esindajate vastu suurt ja liigagi innukat huvi ilmutama.
Viimase kuue kuu jooksul olid neiu kiindumusobjektideks olnud panga kassiir, naaberküla orelimängija ja noor talumees, kes turupäevadel sageli nende majast möödus. Viimane kiindumus oli olnud lühiajaline, sest kaksikud olid välja uurinud, et mehel on naine ja neli last, ning Bethi halastamatult narrima hakanud.
Seepeale oli neiu asunud otsima uut ohvrit, kellele oma tormakas süda kinkida.
Aeg-ajalt käis Lornale tema ohjeldamine üle jõu, ent üldiselt arvestasid vend ja õed Lorna kui vanima õe ning autoriteedi arvamusega. Kaksikud olid rõõmsameelsed ja nii enesekesksed, et muu maailm huvitas neid vähe, kuid Beth oli paras mässaja ja Lorna oli tema tuleviku pärast veidi mures.
Pealegi oli ilmselge, et Bethist sirgub tõeline kaunitar. Juba viieteistkümneaastaselt oli ta silmatorkavalt kütkestav. Bethi juuksed sarnanesid Lorna omadega, kuid neil oli kuldne varjund; neiu silmad olid uskumatult sinised ja tema kahvaturoosa nahk pani vastu tugevamatelegi päikesekiirtele.
Bethi ainuke miinus oli tema lopsakas kehaehitus. Polnud kahtlustki, et tegemist on puberteediaegse rasvakihiga, mis kaob vanuse lisandudes, kuid neiule tegi see palju muret ja sellepärast pidi Lorna hoolikalt jälgima, et väike õde korralikult sööks. Polnud mõtet näljutada end lihtsalt selleks, et viimaks kiusatusele järele anda ja ohjeldamatult maiustusi ning suupisteid õgida. Korralik söömine oli tähtsam kui edevus.
Tõik, et Beth oma vaimustust alati avalikult demonstreeris, aitas Lorna ärevust mingil määral leevendada. Beth ei osanud tundeid varjata ja sellepärast oli terve perekond tema vägitükkidega hästi kursis – tõtt-öelda oli neil tema südamepuistamistest täiesti kõrini. Ent tänu rõõmsameelsusele ja sõbralikule iseloomule oli ta armastusväärne inimene, kelle armumiste pihta ei tihatud väga teravaid kriitikanooli pilduda.
Lorna naeratas heatujuliselt ja andis õele pärastlõunastest sündmustest lühikese ja mugandatud ülevaate.
“Minu arvates on see ääretult põnev,” sädistas Beth. “Täpselt nagu mingisuguse romaani algus. Oi, Lorna, kas sa juba sured igatsusest teda uuesti näha?!”
“Muidugi mitte,” vastas vanem õde, “ja ma ei usu, et ta teist korda meie juurde satub. Arvatavasti juhtus esimenegi kord lihtsalt uudishimust.”
Lorna rääkis näiliselt ükskõikse tooniga, ent pidi möönma, et oleks sügavalt pettunud, kui tema sõnad tõeks osutuvad. Ta ihkas Jimmy Braithi veel kord näha. Ta lausa unistas sellest.
“Ja miks see ei peakski nii olema?” pomises ta endamisi. “Meil käib nii vähe võõraid, et juhuslikust möödujast huvitumine on täiesti loogiline.”
“Huvitav, kas ta on rikas?” küsis Beth unelevalt.
“Ma ei mõtle säärastele asjadele,” nähvas Lorna. “Mine ja säti end õhtusöögiks valmis. Michael tuleb ka.”
“Ma tean. Paps ütles.”
“Millal sa teda nägid? Kas ta on juba tagasi?”
“Jah, ta astus uksest sisse, kui ma ülakorrusele tulin.”
“Äh, miks sa mulle ei öelnud? Ta tuli varem kui tavaliselt ja ma tahaksin temaga millestki rääkida. Mine nüüd sättima.”
Lorna sööstis trepist alla, avas isa kabineti ukse ja leidis ta kirjutuslaua äärest.
“Oled täna varajane, kullake. Ma ei teadnud, et jõuad enne õhtusööki koju.”
“Jah, lõpetasin pisut varem,” vastas isa. Ta pani paberid, mida parajasti uuris, käest ja keeras tooli tütre poole. “Kui hästi sa oled riietatud! Kas meile tuleb külaline?”
“Ainult Michael,” kohmas Lorna, “ja see kleit on üle kahe aasta vana.”
“Kas tõesti? Ma ei teadnudki, et olen seda varem näinud,” jätkas isa hajameelselt. “Loodan, et sa ei hakka lähiajal uusi rõivaid tahtma. Loen siin just arveid.”
“Seda ma kartsingi, kullake, ja sellepärast tulingi sinuga rääkima. Need on sel kuul jälle tublisti kasvanud, kuid sinna pole midagi parata. Bethil oli paari asja tarvis ja kaksikutele on kõik kingad väikeseks jäänud.”
Kirikuõpetaja ohkas.
“Tean-tean, aga katust on samuti vaja parandada ja jalgrattale uus kumm osta, sest Robinson keeldus vana kummi paikamast.”
“Püüan järgmisel kuul kokkuhoidlikum olla,” lubas Lorna, “aga see saab raske olema.”
“Ma tean, kallike, ja mul on kahju, et pead sellepärast pead vaevama. Selle asemel et majapidamisarvestusega tegelda, võiksid vahel puhata.”
“Sa tead väga hästi, et mul pole arvepidamise vastu midagi,” kostis Lorna ja pani käe hoolitsevalt isa õlale. “Raha on üks kohutav nuhtlus!”
“Õigemini selle puudumine,” ohkas kirikuõpetaja uuesti. “Elu kallineb vahetpidamata. Ja muide, Lorna, tahaksin sinuga kaksikutest rääkida.”
“Jah?” Lorna tõmbas sügavalt hinge, sest teadis, mis teda ees ootab.
“Kohtusin pärastlõunal härra Maidstone’iga, kes ütles, et Peteril läheb õppetöös kehvasti. Ta ei tee kodutöid ning peale selle on Peter ja Peke lohakad ega pane tunnis tähele. Tead, Lorna, meil vedas kõvasti, et härra Maidstone soostus kaksikutega tegelema. Ja sellepärast peavad nad iseäranis kõvasti pingutama.”
“Ma tean, paps. Nad on viimasel ajal tõepoolest tüütud olnud ja Peter ei räägi enam muust kui õhuväkke minekust.”
“Ta on ju liiga noor.”
“Jah, aga ta loodab, et ta võetakse vastu, kui end vanemaks luiskab. Hoiatasin, et sa tood ta koju tagasi, kui ta oma vanuse kohta valetab. See on ainuke viis teda ohjeldada.”
“See on ju lauslollus! Ta on alles seitseteist ja peab veel vähemalt aasta ootama. Ja kui ta korralikult õppetööd ei tee, siis ei soorita ta ka piloodieksamit.”
“Ütlesin talle seda,” lausus Lorna, “aga ta tegeleb ikkagi ainult sellega, millest tema arvates kasu on. Nad loevad Peke’iga kõikvõimalikke raamatuid lendamise ja lennukite kohta, kuid ei ilmuta härra Maidstone’i õppeainete vastu vähimatki huvi ja tammuvad edutult paigal.”
“Pean nendega vist ise rääkima,” arvas kirikuõpetaja. “Võib-olla peaksime Peteri kooli saatma. Kahju, et nad ei saanud kooliharidust kätte enne, kui see jamps algas!”
“Jah,” möönis Lorna nukralt, “ajastus on tõepoolest kehv.”
“Oleme alati su tädile lootnud. Mäletan, kuidas ta mulle pärast kaksikute sündimist ütles: “Hakkan mõlemale lapsele ristiemaks ja vastutan nende eest terve elu.
Ta teadis, et ei saa ise kunagi lapsi ja sellepärast oli nende vastu lahke, liigagi lahke. Sinagi peaksid teadma, et Peke’ile ja Peterile on saanud osaks erikohtlemine, mida mul polnud võimalik sulle ega Bethile pakkuda.”
Lorna ohkas.
“Kõik oleks korras, kui tädi Edith poleks itaallasega abiellunud. Huvitav, mis temast Itaalias saab? Inglasena ootavad teda võõrsil kindlasti suured ebamugavused.”
“Ta
