kui Jimmy tormakatele ja kirglikele lähenemiskatsetele külmaks jääda.
Lorna ei lausunud sõnagi, mispeale kaksikud jutustamise üle võtsid ning oma kangelasele süüa pakkusid.
“Võtke kurgileiba.”
“Ja võiküpsiseid! On näha, et Lorna on külalise nimel pingutanud.”
“Te panete mind piinlikku olukorda,” kohmas Jimmy.
“Ärge muretsege,” torkas Lorna rõõmsalt vahele. “Tegin seda meie moosivarude päästmiseks.”
“Järgmine kord, kui teile külla satun, võtan oma toidu kaasa.”
Elutoa uks avanes ja reverend Arthur Overton astus sisse. Piisas ainsast pilgust tulijale ja sedamaid oli selge, kust on pärit kaksikute kreekapärane välimus. Peale selle oli reverendil kandiline laup, mida katsid paksud hallid juuksed. Ta oli laiaõlgne ning sportlase kehaehituse ja – hoiakuga. Vaatamata saledusele ja ületöötanud ilmele oli tema silmis säde ning suunurgas varjamatu muie.
“Lorna, mu kullake,” pöördus reverend tütre poole. “Olen oma kalendermärkmiku kuhugi kaotanud. Kas mul on täna või homme kaardimänguõhtu?”
“Homme, kallike,” vastas Lorna. “Tule nüüd teed jooma.”
“Ahaa, väga hea! Kartsin, et ei jõua esmaabikursustele, aga tuleb välja, et siiski jõuan. Olgu pealegi, joon teiega teed. Mul on viis minutit aega. Miks me toas joome?”
“Sest meil on külaline,” teatas Lorna. “Isa, see on eskadrillikomandör Braith. Ta elab laatsaretis.”
“Ma vist nägin teid eile, härra,” lausus Jimmy ja sirutas käe.
“Kuidas käsi käib? Meeldiv tutvuda. Jah, käisin eile laatsaretis. Kuidas teile meie kant meeldib?”
“Olen siin alles paar päeva viibinud,” märkis Jimmy, “kuid mulle on hakanud tunduma, et kehv esmamulje oli ekslik.” Nende sõnadega vaatas ta Lorna poole ja neiu tundis, kuidas puna tahtmatult palgetele ilmub.
“Nojah, meil on siin vaikne ja eraldatud paik,” möönis kirikuõpetaja. “Vähemalt praegu oleme selle eest siiralt tänulikud.”
“Ei usu,” vaidles Jimmy vastu. “Kuulsin, et teil on pommide suhtes õnne olnud.”
“Katsuge puitu!” hüüdsid kaksikud nagu ühest suust, mispeale Jimmy kummardus ja tugitoolijalast kinni haaras.
“Kas kõik teie kandi inimesed on ebausklikud?”
“Vist küll,” arvas Peter. “Kui Peke poleks hobuserauda näinud, siis ei pääsenuks me elu sees Marseille’s laevale.”
“Marseille’s?” oli Jimmy hämmeldunud.
“Kui me möödunud aprillis Itaaliast tädi juurest naasime. Ta kuulis kusagilt, et Itaalia võib lähiajal sõtta astuda ja saatis meid hirmuga koju. Jõudsime Prantsusmaale, kuid jäime lahkumisega pisut hiljaks ja maanteed olid nagu põrgu eeskoda.
Marseille’sse jõudes olime pikast reisist väsinud ja näljased. Mina tahtsin sadamasse minna, et näha, kas meid võetakse mõnele laevale, aga tädi ja Peke tahtsid kõigepealt hotelli pesema ja sööma minna. Me ei jõudnud kuidagi kokkuleppele.
Kui peatasime auto, silmas Peke teel hobuserauda, mis osutas sadama poole. Võtsime raua kaasa ja asusime kohe teele. Ja meil vedas, sest jõudsime napilt viimasele laevale, söepraamile. Vahetult meie järel kaile saabunud inimesed jäeti maha.”
“Oleksite pidanud neid nägema, kui nad koju jõudsid,” pistis Lorna vahele. “Mustad nagu murjanid! Pidime neid nädal aega küürima, enne kui nad jälle inimese moodi välja nägid.”
“Kindlasti oli reis kohutav,” arvas Jimmy. “Olen söealustest üht-teist kuulnud.”
“See oli hirmutav, ent põnev kogemus,” ütles Peke. “Nautisime reisi algusest lõpuni, ehkki olime näljast nõrkemas. Meremehed olid meie vastu väga lahked. Pardal oli ka üks suure toidukorviga vanapaar, kes ei jaganud teistega leivapalukestki. Uskumatu, kuidas me neid vihkasime!”
“Oleksin tahtnud nende moonakorvi üle parda visata,” kostis Jimmy kaastundlikult.
“Oleksime seda ise teinud, aga nad ei jätnud seda hetkekski järelevalveta! Nad võtsid korvi kaasa isegi siis, kui meid vahepeatustes tekile kamandati.”
“Nojah, loodame, et nad kaotavad oma toidutalongid ja peavad mitu kuud nälgima.”
“Oh, nendesugused ei nälgi kunagi.”
“Ära ole selles nii kindel,” ütles kirikuõpetaja vaikselt. “Muide, enamasti juhib inimeste käitumist rumalus, mitte teadlik pahatahtlikkus.”
Lorna tõusis, suudles isa otsaesist ja napsas laualt tühja teetassi.
“Sina oskad alati kõigis head näha,” kiitis ta. “Oled idealist, kullake. Sinusugused on maailma õnnelikemad inimesed, sest nad näevad kõikjal täiuslikkust.”
“Kui täiuslikkusest rääkida,” sekkus Peter õhinal, “siis mida te uuest Stirlingi pommitajast arvate, Jimmy? Kas olete sellega lennanud?”
Lorna oigas. “Oh, issand, läheb lahti!” kurtis ta isale. “Ma poleks tohtinud lendurit külla kutsuda.”
“Püha taevake! Kas tõesti on kell nii palju?” hüüatas kirikuõpetaja, kui kaminasimsi kell pooltundi lõi. “Pean minema. Arvatavasti jään õhtusöögile hiljaks, kullake. Ärge mind oodake.”
“Ootame küll. Võiksid vähemalt proovida õigeks ajaks jõuda, paps. Su kokkusaamine algab kell kaheksa ja sa pead enne seda midagi sööma.”
“Ma püüan anda endast parima,” lubas kirikuõpetaja, “aga mul on tõesti palju tegemist.” Ta tõusis rutakalt. “Nägemiseni, eskadrillikomandör. Loodetavasti kohtume veel!”
“Tänan teid, härra. Kui teil midagi selle vastu pole, siis hakkan siin tihti käima.”
“Mul on selle üle väga hea meel. Olete alati oodatud.” Kirikuõpetaja pani käe ukselingile, ent pööras uuesti ümber. “Ah soo, Lorna, oleksin peaaegu unustanud, et nägin hommikul Michaelit ja ta palus küsida, kas tohib täna õhtusöögile tulla. Ta tuleb minuga koosviibimisele. Praegu on ta vist haiglas operatsioonil.”
“Oh, issand! Väga hea, et meelde tuletasid. Lihast ja kartulipudrust ei jätku kõigile.” Lorna kattis näo käega ja vajus mõttesse. “Meil peaks vist mune olema. Järelikult söövad naised kooreta keedetud mune.”
“Ärge olge nii murelik,” soovitas Jimmy. “Ja kes on Michael?”
“Michael Davenport,” täpsustas Peke, enne kui vanem õde jõudis midagi öelda. “Ta on meie arst ja Lorna noormees.”
“On või?” kohmas Jimmy pettumust väljendava tooniga.
“Peke, ära ole rumal! Ärge pange teda tähele. Michael on vana perekonnatuttav. Tunnen teda juba aastaid. Lastele meeldib mind lihtsalt narrida, muud ei midagi.”
Äge kaitsepositsioonile asumine üllatas Lornat ennastki. Viivuks tundus talle, et
