis. Bersenev kohmetus.
«Vähemalt külastage mind kunagi,» lausus ta mõne aja pärast. «Mõne sammu kaugusel minu suvilast elab perekond, kellega ma väga tahaksin teid tutvustada. Milline imekena tütarlaps seal on, kui te teaksite, Insarov! Seal elab ka üks minu hea sõber, väga andekas inimene – olen kindel, et te temaga sobite. (Vene inimene armastab kostitada – kui mitte muuga, siis oma tuttavatega). «Tõepoolest, tulge külla. Veel parem aga, kolige ümber… minu juurde, tõepoolest. Me võiksime üheskoos töötada, lugeda… Ma tegelen, nagu teate, ajaloo ja filosoofiaga. Kõik see huvitab teid. Ka raamatuid on mul palju.»
Insarov tõusis püsti ning hakkas mööda tuha kõndima.
«Lubage küsida,» lausus ta viimaks, «kui. palju te oma suvila eest üüri maksate?»
«Sada rubla hõbedas.»
«Ja mitu tuba seal üldse on?»
«Viis,»
«Tähendab, arvestuse kohaselt tuleks ühe toa eest maksta kakskümmend rubla?»
«Arvestuse kohaselt… Kuid palun väga, mulle pole teda üldsegi vaja. Lihtsalt, ta seisab tühi.»
«Võib-olla; kuid teate,» lisas Insarov otsustava ning samal ajal lihtsarneelse pealiigutusega, «ma võin ainult sel juhul teie ettepaneku vastu võtta, kui te nõustute minult arvestuse kohaselt raha võtma. Kakskümmend rubla on mulle jõukohane, seda enam, et teie jutu järgi hoian ma seal kõigis muis asjus kokku.»
«Muidugi; kuid mul on tõesti piinlik.»
«Teisiti ei saa, Andrei Petrovitš.»
«Noh, kuidas soovite – ainult küll olete teie aga kangekaelne!»
Insarov ei vastanud jälle midagi.
Noormehed leppisid kokku päeva suhtes, millal Insarov peab ümber kolima. Kutsuti kohale peremees, kuid see saatis esmalt oma seitsmeaastase tütre tohutu suure kirju rätiga peas; tüdruk kuulas tähelepanelikult, pisut heitunult ära kõik, mis Insarov talle ütles, ning läks vaikides minema; tema järel ilmus ta ema, viimaseid kuid rase naine, samuti rätiga peas, ainult et see oli õige tilluke. Insarov teatas naisele, et ta kolib üle suvilasse Kuntsovo lähedal, kuid jätab toa enda kasutusse ning usaldab tema, perenaise hoolde kõik oma asjad; nainegi näis kohkuvat ja lahkus. Viimaks ilmus peremees; see justkui sai algul kõigest aru ja lausus ainult mõtlikult: «Kuntsovo lähedale?», siis aga avas äkki uuesti ukse ja hüüdis: «Kortel jääb siis teile või?» Insarov rahustas teda. «Sest on vaja teada,» kordas rätsep mornilt ja kadus.
Bersenev pöördus tagasi koju, väga rahul oma ettepaneku edu üle. Insarov saatis teda ukseni meeldiva, Venemaal harva nähtava viisakusega, ning jäänud üksi, võttis hoolikalt kuue seljast ja asus oma pabereid korrastama.
VIII
Sama päeva õhtul istus Anna Vassiljevna oma võõrastetoas ja oli valmis nutma puhkema. Peale tema viibis toas ta abikaasa ja veel keegi Uvar Ivanovitš Stahhov, Nikolai Artemjevitši kaugelt sugulane, umbes kuuekümne aastane erukornet, liikumatuseni tüse mees, uniste kollakate silmade ja värvitute paksude huultega kollases tursunud näos. Erruminekust alates elas ta kogu aeg Moskvas protsentidest väheldaselt kapitalilt, mille talle ta kadunud kaupmehe-päritoluga naine oli maha jätnud. Ta ei tegelnud millegagi ja vaevalt ka mõtles millestki; ning kui mõtleski, siis pidas oma mõtted enda teada. Ainult kord elus ta erutus ning muutus toimekaks, ja nimelt: ta luges ajalehtedest uuest muusikariistast Londoni maailmanäitusel – «kontrabornbardonist», ja tahtis tellida endale selle instrumendi, päris isegi järele, kuhu on vaja raha saata ja missuguse kontori kaudu seda teha. Uvar Ivanovitš kandis tubakavärvi avarat kuube ja valget kaelarätti, sõi tihti ja palju, ning ainult täbarasse olukorda sattudes, s.t. iga kord, kui tal tuli millegi kohta arvamist avaldada, liigutas ta kramplikult õhus parema käe sõrmi, esiteks pöidlast väikese sõrmeni, seejärel väikesest sõrmest pöidlani, lausudes seejuures suure vaevaga: «Oleks vaja… kuidagi, ee…»
Uvar Ivanovitš istus akna juures tugitoolis ja hingas pingutusega. Nikolai Artemjevitš kõndis pikkade sammudega mööda tuba käsi taskus hoides; ta näol oli pahane ilme.
Viimaks ta seisatas ja vangutas pead.
«Jah,» alustas ta, «meie ajal olid noored inimesed teisiti kasvatatud. Noored inimesed ei lubanud endale mankeerida vanemaid inimesi. (Ta hääldas «man» läbi nina, prantsuspäraselt.) Nüüd aga ma ainult vaatan ja imestan. Võib ju olla, et õigus pole mul, vaid n e i l;
