noore radikaalsete rahvuslaste meeskonna kätte Kataloonia Vabariiklikust Vasakparteist. Aguirre sõnas:
„Ma ei tea, mida teie arvate, aga mulle tundub, et tsiviliseeritud riigis ei ole vajadust poliitikale aega raisata.“
Fikseerisin teietamise, aga ei heitunud, vaid sööstsin niidiotsa poole, mille Aguirre mulle ulatas, ja haarasin sellest lennult kinni:
„Täpselt vastupidi kui kolmekümne kuuendal.“
„Just nimelt.“
Toodi salat ja riisihautis. Aguirre osutas punasele mapile.
„Ma tegin teile Pascuali raamatust koopia.“
„Kas sulle on Collellis juhtunu hästi teada?“
„Hästi mitte,“ vastas ta. „See oli segane episood.“
Pugides suure suuga riisi, mida ta klaasitäite punase veiniga alla loputas, rääkis Aguirre, justkui pidades hädavajalikuks mind eelnenuga kurssi viia, sõja algupäevist Banyolese kandis: riigipöörde etteaimatavast läbikukkumisest, sellele järgnenud revolutsioonist, komiteede pidurdamatust jõhkrusest, kirikute massilisest põletamisest ja vaimulike mahanottimisest.
„Kuigi see pole enam moes, olen mina endiselt kirikuvastane, aga toona toimunu oli kollektiivne hullus,“ märkis ta. „Muidugi on lihtne leida põhjusi, mis seda seletavad, aga samamoodi on lihtne leida põhjusi, mis seletavad natsismi… Mõned rahvusmeelsed ajaloolased annavad mõista, et kirikupõletajad ja preestritapjad tulid väljastpoolt, olid sisserännanud ja sellised. See on vale: nad olid kohalikud ja kolm aastat hiljem võttis nii mõnigi frankiste elaguhüüetega vastu. Loomulikult kui küsida, siis mitte keegi ei olnud seal, kui kirikutele tuli otsa pandi. Aga see on teine teema. Mis mind vihastab, on need rahvuslased, kes ikka veel käivad ringi ja üritavad pähe määrida möga, et see oli sõda hispaanlaste ja katalaanide vahel, film headest ja pahadest.“
„Ma arvasin, et sa oled rahvuslane.“
Aguirre katkestas söömise.
„Ma ei ole rahvuslane,“ vastas ta. „Ma olen iseseisvuslane.“
„Mis neil vahet on?“
„Rahvuslus on ideoloogia,“ selgitas ta pisut karmima häälega, justkui häirituna, et peab endastmõistetavat asja lahti seletama. „Minu hinnangul närune. Iseseisvuslus on lihtsalt üks võimalus. Kuna rahvuslus on uskumus ja uskumuste üle ei vaielda, siis selle üle ei saa vaielda; iseseisvusluse üle aga küll. See võib teie meelest olla mõistlik või mitte. Minu meelest on.“
Kauem ma seda ei talunud.
„Ma eelistaksin, et sa mind sinataksid.“
„Vabandust,“ ütles ta, naeratas ja jätkas söömist. „Ma olen harjunud vanemaid inimesi teietama.“
Aguirre rääkis edasi sõjast, ta peatus üksikasjalikult selle viimastel päevadel, kui omavalitsused ja Kataloonia keskvalitsus olid juba kuid tegutsemisvõimetud ning ümberringi oli maad võtnud paaniline pagemine: maanteed kubisesid lõputust põgenikerodust, kõikide auastmete mundreis sõdurid hulkusid mööda väljasid, andnud alla meeleheitele ja rüüstamisele, teekraavides vedeles päratute hunnikutena mahajäetud relvi ja sõjamoona… Aguirre selgitas, et tol hetkel viibis sõja alguses vanglaks muudetud Collellis ligi tuhat vangi ja et kõik või peaaegu kõik olid toodud Barcelonast: nad olid sinna üle viidud mässuliste vägede peatamatu edasiliikumise eest, kuna tegemist oli kõige ohtlikumate ja kõige Franco-meelsematega. Erinevalt Ferlosiost arvas Aguirre, et vabariiklased teadsid, kes mahalastavad on, sest väljavalitud viiskümmend vangi olid väga silmapaistvad tegelased – inimesed, kes olid määratud pärast sõda täitma ühiskondlikult ja poliitiliselt olulisi ametikohti: Barcelona provintsi Falangi partei juht, viienda kolonni rühmaülemad, rahandustegelased, advokaadid, preestrid; enamikku neist oli kinni peetud Barcelona tšekaas ning hiljem sellistel vanglalaevadel nagu Argentina ja Uruguay.
Toodi veisepraad ja küülik ja tühjad taldrikud viidi ära (Aguirre oma läikis puhtusest). Küsisin:
„Kes käsu andis?“
„Mis käsu?“ küsis Aguirre omakorda, uurides aplalt oma tohutut veiselõiku, lihunikunuga ja kahvel rünnakuvalmilt püsti.
„Neid maha lasta.“
Aguirre vaatas mind nagu oleks ta hetkeks unustanud, et ma ta vastas istun. Ta kehitas õlgu ning hingas sügavalt ja häälekalt sisse.
„Ma ei tea,“ vastas ta ja hingas lihatükki lõigates välja. „Minu meelest Pascual viitab, et käsu andis keegi Monroy, üks noor ja karm vend, kes vist vanglat juhtis, sest Barcelonas oli ta samuti tšekaad ja töölaagreid juhatanud, teistes tolleaegsetes tunnistustes räägitakse samuti temast… Igatahes kui see oli Monroy, ei tegutsenud ta tõenäoliselt omapäi, vaid SIM-i käsul.“
„SIM-i?“
„Sõjaluureteenistus,“ selgitas Aguirre. „Üks väheseid sõjaväeorganeid, mis tol hetkel veel toimis nagu kord ja kohus.“ Viivuks jättis ta mälumise, seejärel jätkas söömist, samal ajal rääkides: „See on mõistuspärane hüpotees: hetk oli meeleheitlik ja SIM-i omad ei olnud kindlasti mingid nannipunnid. Aga on ka teisi hüpoteese.“
„Nagu näiteks?“
„Líster. Ta viibis sealkandis. Mu isa nägi teda.“
„Collellis?“
„Sant Miquel de Campmajoris, ühes külas seal väga lähedal. Mu isa oli siis laps ja ta oli redus ühes tolle küla talus. Ta on mulle palju kordi rääkinud, kuidas ühel päeval tungisid tallu mõned mehed, nende hulgas Líster, nõudsid süüa ja öömaja ning veetsid öö elutoas nõu pidades. Pikka aega arvasin, et see lugu on isa väljamõeldis, eriti kui sain teada, et enamik tollal veel elus olevaid vanainimesi väitis Lísterit – peaaegu legendaarset tegelast sellest ajast kui ta viienda rügemendi etteotsa sai – näinud olevat; aga aastatega olen otsad kokku viinud ja jõudnud järeldusele, et see võis tõsi olla. Vaata,“ valmistas Aguirre mind ette, lihalõiku ujutavas kastmeloigus aplalt saiatükki leotades. Oletasin, et ta on pohmellist üle saanud ja mõtlesin endamisi, kas ta naudib rohkem sööki või oma sõjateadmiste demonstreerimist. „Líster oli kolmekümne üheksanda aasta jaanuari lõpus värskelt koloneliks määratud. Ta oli pandud Ebro V armeekorpuse etteotsa, õigemini selle etteotsa, mis V korpusest järel oli: käputäis kurnatud üksusi, mis hädavaevalt vastupanu osutades Prantsuse piiri suunas taandusid. Lísteri mehed viibisid siinkandis mitu nädalat ja on kindel, et osa neist peatus Collellis. Aga tagasi asja juurde. Kas sa Lísteri mälestusi oled lugenud?“
Vastasin eitavalt.
„Nojah, need ei ole just päris mälestused,“ jätkas Aguirre. „Pealkiri on „Meie sõda“ ja raamat on väga hea, kuigi sisaldab metsikus koguses valesid nagu kõik mälestusteraamatud. Igatahes seal ta räägib, et kolmekümne üheksanda aasta kolmanda veebruari ööl vastu neljandat (see tähendab kolm päeva pärast Collelli mahalaskmisi) peeti lähedalasuva küla ühes talus kommunistliku partei poliitbüroo koosolekut, kus teiste juhtide ja komissaride seas osalesid tema ise ja Togliatti, kes tollal oli Kominterni delegaat. Kui ma õigesti mäletan, vaieldi koosolekul võimaluse üle Kataloonias vaenlasele viimast vastupanu osutada, aga vahet pole – oluline on, et too talu võis vabalt olla seesama, kus minu isa ennast varjas, vähemalt peategelased, kuupäevad ja kohad langevad kokku, nii et…“
Конец
