järgmist korda kahjuks ei tulnudki.
Siiamaani imestan, kuidas me sattusime kähku kaasakiskuvale Säre-teemale.
Kas see oli ikka puhas juhus?
Meie filmiski ütleb Harry Männil enda kohta, et tema tugevaimaks küljeks ei ole majandus ega rahandus, vaid hoopis psühholoogia, temal on võime inimesi ja nende motivatsioone läbi näha. Tema gümnaasiumiaegseks lemmikraamatuks oli Dale Carnegie “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”.
Muide, sama raamat oli ka meie keskkooliseltsingul rohkem kui veerand sajandit hiljem sootuks teistes oludes.
Aga see pole tähtis.
Igatahes mind oskas Männil mõjutada.
Nüüd, seda raamatut kirjutades, ongi mu abivahendiks toona tehtud kaheosaline (52 min + 51 min) portreefilm Harry Männilist“Mu elu on avatud raamat” (stsenaristid Olev Remsu ja Peep Puks, režissöör Peep Puks, operaator Aarne Kraam, helirežissöör Mart Otsa, muusikaline kujundaja Andres Valkonen, videomontaaž Rainer Kask ja Hendrik Reindla, helimontaaž Koit Pärna, režissööri assistent Külli Austrin, filmidirektor Maie Kerma, produtsendid Reet Sokmann ja Mati Sepping. Filmi montaaž Tri Angle OÜ AVID, filmi helindamine Sonogram, © Eesti Televisioon, 1997). Filmi on paar korda näidatud ETV-s, nõnda et see peaks avalikkusele olema tuttav.
Minul aitab filmi uuesti vaatamine taastada toonaseid kohapealseid elamusi, faktistiku oma raamatu jaoks võtan sülearvuti mälust ja taskuraamatuist.
Peaaegu igal õhtul nii Ladina-Ameerikas kui Soomes ja Eestis (see tähendab, et filmi võttepaikades) oli mul pikki jutuajamisi Harry Männiliga, ta rääkis oma elust, oma ideedest, sümpaatiatest-antipaatiatest, ma tähendasin vestluse sisu märksõnade järgi üles, varahommikul enne filmimist tippisin kuuldu arvutisse. Kui päeval võttetööks lahti läks, esitasin ma selle materjali järgi Männilile küsimusi, millele ta siis kaamera ees vastas, ja need vastused ongi meie filmi verbaalseks sisuks.
Veel kasutan raamatuid“Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III” (Tartu Ülikooli kirjastus, 2009), kus režissöör Peep Puks meenutab meie filmitööd Ladina-Ameerikas, ning Vaino Väljasele pühendatud meenutuskogumikku “Ühe elu pöörud”, milles Harry Männil kirjeldab aastakümneid kestnud sõprussuhteid Vaino Väljasega.
Filmitööle järgnenud aastatelgi oli mul vestlusi Männiliga, peamiselt telefonitsi, ent ka harvadel kohtumistel Eestis.
2009. aastal muutusid need vahepeal juba päris hõredaks jäänud kõned üsna sagedasteks.
Katse kirjutada Männilist eesti keeles portreeraamat, mille teoksil olemisest teatas mitu korda ka meie ajakirjandus, on mulle seni teadmata põhjusel läbi kukkunud. Männili Luksemburgis elav eestlasest advokaat toimetas minuni meilitsi-manusetsi hulga infomaterjali, seejärel helistas Männil ja uuris otse – kas sa oled valmis minust raamatu kirjutama?
Pakkumine oli ahvatlev, ent võtsin mõtlemisaega, pealegi olid muud tööd tegemisel.
Tutvusin Luksemburgist tulnud tekstidega. Need olid Männili kirjad valdavalt mulle tundmatutele inimestele, kirjutatud peamiselt vist inglise ja hispaania keeles, ent tõlgitud eesti keelde ning sisestatud arvutisse. Mõned kirjad algavad pöördumisega Dear Peeter, tundub, et need on juba algselt olnud eesti keeles, ja ma arvan aimavat, kellele olid nende originaalid läkitatud. Ent perekonnanimi puudub. Et Männil oli ka mulle hulga kirju ja postkaarte saatnud (seda eesti keeles), siis ma kujutasin tema hoogsat ja rütmikat käekirja, tajusin algupärandeid.
Veel oli seal tekst, mis mulje järgi on vähemalt osaliselt kunagi diktofoni räägitud, tundub, et seda on tehtud eesti keeles. Hiljem on keegi selle litereerinud arvutisse. Kui kirjadega on kõik kombes, siis see, minavormis üles tähendatud tekst sisaldab kiirustamise tagajärgi, seal leidub üsna vigaseid koha- ja isikunimesid ning eksimusi kõigile tuntud tähtsate aastaarvude suhtes, tihti ka ainult küsimärke, mis arvatavasti tähendab seda, et diktofonitekstist pole aru saadud. Osaliselt on mulle antud tekst jõudnud arvutisse aga kuskilt paberilt, sellest annavad tunnistust niisugused inglispärased kirjapildid nagu k või siis kk asemel ck. Tähte c, mida eesti omasõnades ju ei esine üldse, tuleb siin-seal ikka seal ette. Paistab, et niimoodi on olnud Männili poolt käsitsi kirjutatud algtekstis, arvutisse sisestaja on need lapsused miskipärast säilitanud. Isegi Jeesus on Christ.
Mul on õige mitu põhjust pidada rääkijaks-kirjutajaks Männilit, kuigi tekstis endas ei leidu selle kohta ühtegi otsest viidet. Ja sugugi mitte ainult sellepärast, et see tekst jõudis minuni Männili korraldusel ning hiljem tundis Männil huvi, mis ma sellest arvan.
Selles tekstis leiduvad suuresti samad lood, mis Männil on mulle jutustanud, mõnikord on need üksikasjalikumad, enamuses koguni pinnapealsemad. Paljud neist lugudest, eriti need, mis valgustavad Männili pöördelisi eluseiku, kõlavad meie filmiski, tihti on kokkulangevus sõnasõnaline. Mul on alust arvata, et lõiguti oli see tekst olemas juba meie võtete ajal, see tähendab peaaegu viisteist aastat enne seda, mil see minuni jõudis, kuigi Männil mulle sellest ei rääkinud.
Ma ei tea, kes on litereerinud oletatava diktofoniteksti ning tippinud arvutisse arvatavasti Männili omakäelise kirja teksti (sellegi isiku kohta pole mul andmeid), ent siinkohal minu suur tänu talle, ka sellest oli mul kuigivõrd abi raamatu kirjutamisel.
Männil helistas ikka uuesti ja uuesti, kihutas mind tagant.
“Kui ma kirjutan, siis mingit kiidukõnet ma küll ei tee,” ütlesin mina.
“Seda polegi tarvis. Ma olen nii kõva mees, et ei vajagi mingit kiitmist. Kirjuta kõik ausalt, seda on vaja,” vastas Männil.
No nüüd on ta mind peaaegu veennud, otsustasin mina.
Meie viimane kõne toimus detsembris 2009.
Mäletan täpselt, ma olin parajasti Tartus Raekoja platsil, sadas ilusat jõululund, kraana tõstis püsti kuuske. Männil tegi ettepaneku kohtuda veebruaris Pariisis, arutada, kuidas tähistada Eestis tema 90. sünnipäeva 17. mail 2010. Ta ise ei olnud veel otsustanud, kas ta tuleb kodumaale või mitte. Kõik sõltub oludest, teatas ta ning pidas sellega silmas kahtlustusi tema natsitegevuse kohta. Need olid solvanud Männilit hingepõhjani ja need polnud vaibunud vaatamata korduvatele ümberlükkamistele Eesti õigusametite poolt. Muidu oli Männil optimistlik nagu alati.
“Ma saan sada täis, küll näed, Olev! Me peame veel minu suurt juubelit! Mulle on palju antud, kuna mina olen palju teinud.“
Kõtt! tahtsin ma hoiatada, kuid tegin seda ainult mõtteis.
Kuu aja pärast tuli Männili surmateade.
Kahju, väga kahju. Kaastunne omastele ja kõigile teistele.
Meil oleks olnud, millest veel rääkida!
Ent üks asi on kindel – see minu raamatu tekst oleks saanud samasugune ka siis, kui Harry Männil veel tänagi rõõmsalt vanaduspäevi veedaks.
Olgu sissejuhatuse lõpetuseks lisatud, et meie Ameerikas, Soomes ja Eestis toimunud õhtuste vestluste teemad hüplesid kummalisi assotsiatsiooniniite pidi siia ja sinna, ent edaspidises tekstis olen püüdnud neid rühmitada teemati ja kronologiseerida. Eks otsustage ise, kuivõrd on see mul õnnestunud.
Ja teksti usaldusväärsus? Eks see jää suuresti minu ja portreteeritava südametunnistusele, kriitilise teadusmeelega inimese jaoks on allikalist tõestust kaunis kasinalt.
2
Üle
