Blanche autojuhile ja vaatas aknast välja, visates hetkeks peast kõik doktorid ja meditsiinilised järelevaatused.
Praegu oli tal vaja lahendada tunduvalt tähtsamaid probleeme. Näiteks, mida panna õhtusöögile selga. Ja kuidas Duncaniga käituda, kui ta kavatses saada mehe lähiaja ametlikuks sõbrannaks. Ei, Blanche ei tahtnud temaga abielluda. Tal ei olnud üldse plaanis kellegi naiseks saada. Oma kolmekümne kahe aastaga oli ta harjunud üksi elama ja ta ei tahtnud enam kellegagi kohanduda.
Nii palju kui tal oli sõbrannasid, kes olid end sidunud abielusidemetega, ei saanud nad ilma mehe nõusolekuta sammugi astuda! Blanche vastutas alati enda eest ise ega tahtnud midagi selle koha pealt muuta. Probleeme oli selletagi piisavalt. Või veel – hoolitseda kellegi teise eest peale enda!
“Oleme kohal!” katkestas autojuht tema mõtisklused.
“Oleme kohal, miss Marchem,” parandas ta autojuhti. “Mis inimesed küll minu juures töötavad! Mitte mingit arusaamist elementaarsest viisakusest!”
Üldiselt võttis ta ise tööle selliseid nagu Christin või autojuht. Nad ei olnud küll liiga viisakad, kuid see-eest teenisid oma perenaist truult ja ausalt. Blanche’ile meeldis suhelda lihtsakoeliste inimestega. Kuid ümber kasvatada üritas ta neid ikkagi. Vahel suutis ta ka mingisugust edu saavutada. Siis pidas ta end vaat et kangelaseks.
Doktor Smidt võttis vastu oma kodus. Tema kabinet oli sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Kui vaja, võis ta oma ruumides ka lihtsamaid operatsioone teha. Naisi käis tema juures murdu. Paremat spetsialisti oli raske leida. Blanche oli tema juures käinud viisteist aastat ja usaldas doktorit nagu iseennast.
“Tere päevast, miss Marchem!” tervitas meditsiiniõde vastuvõtus. “Doktor Smidt palub teilt vabandust, et hilineb pisut.”
Naine madaldas häält:
“Tal on keeruline patsient.”
Blanche naeratas:
“Kui keeruline?”
“Nii keeruline, et doktor hilineb umbes pool tundi.”
Blanche vaatas kella. Tal polnud niikuinii kusagile kiiret.
“Pole hullu, ma ootan.”
Ta suundus külastajatele mõeldud diivanite poole ja nägi ruugete, hobusesabasse pandud juustega noort naist. Too heitis Blanche’ile laitva pilgu ja hakkas jälle lehitsema eelmise aasta ajakirja, mis tal käes oli.
Huvitav, mida ma talle teinud olen? imestas Blanche, võttes istet ja piieldes silmanurgast tundmatut.
Tüüpiline koduperenaine: piinatud hirvesilmad, väsinud nägu, sinakad silmaalused, lihavaks muutuv figuur, napilt kosmeetikat, sõrmeküüned, mis igatsevad juba ammu korraliku maniküüri järele, kotisarnane moest läinud riietus… Lühidalt, mitte midagi erilist. Kuigi ta võiks olla isegi ilus, kui ta end niimoodi käest ei oleks lasknud.
Blanche võttis kotikesest peegli ja naeratas oma peegelpildile. Samas püüdis ta kinni tema kõrval istuva naise pilgu ja hakkas ise talle ainiti otsa vaatama.
“Kas olete ka doktor Smidti juurde?” küsis Blanche, kuigi vastus oli selge.
Too noogutas ja surus läbi hammaste:
“Jah!”
Blanche vaatas teda tähelepanelikumalt.
“Kas me oleme tuttavad?”
“Ei, vaevalt.”
“Miks te siis minuga nii tõre olete?”
Ei, ma pole temaga kohtunud, mõtles Blanche. Aga… milles siis asi?
“Ma… vabandust, ma ei mõista, millest te räägite.”
“Kuidas soovite,” kehitas Blanche õlgu, pistis peegli kotti ja sirutas käe ajakirja järele.
“Tegelikult on teil õigus,” teatas naine ootamatult.
“Jah?”
“Teie pärast pean ma terve tunni siin ilmaasjata tolknema,” lausus naine häält tõstes.
Blanche märkas, et meditsiiniõde leti taga muutus närviliseks.
“Nüüd ei mõista mina, mida te silmas peate.”
“Missis Wells, ma ju selgitasin teile,” lausus meditsiiniõde rangelt.
“Teie selgitused mind ei rahulda! Ma ju näen suurepäraselt, miks te ette hoiatamata minu visiidi hilisemale ajale viisite. Samas ma ei mõista, miks ma pean sellele daamile mööndusi tegema?”
Trischa Wells osutas Blanche’ile.
“Mõlemad me maksame läbivaatuse eest raha. Või lõhnab näiteks tema Chanel paremini?”
“Missis Wells!” hüüatas meditsiiniõde pahaselt. “Miks te nüüd sedasi! Mis see raha siia puutub?”
Blanche pööras pilgu ühelt naiselt teisele. Ta ei suutnud toimuvast aru saada. Oli selge, et missis Wells on millegipärast rahulolematu, aga miks?
“On teil minule mingeid pretensioone?” küsis Blanche, vaadates külmalt oma rahulolematule vastasele.
Trischa mühatas.
“Kujutage ette, et on! Ja pole vaja teha nägu, et te ei tea, milles asi.”
“No ma ju tõepoolest ei tea.”
“Ma siis ütlen teile.”
Trischa virutas ajakirja lauale.
“Mul oli kinni pandud aeg kell kolm päeval! Aga on juba pool neli. Ja kui kabinetist väljub patsient, kelle aeg on tunduvalt üle läinud, lähete sisse teie, aga mitte mina! Ja ainult sellepärast, et olete väga tähtis isik. Mina teid ei tunne ega tahagi tunda. Ei teie erilisust ega tähtsust!”
Trischat lämmatas solvumine. Ta oli nii väga lootnud selle arsti peale. Talle soovitati teda kui kompetentset spetsialisti ja sõbralikku inimest. Ta ei osanud arvatagi, et võiks sattuda jõhkrusele arsti ooteruumis. Tema ees isegi ei vabandatud selle pärast, et läbivaatus edasi lükkub! Lihtsalt asetati fakti ette. See brünetike aga sisenes siia sellise ilmega, justkui peaksid kõik tema ees kummardama ja põrmu langema. Tal ei ole kindlasti mingeid muresid. Tema juba ei püüa iga hinna eest rasestuda!
Trischa tõmbas ninaga. Blanche vaatas talle pärani silmi otsa. Meditsiiniõde mõtles palavikuliselt, kuidas tekkinud konflikti lahendada.
“Üldiselt,” lausus Blanche aeglaselt, olles nüüd olukorrast aru saanud, “mul polnud aimugi, et teie aeg oli määratud kella kolmeks. Ma helistasin ja palusin end selleks ajaks kirja panna, kui arst vaba on. Kui ma tahtmatult teie koha hõivasin, siis palun väga vabandust.”
Ta heitis paljutähendava pilgu meditsiiniõe poole.
“Ja mulle öeldi, et pole probleemi, mind pannakse vastuvõtule kirja. Loomulikult lasen ma teid ette.”
“Missis Wells,” sisistas meditsiiniõde, “te ju niigi…”
Ta ei jõudnud lõpetada,
