luuletuse esimene värss: „Need sinised päevad ja lapseea päike“.
Lugu ei lõpe siin. Veidi pärast Antonio surma sai tema vend, Burgoses elav luuletaja Manuel Machado, sellest välisajakirjanduse kaudu teada. Manuel ja Antonio ei olnud lihtsalt vennad, nad olid väga lähedased. Manueli tabas 18. juuli ülestõus Burgoses, mässuliste alal, Antoniot Madriidis, vabariiklaste alal. Võib põhjendatult oletada, et kui Manuel viibinuks Madriidis, jäänuks ta truuks vabariigile; asjatu on ehk esitada küsimust, mis oleks juhtunud, kui Antonio oleks viibinud Burgoses. Kindel on see, et niipea kui Manuel venna surmast teada sai, muretses ta endale kaitsekirja ja jõudis pärast päevi kestnud sõitu mööda maatasa põletatud Hispaaniat Collioure´i. Hotellis sai ta teada, et ka ema on surnud. Ta läks kalmistule. Seal, ema ja vend Antonio haual, leidis ta eest oma venna José. Nad rääkisid. Kaks päeva hiljem pöördus Manuel tagasi Burgosesse.
Ent lugu – vähemasti see lugu, mida ma täna tahan jutustada – ei lõpe ka siin. Umbes samal ajal kui Machado Collioure´is suri, toimus Rafael Sánchez Mazase mahalaskmine Collelli kloostri juures. Sánchez Mazas oli hea kirjanik, ta oli ka Falangi ühe asutaja ja ideoloogi José Antonio sõber. Tema sõjaaegne juhtumus on ümbritsetud salapärast. Paar aastat tagasi jutustas ta poeg Rafael Sánchez Ferlosio mulle oma versiooni. Mulle pole teada, kas see on vastavuses tegelike asjaoludega, mina jutustan selle nii, nagu tema seda mulle jutustas. Jäänud sõjaväelise ülestõusu järel lõksu vabariiklaste kontrolli all olevasse Madriidi, leidis Sánchez Mazas varjupaiga Tšiili saatkonnas. Seal veetis ta suure osa sõjast, selle lõpu poole üritas ta veoautosse peidetuna põgeneda, kuid Barcelonas võeti ta kinni ja kui Franco väed linna jõudsid, viidi piiri suunas. Sellest mitte kuigi kaugel toimus mahalaskmine, kuulid aga vaid riivasid teda ning tema kasutas segaduse ära ja jooksis metsa peitu. Seal kuulis ta teda taga ajavate miilitsate hääli. Viimaks üks neist avastas ta. Mees vaatas talle silma. Seejärel hüüdis oma kaaslastele: „Siin ei ole kedagi!“. Siis pööras ümber ja läks.
„Kõigist Ajaloo lugudest kurvim,“ kirjutas Jaime Gil, „on kindlalt Hispaania oma, / sest ta lõpeb halvasti.“ Lõpeb halvasti? Me ei saa kunagi teada seda, kes oli too miilits, kes päästis Sánchez Mazase elu, ega seda, mis toimus selle mehe peas talle silma vaadates; me ei saa kunagi teada, millest rääkisid José ja Manuel Machado oma venna Antonio ja ema haual. Ma ei tea miks, aga mõnikord mõtlen, et kui meil õnnestuks paljastada mõni neist paralleelsetest saladustest, ehk puudutaksime riivamisi siis ka üht palju olemuslikumat saladust.“
Jäin artikliga väga rahule. Kui see 22. veebruaril 1999 avaldati – täpselt kuuskümmend aastat pärast Machado surma Collioure´is, täpselt kuuskümmend aastat ja kakskümmend kaks päeva pärast Sánchez Mazase nurjunud mahalaskmist Collellis (aga mahalaskmise täpse kuupäeva sain teada alles hiljem) –, jagati mulle toimetuses õnnitlusi. Järgnenud päevadel sain kolm kirja; minu üllatuseks – ma ei ole kunagi olnud poleemikat äratav kirjutaja, üks neist, kelle nimed lugejakirjade rubriigis sageli korduvad, ja miski ei andnud alust arvata, et kuuskümmend aastat tagasi aset leidnud sündmused võiksid kellelegi suurt korda minna – puudutasid kõik kolm seda artiklit. Esimene, mis näis olevat filoloogiatudengi kirjutatud, heitis ette, et ma olla artiklis mõista andnud (mida ma enda arvates ei teinud või õigemini mida ma enda arvates otseselt ei teinud), et kui Antonio Machado oleks 1936. aasta juuliülestõusu ajal viibinud Burgoses, siis oleks ta asunud frankistide poolele. Teine oli karmim, selle kirjutaja oli piisavalt eakas, et olla sõja läbi elanud. Kasutades eksimatult äratuntavat kõnepruuki, süüdistas ta mind „revisionismis“, kuna viimases lõigus Jaime Gili tsitaadile järgnenud küsimärk („Lõpeb halvasti?“) viitavat vaevu varjatult, et Hispaania ajalugu lõpeb hästi, mis tema hinnangul on täiesti vale. „See lõpeb hästi nende jaoks, kes sõja võitsid,“ kirjutas ta. „Aga halvasti meie jaoks, kes me kaotasime. Keegi pole võtnud vaevaks meid tänadagi, et me vabaduse eest võitlesime. Kõikides linnades on monumente sõjas langenute mälestuseks. Kui paljudel neist olete te näinud vähemasti mõlema poole nimesid?“ Tekst lõpeb selliselt: „Ja perse see üleminekuaeg! Lugupidamisega Mateu Recasens“.
Kolmas kiri oli kõige huvitavam. Sellele oli alla kirjutanud keegi Miquel Aguirre. Aguirre oli ajaloolane ja enda sõnul aastaid uurinud kodusõjaaegseid sündmusi Banyolese ümbruskonnas. Muu hulgas nimetas ta kirjas üht tõika, mis tol hetkel mind hämmastas: Sánchez Mazas ei olnud ainus Collelli mahalaskmises ellujäänu, mees nimega Jesús Pascual Aguilar oli samuti eluga pääsenud. Veelgi enam: selgus, et Pascual oli sellest episoodist kõnelnud raamatus pealkirjaga „Mu mõrvasid punased“. „Ma kardan, et see raamat on peaaegu leidmatu,“ kirjutas Aguirre lõpetuseks, erudiidi selgelt tajutava upsakusega. „Aga kui teid huvitab, võin anda ühe eksemplari teie käsutusse.“ Kirja lõppu oli Aguirre märkinud oma aadressi ja telefoninumbri.
Helistasin silmapilk Aguirrele. Pärast väikest segadust, millest järeldasin, et ta töötab mõnes riigiasutuses või – ametis, õnnestus mul temaga jutule saada. Küsisin, kas tal on teavet Collelli mahalaskmiste kohta, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas tema pakkumine mulle Pascuali raamatut laenata on jõus, ta vastas jaatavalt. Küsisin, kas ta tahaks minuga koos lõunat süüa, ta vastas, et elab Banyoleses, aga käib igal neljapäeval Gironas raadiosaadet salvestamas.
„Me võime kohtuda neljapäeval,“ ütles ta.
Oli reede ja pidin peaaegu tegema ettepaneku kohtuda samal õhtul Banyoleses, et end nädalapikkusest kärsitusest säästa.
„Hästi,“ vastasin sellegipoolest. Ja samal hetkel meenus mulle Ferlosio oma süütu guruolekuga ja tema metsikult lustakas pilk, kui ta Bistroti terrassil oma isast kõneles. „Kas Bistrotis sobib?“
Bistrot on vanalinnas asuv kergelt modernistliku välimusega baar, marmorist ja sepistatud rauast laudade, tiivikventilaatorite, suurte peeglite ja lilledest lookas rõdudega, mis vaatavad Sant Domènechi platsile viivatele treppidele. Neljapäeval, kõvasti enne Aguirrega kokku lepitud aega, istusin mina, õlu käes, juba Bistrotis lauakese taga; minu ümber keesid seal tavapäraselt lõunatavate humanitaarteaduskonna õppejõudude keskustelud. Ajakirja lehitsedes mõtlesin, et lõunat kokku leppides polnud ei Aguirrel ega minul pähe tulnud, et kuna kumbki teist ei tunne, peaks üks meist mingit tunnusmärki kandma, ja püüdsin juba ette kujutada, milline Aguirre olla võiks, abiks vaid nädala eest telefonis kuuldud hääl, kui minu laua juures peatus lühike, jõuline ja tumedapäine prillidega tegelane, punane kaust kaenla all; kolmepäevane habemetüügas ja kelmi lõuahabe justkui sõid ta näo ära. Millegipärast olin eeldanud, et Aguirre on rahumeelne õpetajalik vanapapi ja mitte nooruke pohmelli all kannataja (või vahest lihtsalt ekstsentrilise) väljanägemisega tegelane, kes minu ees seisis. Kuna ta midagi ei ütelnud, küsisin, kas tema on tema. Ta vastas jaatavalt. Seejärel küsis ta, kas mina olen mina. Vastasin jaatavalt. Naersime. Kui ettekandja tuli, tellis Aguirre riisihautise ja veiseprae rokfoorikastmes; mina tellisin salati ja küüliku. Sööki oodates ütles Aguirre, et oli mu ära tundnud foto järgi ühe mu raamatu tagakaanel, mida ta tükk aega tagasi oli lugenud. Saanud üle esmasest edevuskrambist, torkasin:
„See olid siis sina?“
„Ma ei saa aru.“
Olin sunnitud selgitama:
„See oli nali.“
Mina ihkasin asja juurde asuda, aga kuna ma ei tahtnud näida ebaviisakas või ülemäära omakasupüüdlik, küsisin raadiosaate kohta. Aguirre tõi kuuldavale närvilise naerupahvaku, mis paljastas ta hambad – valged ja ebaühtlased.
„See peaks olema nagu naljasaade, aga tegelikult on see idiootsus. Mina etendan fašistlikku komissari nimega Antonio Gargallo, kes koostab ülekuulatavate kohta aruandeid. Tõtt-öelda ma vist hakkan temasse armuma. Mõistagi ei teata linnavalitsuses sellest midagi.“
„Sa töötad Banyolese linnavalitsuses?“
Aguirre noogutas,
