ilmselge. Kui üks joodik tuli mu käest süütevedeliku järele haisedes sigaretti küsima, tegin esimese katsetuse. Ma ei öelnud sõnagi. Vaatasin talle sügavalt otsa ja naeratasin. Habetunud joodik naeratas vastu. Siis sõnasin talle mõttes:
„Sa ei taha suitsu. Sulle pole vaja midagi peale vee. Siin on suur sopaloik ja joo sellest.”
Mees vaatas mulle veidi arusaamatult otsa, laskus siis käpuli ja hakkas vett lakkuma nagu koer. Kaks naist, kes juhtusid mööda minema, seisatasid ja jäid meest vaatama.
„Mis tal viga on?” küsis üks minu käest.
„Ma ei tea,” vastasin. „Mees tuli minu juurde, küsis suitsu ja hakkas siis vett jooma.”
„Sopaloigust!” imestas heledamate juustega daam.
„Vaeseke,” haletses teine proua ja poetas lakardi ette kahekümnese. Too vaatas raha ega saanud millestki aru.
„Osta süüa,” käskisin ja tõusin püsti.
Jätsin joodiku vett kaanima ja läksin ise edasi. Minna polnud palju. Enne kohale jõudmist vaatasin hoolega maja ja kontrollisin üle väljapääsud, kui tagasi tulen. Ma ei soovinud, et keegi mind näeks, kui peaksin juhuslikult pooleldi taaskehastuma.
Selge oli see, et ühe trepikoja inimesed tunnevad üksteist hästi. Rapla oli piisavalt väike koht selleks, et siin poleks võõraid tähele pandud. Eriti veel neid, kes sinu trepikotta tulevad. Sellepärast alustasin energeetilise meditatsiooniga kaugemal, veidi varjatumas kohas, nii et ma majale lähenedes oleksin juba täiesti olematu. Ometi märkas mind väike tüdruk, kes ema käekõrval jalutama läks.
„Üks onu on seal.” Pisike preili sirutas käe minu poole. „Ta võbeleb ja paistab läbi.”
Ka lapse ema vaatas minu poole, kuid tema mind ei silmanud. Laps pani mind tähele, aga ema mitte.
„Pole seal kedagi,” sõnas naine. „Lähme nüüd, muidu jääme hiljaks.” Ta tiris last edasi. Tüdruk ei hakanud vastu, sest teadis, et täiskasvanud näevad maailma sootuks teisiti kui tema.
Läksin edasi. Olin koridoris ja tõusin kolmandale korrusele. Ikka läbi ukse nagu vaim, kes ma nüüd olingi. Korter, kuhu ma jõudsin, oli luksuslik. Aega mul veel oli ja plaan selge, nii et ma kolasin niisama ringi. Vaatasin uhket mööblit, pererahva magamistuba, lastetube ja kööki. Just köögist leidsingi selle, mida vajasin. Tegelikult küll mitte mina, vaid inimene, kelle pärast ma siia tulingi. Kuna olin ise isa, ei suutnud ma taluda midagi sellist, mida ma eile öösel nägin. See oli jõle.
Pereisa tuli mõne tunni pärast. Ta astus sõna otseses mõttes minust läbi. Kuulsin küll lukkude raginat, kuid ei jõudnud eest ära minna. Peale minu läbimist mees seisatas, vaatas tagasi ja raputas pead. Ta mudis meelekohti ja ohkas:
„Kuradi arvutid ajavad mind hulluks,” tunnistas ta. Mees, kelle nime ma isegi ei teadnud, läks kööki, viskas portfelli nurgadiivanile ja mudis uuesti oma kiilakat peanuppu. Ta võttis laualt kohvitassi ja kallas sinna sisse hommikust jahtunud kohvi. Mees jõi selle ühe sõõmuga ära ja pani kohvitassi valamusse.
Nüüd kolksus korteriuks uuesti. Tuppa tuli teismeeas neiu, kes isa nähes kiiresti oma tuppa läks. Mees tõusis ja läks tütrele järele. Ka mina olin neil kannul, et näha, mis edasi saab. Neiu pani koolikoti laua kõrvale ja kohendas tumerohelisi kardinaid akna ees.
„Isa, ma räägin sellest emale,” lausus piiga.
„Kullake, selles pole midagi halba. Terve maailm elab nii. Sa oled juba küllalt suur, et seda mõista. Sa oled naine, mitte laps. Saa sellest ometi aru,” rääkis isa. Ta istus samuti neiu rohelise katteriidega voodile, haaras lapsel käest ja tõmbas ta enda juurde.
„Isa, ei!” karjatas tüdruk.
„Tiina!” käratas isa rangelt. „Praegu oled sa minu katuse all ja pead minu sõna kuulama.”
„Ma võin siit ka ära minna,” lubas neiu ehmunult.
Mees puhkes naerma.
„Kuhu?” küsis ta. „Mida sa tegema hakkad? Muidugi võid sa minna linna prostituudiks, aga minu käest sa enam raha ei saa. Need asjad siin…!” Mees võttis kapilt riideid ja viskas põrandale. „Mina olen selle kõik sulle toonud. Ema ei saaks oma müüjapalgaga midagi osta. Koos emaga oleksid näljas ja paljas. Isegi üüriks ei jätkuks tal raha.”
„Ja kas mina pean selle eest maksma? Pean maksma selle eest, et olen sinu tütar?” hüüatas Tiina. Kaunis neiu õhetas näost ja püüdis isa käest oma kätt lahti rebida, aga too hoidis tütart tugevasti kinni ja surus lapse vastu seina. Nüüd muutus ta õrnaks ja hakkas tüdruku koolipluusi eest lahti nööpima.
Tundsin tülgastust seda nähes, aga ma pidin veel ootama, kuigi teadsin, mis tulemas oli. Kui tüdruk oli juba pooleldi paljas ja ka isa oli ennast aluspükste väele võtnud, astus uksest sisse pereema. Naine tardus. Ta ei suutnud uskuda seda, mida ta nägi.
„Aksel, mida sa ometi teed?” kiljatas naine ja pillas koti põrandale. „Ta on sinu oma tütar!”
Isa kargas lapsest ehmunult eemale, kuid oli hilja. Noore piiga rinnad olid paljad ja isegi loll võis taibata selle haiglase lapsevanema ihasid.
Nüüd asusin mina oma kavatsust ellu viima. Sisendasin mehele soovi, mida ta pidi enda omaks pidama nagu too joodik, kes sopaloiguga tutvust tegi. Aksel tõusis, silmis äraolev pilk. Ta astus naise juurde, lükkas täielikus segaduses ja ðokeeritud abikaasa kõrvale. Tiina puhkes nutma ja haaras riiete järele. Isa läks aga aluspükste väel kööki. Ema astus talle järele ja nägi, kuidas mees köögikapilt noahoidjast terava lihanoa võttis, vaatles selle helklevat tera vastu valgust ja tõmbas alla oma aluspüksid. Kõhklemata eemaldas ta talle häda kaela toonud elundi.
„Aksel!” karjatas naine ja minestas. Mina võtsin mehe mobiili ja valisin seal hädaabinumbri. Surusin mobiili Akslile pihku, kuid mehele võis jääda selline mulje, nagu oleks mobla ise tema juurde lennanud. Muidugi, kui ta üldse midagi aru sai. Ühes käes hoidis ta ikka veel lihanuga ja maas vereloigus vedeles elund, mis temast oli isa teinud.
„Ma tegin endast naise,” sõnas Aksel vaevaliselt.
Hädaabis ei saadud aru, millest mees tahab rääkida, ja küsiti üle. Pikkamisi hakkas mees uuesti reaalmaailma tagasi tulema ja sai nüüd juba täpsemalt selgitada, mis oli juhtunud. Sellest ta muidugi aru ei saanud, kuidas säärane asi üldse toimuda võis, ja esialgu arvas ta, et oma naine oli vihaga ta ära kohitsenud. Ühtäkki märkas ta oma käes lihanuga ja vaatas seda üllatunult. Ikkagi tema ise, oli selge.
Lahkusin sealt. Olin väsinud ja parajas masenduses, sest midagi sellist näha, kogeda ja teha, oli mullegi paras katsumus. Kas ma olen nüüd mingi maailmaparandaja, mõtlesin aeglaselt bussijaama poole lontsides. Esialgsest pullitegemisest oli saamas tõsine ettevõtmine.
Alles Märjamaa poole sõites tuli mulle meelde, et pidin lapsele Orgitale lasteaeda järele minema. Ronisin Orgital bussist maha ja astusin lasteaia poole. Kell oli juba pool kuus. Väljas ammu pime ja Orgita jõulupuu teeristis säras tuledes. Mulle tulid vastu mõned emad ja isad lastega, kuid Pisu jääb vist täna oma rühmas viimaseks.
Tegelikult polnudki Vivian kõige viimane. Üks väike poiss oli veel. Tüdruk jooksis mulle vastu ja haaras väikeste kätega mu vöökohast kinni. Ka mina kallistasin last ja võtsin ta korraks sülle.
„Täna läheme minu
