särasid tõelised iludused, valged, pruunid, mustad sälud, iberoameerika tõugu ratsud, aretatud peruu ja andaluusia esivanematest.
Autojuht võib sul olla, kuid ratsutama pead sa ise.
Ratsutamine kuulub macho elustiili juurde, tähendas Männil.
Panin sõna macho kõrva taha.
Siiski pidi farmitööline macho sadulasse aitama, noh, eks rüütlitelgi olid selleks otstarbeks sulased.
Aga seejärel demonstreeris Männil meile ehtsat koolisõitu ja traavi.
Ent Maxula oli vaata et etemgi ratsutaja, ehkki tema polnud ju macho. Naine lendas musta täku seljas golfiplatsil nagu kihutav tuul.
Seejärel dresseeris Männil kabjakandjat, ütles, et sellest tuleb väärt ratsu.
Ja tegelikult polevatki vahet, kas lävida loomade või inimestega, mõlema puhul on vaja suhtlemisoskust, kõlab ka tema filmimonoloogis.
Männilist sai Motilonias ühtaegu kauboi ja farmer, seda nii rõivastuse kui tegevuse poolest.
Rantšoperemees jagas töölistele hispaania keeles päevakäske, istus John Deere’i traktorisse, juhatas töid.
Mees peab oskama käia nii parketil kui sõnniku peal, juhtima nii luksusdžiipe, traktorit kui lennukit, kuulsime peremehelt.
“Ma võin kohaneda suurfirmade juhtimisest väikese farmi juhtimiseks, see ei mõjuta minu egot. ACO-s oli minu all üle 6000 inimese, siin seitse-kaheksa, aga ka see pakub naudingut,” ütleb Männil filmis.
Suhkruroogu lõigatakse matšeetega, proovime meiegi seda teha. Matšeete vajab teritamist.
Oi, kui tuttav heli!
Sarnaneb täiesti meie vikati luiskamisega!
Langedes sahises suhkruroog nagu meie pilliroog. Sugulased need taimed ongi.
Ühel päeval suri 20-päevane vasikas, matsime ta mulla alla. Mättad peale ja sinna ta jäigi.
Männilile meenus seejuures härjavõitlus.
Corrida on siin Hispaania eeskujul väga populaarne.
Mina olen seda käinud vaatamas ainult üks kord. Mulle ei meeldi, et härg alati kaotab. Ja kaotab seetõttu, et ta jookseb, pilk maas. Kui loom tõstaks pea ja vaataks kõrgemale, oleks maailmas härjavõitlejaid tunduvalt vähem, muigab Männil oma portreefilmis.
Töölised raiusid kirkaga mäkke teed, tegid käänulist rada laiemaks. Männilgi haaras kirka, kuid see töö polnud siiski tema jaoks. Aastad on aastad, 77 turjal ja võhma ei jätkunud kuigi kauaks.
Nemad on ikka minust paremad, hindab Männil oma töölisi filmis.
Männil oskas pisut vene keelt.
Venelased ütlevad 77-aastase kohta Semjon Semjonovitš, ütlesin talle.
See Männilile meeldis, ta ütles mõned korrad endagi kohta Semjon Semjonovitš.
Aga Vladimir Iljitšiga oli igavene jama.
Läks paar päeva, siis helistati San José lennujaamast, tulge, teie pakk on kohal!
Vastu saadeti must ja läikiv luksus-Mercedes, istusin säärasesse esimest korda elus. Juht ja auto olid täielikult minu käsutada.
Sõitsime siiski kõige lühemat teed, esialgu polnud Costa Rica teedevõrk mulle selge.
Lennujaamas tuli välja – jällegi Leninit netu!
Kadunud nagu põrandaalusel kombeks.
Piinlik muidugi, aga mis parata.
Möödus jällegi mõni päev, taas tõi teenija Männilile telefonitoru, jällegi andis Männil selle pärast seda, kui oli midagi hispaania keeles rääkinud, mulle.
Inglise keeles lubati varsti kohal olla.
Olin vahepeal põhjalikumalt tutvunud Costa Rica kaardiga, nimetasin nende kohtade nimed, kust peaksime läbi sõitma.
Pole ju mõtet kogu aeg ühte ja sama teed kulutada.
Ja mis te arvate, kas Lenin oli kohal või mitte?
3
Isa, ema ja koolid
Meie esimese õhtu vestlusel otsisin ma pagasist välja Gustav Adolfi Gümnaasiumi almanahhi EOS, 1938. aasta talvenumbri. Iseenesest mõista, et kserokoopia, mille olin lasknud teha Tartu Ülikooli raamatukogus. Ja õigem oleks kasutada almanahhi asemel nimetust õppurkiri, sest nii nimetab väljaanne ennast ise.
Selles on Harri (tollal veel i-lõpuga) Männili artikkel“Muljeid Leedust”. Tegemist on lühikese reisikirjaga Leedust ja Lätist, jutustatakse gümnaasiumi viimase klassi 12 poisi sõidust rahvusvahelisse noortelaagrisse Giruliaisse, mis asub Klaipeda ja Palanga vahel, on tänagi kenasti olemas, seal on nagu aastakümneid tagasi ka nüüd puhkelaager.
Vahel juhtub ikka uskumatuid kokkulangevusi. Mina olen samas lähedal pärast ülikooli neljandat kursust olnud kaks kuud sõjaväelaagris, saanud Nõukogude armee nooremleitnandiks reservis.
Männil kirjeldab oma loos kõrgeid liivaluiteid, neid mäletasin minagi.
Gümnaasiumi kultuuriringi tööd valgustab õppurkirjas Armas Kuldsepp, kelle poeg Toivo oli minu kursusekaaslane Tartu Riiklikus Ülikoolis.
Kõik see lõi jalamaid sundimatu õhkkonna, mis sest, et kohtusime näost näkku esimest korda elus.
EOS-i tagakaanel on raami sees reklaam.
M. MÄNNIL & Ko. Tallinn, Pikk 13. Telefon 431-49.
Raud- ja teraskaubad, laskeriistad, laskemoon. Soovitab õpilastele soodsate hindadega liuraudu ja taskunuge.
“See on minu isa rauapood!” hüüatas Männil rõõmsalt.
Nõnda rääkisimegi tema lapsepõlvest ja esivanematest.
Isapoolne vanavanaisa oli Kostivere mõisas von Dehnide juures kubjas, nende suguvõsa meesliin pidas seda ametit mitmendat põlve.
Pärast Eestis uurin järele, et mõis nimega Kostifer oli olemas juba XIV sajandil, kuulus kunagi Pirita kloostrile, põletati 1905. aasta revolutsiooni käigus maha ning läks alles seejärel, 1907. aastal Alexander von Dehni kätte, kes selle peahoone taastas enam-vähem vanas varaklassitsistlikus stiilis.
Siit järeldub kaks asja – kui kubjas oli tõesti Männili vanavanaisa, siis pidi ta elama väga vanaks. Männili esivanemad võisid seal kupjaametit mitu põlve pidada, aga siis eelmiste mõisnike juures. Ja teiseks. Kupjaamet assotsieerub meil jõhkruse, kärkimise ja piitsaandmisega. Ent XX sajandil ei aetud talupoegadega asju enam ihunuhtluse ja töölesunniga, teoorjuse asemel oli mängus raha, suurel osal talupoegadest oli juba oma maa, nad maksid mõisale kas renti või võlga.
Muide, mõisahäärber on praegugi kenasti alles, seal asub Kostivere ambulatoorium. Mõis ehitas ka ilusa maanteesilla üle Jõelähtme jõe, see on siiamaani
