p>Tiit Sepa
Tulija ja jälgija
1
Pimedus asendus juba valgusega, ööst oli saamas hommik ja taevas ahetas. Taamal paistva metsa kohalt kerkis vaikne udu, mähkides endasse kõike ja kõiki. Ka mind, kes ma seda läbi akna silmitsesin. Tavaline inimene oma puuduste ja voorustega, patune olend.
Sageli mõtlen ma möödunule ja sellele, mis ees ootamas, ning südamesse poeb kummaline äng, segatud samas seletamatu õnnetundega, tekitades vastuolulisi tundeid. Kui ma lähen, siis pean olema rahulik ja kõik kangastused kaovad. Nüüd ma suudan seda. Praegu teen oma harjutust, ees kaks tassi kanget kohvi, et ärgata ja näha. Ja ma näen. Näen seda, mida tahaksid ehk paljud, aga suudavad vähesed. Kindlasti on selliseid nagu mina teisigi, aga seni pole ma neid kohanud ega tea, kas kohtangi.
Olen valmis algavaks päevaks, igapäevaelu askeldusteks. Sigaret tuhatoosis hõõgub lõpuni ja ma pean naasma tegelikkusse sellelt reaalsuse ja ebareaalsuse piirimailt. Panen hommikumantli selga ja kiikan väiksemasse kõrvaltuppa. Mu noorem poeg Oliver on õnneks kooli läinud, nii et täna ei pea ma teda nuutima, et ta vähemalt kolmandaks tunniks jõuaks. Muidu magab ta isegi seina najal edasi, pool võileiba suus ja piimaklaas ohtlikult jalgade vahel teki sees. Täna ta läks. Tore. Vanem poeg Mati on ka juba tööle läinud. Ma võimlen natuke ja lähen siis pesema. Vanemate toas mängib raadio ja ma soovin ka neile toredat hommikut. Memm noogutab muhedalt ja taat naeratab. Päev on alanud ja voolab aina edasi peatumatu voona, sest aeg ei peatu ju kunagi.
Ma pole alati olnud selline nagu praegu. Lapsena olin vaikne ja tagasihoidlik, ei teinud eriti pahandust, kuulasin vanemate sõna, tegin sporti ja armastasin loodust. Ka koolis käisin ma suhteliselt korralikult, kuid vanemaks saades ma muutusin. Olid esimesed armumised ja pettumised, mis tõid kaasa valu ning hingepiinu, ja neist ülesaamiseks otsisin lohutust alkoholist ja hulkumisest, püüdes samal ajal leida seda üht ja ainsat ja õiget… Ja ikka sai mulle osaks pettumus ning südamevalu. Siis sain isaks, algul üks ja siis sündis ka teine, aga mu naine jättis meid maha ja mina jäin kahe lapsega omapäi. Õnneks abistasid mind mu vanemad, kes suurema osa lastekasvatamisest enda kanda võtsid.
Siis kohtasin jälle kedagi, kellesse kogu südamest kiindusin, ja meile sündis laps, nii et olin juba kolme lapse isa. Lapsed on mulle alati olnud olulised. Naised mitte, nendest saab üle. Võtab ainult natukene aega ja siis tunned, et ongi möödas. Ainult mälestus, tühjus ja veel mida seletamatut. Last armastad alati, aga naisesse oled mingi aja kiindunud, isegi justkui armastad ka, aga ühel hetkel on kõik möödas. Ma ei oskagi seda seletada. Ma ei oska ka minuga praegu toimuvat seletada. Kuigi püüan seda teha, ma pole kindel, kas õnnestub.
Süütasin sigareti ja võtsin laualt ajalehe. Rapla maakonna Nädaline kuulutas suurte tähtedega, et Märjamaal toimuvad paranormaalsed nähtused. Kohalikud on oma kodudes kokku puutunud mõistatuslike ilmingutega. Asjad nihkuvad iseenesest oma kohtadelt, tundlikumad inimesed tunnevad kellegi nähtamatu lähedalolu ja vahel juhtub ka veidraid õnnetusi. Üks pöörane jama ega midagi muud. Kuidas saab inimene täiesti kaine peaga pista käe keevaveepotti ja selle nii ära põletada, et palju poleks puudunud käe amputeerimisest? Võimatu!
Üks naine leidis hommikul ärgates, et ei maga hoopiski oma voodis, vaid majanaabrist mehe omas. Ehmatus oli muidugi suur ja kui oma naine sellele idüllile peale sattus, oli „rõõm” muidugi kahepoolne. Pealegi olid mõlemad alasti ja justkui äsja oma seksimängu lõpetanud, sest noorel naisel oli voodis veel perenaise vibraator, millega viimane oma mehe oletatavale armuksele korraliku keretäie andis. Kõigil kolmel oli pärast kohutav enesetunne, nagu oleks neil kõigil olnud pohmell pärast kastitäie viina joomist. Asja uurisid nii politseinikud kui ka arstid, ent mõistatus jäigi lahendamata. Naine kinnitas visalt, et talle on absoluutselt mõistetamatu, miks ta ärkas hommikul kaks korrust allpool talle peaaegu võõra mehe kõrval, kellega trepikojas kohtudes ta isegi ei tervita. Mees kinnitas oma naisele, et ta ei kavatsegi seda litsi teretama hakata, sest teab, kuidas ta oma abikaasa kaugsõitude ajal võõraid mehi koju toob. Pärast tuleb ülevalt sellist haisu, et tahab ära tappa, ja lakardeid veereb trepist alla nagu õunu sügisel puudelt. Sellest selgitusest kasvas välja uus peretragöödia ja korralik lööming. Praegu lahendab asja juba politsei. Keegi ei tea mõhkugi. Õhtuleht käis kohal ja uuris asja, et saaks kirjutada salapärastest nähtustest ja märjamaalaste koostööst tulnukatega. Volke võttis sõna, mõõtis midagi neis kohtades, kus „õnnetusi” oli toimunud, ja leidis, et radiatsiooni tase on tavalisest kõrgem. Tühjagi see kõrgem oli! Posijad keerutasid pendleid, labidaid ja jumal teab mida, jõudsid oma seletustes hauataguse elu juurde ja kinnitasid absorbeeriva energia olemasolust. Nii lolli juttu pole ma kuulnud sellest ajast saadik, kui vaatasin selgeltnägijaid, kellest vähemalt pooled olid petturid ja soolapuhujad. Tähti oli, aga vähe. Pean ütlema, et ka sigade sekka satub vahel pärleid. Seda tunnistan ma ausalt. Ühesõnaga, asja püüti lahti seletada nii füüsilisest kui ka metafüüsilisest aspektist lähtudes, kuid keegi ei teadnud tegelikku tõde.
Te teate ju, et kogu maailm on ainult energiavõnge. Kui ei tea, siis kuulake: jumalus on kõrgeim olend ja selleni pole vaja inimesel püüelda. Teda ei suuda te leida. Kui leiate midagi ja arvate, et see on jumal, siis tegelikult pole sel jumalaga midagi ühist. Te näete üksnes teis endas toimuva peegeldust ja usute seda. Jumala otsimise asemel peaksite hoopis püüdlema mateeria olemuse mõistmise poole. Tunnetades mateeriat ja selle võnkeid, võite teha imet. Minul läks üle kümne aasta, et selleni jõuda. Ma pole mingi imeolend, vaid tavaline inimene nagu te kõik, kuid ma tean võngete saladust. Alustasin esoteerilise kirjanduse lugemisest. Muidugi ei saanud kõike tõsiselt võtta. Lugema pidin palju ja erinevaid autoreid. Kirjutasin asju välja ja tegin nendest nii-öelda „oma raamatu”. Seejärel asusin harjutustega tegelema, lootmata eriti millelegi ja püüdlemata kõrguste poole. Mul oli vaid üks eesmärk: saavutada hingerahu ja maandada pinged, mis mul olid tekkinud endise elukaaslasega, kelle vastu mu tunded ammu jahtunud olid.
Ma lasin ennast vabaks, nii oma vaimu kui ka mõistuse. Mitte soovida ja mitte loota… ja jõin edasi. Kuni mind tabasid langetõvehood. Jätsin hoobilt joomise maha, käisin arstide juures, sain ravimeid ja invaliidsuse. Ühel päeval mediteerides tundsin, et mind POLE ENAM OLEMAS. Kogu maailm oli, aga mind polnud. Olin kadunud seina sisse diivani taga, nägin ja kuulsin kõike, kuid ma olin olematu. Esimestel kordadel läksin läbi seina seda üldse teadvustamata. Materialiseerusin alles seinakapis ja pugesin vandudes ning maale ümber ajades sealt välja. Õnneks ei ela maja teisel korrusel peale minu kedagi, nii et selle tunnistajaid polnud. Istusin tagasi diivanile ega tundnud end sugugi hästi. Parajasti siis, kui püüdsin kogetust tasapisi toibuda, helistas Hele ja rikkus oma nähvatustega lõplikult mu tuju. Olin vihane ja sõimasin teda vastu. Pärast palusin küll vabandust, kuid oma veidrat kogemust ma talle ei maininud. Milleks? Olime juba ammu teineteisele võõrad ja ainult kaks last, Oliver ja Vivian, ühendasid meid ning tunded, mis olid kunagi meid kokku viinud, olid ammu surnud.
Siiski proovisin veel ligi aasta, et võita naise soosingut, tegelikult teadmata, mida ma õieti saada tahan. Kas tõesti kohta kõval madratsil tema köögis, kus ma jälle magama hakkan, või midagi muud, mida nagunii ei tule? Naine luges mulle sõnu peale, et mehed peavad palju pingutama, kui tahavad naist tagasi võita. Mida mul siis võita oli? Kurat! Kallistada tuimade silmadega telefoniposti, kes mind pidevalt eemale tõrjub. Mu armastus ei muutunud vihaks, vaid tahtekindluseks loobuda tühise naise kummardamisest. Siis avastasingi oma uued võimed.
Paar päeva hiljem viskasin võtmed ja hommikumantli aknast välja, sest polnud kindel, kas ma tagasi tuppa saan. Mediteerisin ja suutsingi olematuna õue minna. Ikka alasti. Korjasin võtmed maast, panin hommikumantli selga ja tulin maja tagumisest uksest sisse. Oliver magas minu väikeses toas ega teadnud midagi sellest, millega tema isa hakkama oli saanud. Enam ma ei kartnud, ma olin rahul ja õnnelik. Juba seitse kuud polnud ma joonud tilkagi alkoholi, kuid langetõve oht kummitas mind ikkagi. Ka seksiga polnud ma ligi kolmveerand aastat tegelnud ja see jõud suurendas mu võimeid veelgi, nii et ma suutsin dematerialiseeruda koos riiete ja prillidega. Mida aeg edasi, seda enam arenes mu võime. Vahel tundsin ennast naise, vahel mehe ja teinekord üldse sootu olendina. Just olendina, mitte reaalselt eksisteeriva inimesena. Ja ma polnud enam kunagi üksinda. Esialgu arvasin, et need on epilepsiast tekkinud
