tulev auto mu maise keha sopaga üle pritsida.
Jälle tuli sõnum. Ma langetasin pea ja küsisin nõu vägevamate käest, mida ette võtta.
„MINE!” Oli ainuke vastus, mille ma sain.
„Kuidas?” küsisin vastu.
„LIHTSALT MINE!”
Ma ei tea, kaua ma olin selles peaaegu letargilises seisundis, sest ärgates nägin Matit, kes tugitoolis istus ja mind teraselt vaatas.
„Kas sul oli paha?” küsis poeg.
Ma ei teadnud, mida vastata. Kaua ta juba siin on?
„Ei,” sõnasin vaikselt.
„Sa isegi ei kuulnud, kui ma sinuga rääkisin,” sõnas ta.
„Jäin vist mõttesse,” kohmasin ja küünitasin sigareti järele. Poeg lükkas tuhatoosi mulle lähemale.
„Mõttes sa küll ei olnud,” vaidles poeg vastu. Imelik, et ta juba kodus oli. Kas kell on tõesti nii palju? Heitsin pilgu seinakellale ja ehmatasin: see näitas juba pool kolm päeval. Olin maailmast ära olnud ligi kuus tundi ja ma ise ei märganudki seda.
Ka Oliver tuli koolist tagasi ja sättis õpikud teises toas laiali. Loomulikult oli esimene asi, mis tööle läks, televiisor.
„Sa pead homsed asjad ära õppima,” tuletasin talle meelde.
„Jõuab,” nähvas poiss. „Homseks pole eriti palju õppida.”
Seda ütles ta alati. Eriti veel siis, kui telekas ja Playstation osutusid õppimisest tähtsamaks. Püüdsin teda ümber veenda ja tõrksalt võttiski Olle viimaks õpikud.
Õhtul tundsin ennast juba palju paremini. Ma ei tea isegi, mis mulle sellise jõu ja energia andis. Panin jope selga, tõmbasin kapuutsi silmini ja tahtsin minna alevisse. Oliver märkas, kui ma ennast riidesse panin.
„Isa, ma tulen sinuga kaasa,” lausus poiss ja hakkas oma laialipillutud riideid otsima.
„Mul pole raha, et poodi minna,” ütlesin. „Ma ei võta isegi rahakotti kaasa.”
„Mis sellest. Jalutame siis niisama.”
„Ma käin korraks sõbra pool ära,” vastasin. „Ole sina kodus ja õpi ära. Sul on homme kontrolltöö. Ema just helistas natuke aega tagasi ja ütles.”
Tõsi see oli. Hele oli tõepoolest helistanud ja nõudis tungivalt, et ma poisi õppimise üle vaataksin. Praegu mul selleks enam aega ei olnud. Kui tagasi tulen, võtan poisi kindlasti ette.
Alevis põlesid tänavatuled. Keskväljakul säras jõulupuu ja inimesed tõttasid edasi-tagasi. Aeg polnud veel eriti hiline ja Tallinna buss oli alles tulemata. Aga Tallinna bussi mul just vaja oligi. Tegelikult olin pojale valetanud, kui ütlesin, et mul pole raha. Natukene veel kaardi peal oli ja sellest piisas. Ainult sõita polnud mul seekord vaja mitte kusagile.
Läksin bussijaama. Ostsin puhvetist klaasi mahla ja kooki, istusin lauda ja jäin ootama. Bussijaamas olid veel mõned inimesed ja osa neist tundis mind. Nagu ka müüja, kelle käest ma oma ostud tegin. Nemad mind ei huvitanud. Ma ootasin hoopis midagi muud.
Buss tuli väikese hilinemisega. Nägin inimesi, kes sealt maha astusid ja siis alevisse ruttasid. Ainult üks keskealine naisterahvas vaatas veidi nõutult ringi, astus jaama sisse, läks puhvetisse ja tellis sealt endale sada grammi viina ja õlut. Teadsin, et ta oli juba enne joonud. Naine oli päris kena välimusega, kuid alkohol ei tee ühtki naist kenamaks, pigem labasemaks ja koledamaks. Nii ka selle naisega. Ta istus seljaga minu poole ja kallas viina kurku. Küllap tajus ta seda, et vaatan teda, ja ühtäkki pöördus ta ringi.
„Mis sa jõllitad?” küsis ta minu käest teravalt.
Naeratasin. Ma ei tahtnud talle midagi öelda. Ma ei saanud ka ära minna, sest teadsin, mis siis oleks edasi saanud. Olin just selleks siia tulnudki.
Naine keeras ennast uuesti akende poole, jõi lonksu viina ja õlut sellele peale. Ta urgitses taskust välja mobiiltelefoni ja püüdis meeleheitlikult mitu korda kusagile helistada, kuid kõnet ei võetud vastu. Pettunult pani ta telefoni taskusse tagasi, kohendas karusnahkse kraega heledat talvejopet ja trummeldas peente sõrmedega närviliselt laual.
Bussijaama tulid veel kolm noormeest, kes korraks naist vaatasid, ning silmad hajameelselt üle minu ja veel mõne teise saalisolija libistasid. Nad ostsid õlled ja läksid nendega uksest välja. Nägin nurga tagant tõusmas suitsupahvakuid ja kuulsin praalivat kõnekõminat.
Naine oli viinaga ühele poole saanud, silmitses seinal bussiplaani, võttis õllepudeli näppu ja koperdas uksest välja. Naine oli vist päris nokastanud juba, sest unustas käekoti maha. Üks külastajatest võttis selle ja viis talle järele. Naine tänas ja istus jaama ette pingile. Ta õngitses käekotist sigaretid ja süütas ühe.
Istusin edasi. Kook oli juba ammu otsas ja mul oli aeg lahkuda, sest raha puudusel ei saanud ma uut osta. Ainult metallist eurone keerles veel taskus ja sellest mulle piisas. Läksin saalinurka, kus oli tasuline peldik. Lasin seal raha pilusse ja uks avanes. Astusin sisse ja sammusin meeste poolele. Rohkem inimesi seal polnud. Nüüd oli aeg tegutseda. Istusin potile ja hakkasin süvenema. Millegipärast ei tahtnud see õnnestuda ja korraks sattusin paanikasse. Seda oli mul hetkel kõige vähem vaja. Õnneks suutsin kiiresti rahuneda ja proovisin uuesti. Seekord läks õnneks, sain nii-öelda sisse ja tajusin enda ümber energiavõnkeid. Ka minu telekineetiline sisend sai mentaaltasandil kätte oma võimsuse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
