üksi südamevaikuse järele just niisama, kui merevesi vaikneb ja siis kõige enam mässab. Mina ei jäksa seda veel mitte uskuda, et Sa enam andeks anda ei või. Kui Sinu rind minu pärast valu on tunnud, siis on ta just armastuse pärast valu tunnud, ehk tunneb ka praegu, ja siis piaks ta veel seda õnnelikum olema, kui –
Kes teab – kes teab. Elu varjab enese põues ärarääkimata õnsusi, aga niisama kihvti ja valu. Kui nüid ka ühte ehk teist maitsta saame, igaleühele aga olgu inimene kui – inimenevalmis. Hingehealte jumaline võim, aususe ja vooruse vägev tuli laseb kõik ära kanda. Kui Sa mind põlgad – ma kannatan seda ilma kiuste vaikseste, aga unustata ei või ma Sind iial–iial! Ainult üks kord lähvad tõsise ja ausa mehe südames need paleused ja pildid elavaks, mis luule „imeigatsustest“ tema rinda täitsivad, ainult üks kord saavad nad kujuks. Päike ei või päevas kaks korda tõusta, eluõied õitsevad – üks kord. Kui ka minust selles asjas paljugi rahva raamatus seisab (hm!), mina ise tunnistan vabalt – naera või pia mind kelleks tahad – see ei olnud mitte armastus.36 Armastata võidakse üksi seda, kelle hinge armastatakse, kelle mõtted südant kosutavad, kelle pilk tõsist õnne hoovab. Keda nähes aga vastumeelsed tunded ärkavad, keda silmast ära soovitakse – teisiti ei ole ma teda nähes (hm!) iialgi tunnud – jah, mina ütlen seda avalikult välja – seal oli ennegi [ainult, just] aeg, – aga midagi ei muud süidlased. Aga ka selle vastu jäin ma enese valitsejaks, sest ma tahtsin ükskord – esimest armastust tunda. Mina ei ole mitte vooruste apostel, ei ütle ega kiitle enese mõtteid kellegile eeskujuks – ma ütlen tõtt. Uuem, kuulus haridus naerab neid mõtteid, aga mina ei suuda aru saada – ehk ei. See üksi naerab seda, kes armastanud ei ole. Mina ei või sarnaseid „vabameelseid“ ei hukka mõista ega kahetseta, aga minu arvamise järele ei võida nõnda küll iialgi tõsist armastust tunda.
Seda kõik ütlen ma ennegi sellepärast, et Sind sest kahklusest vabastata, mis minu peale Sa arvad. Ja kui ka Sinagi mind hukka mõistad, minu enese süda ei mõista mind mitte hukka. Mina ei saa iialgi, ei iialgi armastajale „valetäheks“, vaid kui ma seda ükskord ilma arvamise järele sain, siis ei armastanud ma teda sugugi. Küll saatsin ma ehk ka vahest tundmuslisemaid kirjasi, kui muidu ühe sõbrale, aga see oli siis, kui ma kodu surmatundi ootasin, siis kui ma – ära värise – nõrgameelne olin. Kui aga nüid see haritud ja puhas naisterahva süda minu pärast kahelda võib, siis pian ma seda ära kannatama, sest kelmi ei laima keegi, aga ausa inimeste peale viskavad kelmid muda ja soppa. Mina tunnistan ka enese surmatunnil veel, et ainult selle (Sinu) naisterahva pilt minu nooruse „luuleigatsusi“ selgitata on võinud, et ainult Sinu hing minu enese hing on olnud, kelle igat sõna ja igat pilku ma pühalikus tundmustes enese südamesse imesin – oh kingi, oh kingi oma süda mulle, ja ma tahan seda õrnuses ja kuumas tänus omandada. Ära lase ennast ühestki kahklusest vedada – mina võin veel nõnda terve ja puhta tundmusega armastata, nagu iga aus ja tundja inimene seda võib. Kingi teda mulle ja tee mind õnnelikuks! Kingi teda aga tervelt mulle, see tähendab, mitte ehk vast kaastundmuse pärast. Kui iialgi üks mees armastuse pärast valu on tundnud, mis temalt põhjuseta – kui teda armastati – ära kisti, siis olen see õnnetu ka mina. Sa ei või uskuda, mis mu süda sees ütles, kui ma leidsin, et see minu püham mälestus ära kadus – anna mulle andeks! Ma ei ole iialgi nutnud, aga praegu ujuvad mu silmad vees, kui ma selle peale mõtlen, et see, kelle rinnal ma esimest korda taeva tähendusest aru sain – see nüid minu armastuse pärast kahkleb ja sarnast laulu enese kohta tõeks piab, mis otse lõhestaval südamevalul õnnetu armastaja sulest sündides on voolanud. Tema ei ole minu kohta mitte tõsi. „O stell dich kühn des Schicksals blüt’gen Schlägen, O biete deinem Stirne jeden Schmerz“ [Oh suhtu vapralt saatuse veristesse löökidesse, oh hakka vastu igale valule] – see on ometi ükskord üks raske ja vali sõna, mis üksinda siis võib ütelda, kui see ühe autuma inimese pärast nutma piab. Seda ei või ju keegi uskuda, et laul üksinda juhtumise kombel ehk mõne muu otstarbe pärast saadetud oleks saanud.
Ah mu vaene vend jäeb vist raskeste haigeks – ikka kuulen ma tema unes oigamist.
Kallis hing! Kui Sa muud minule anda ei või, siis ometi ehk sõprustki – see on magus, ühe tundlise naisterahva sõber olla tohtida, keda kalliks peetakse. Kui ka see ilma raske meeleta ei sünni, siis on see ometigi veel troostiks. Üht palun ma väga: põleta mu kiri kohe ära, sest see, mis siin seisab, ei tohi ühegi teise surelikule silma puutuda. Kirjuta mulle vastust, olgu see ka missugune tahes, muidu oled Sa armuta ja vali, ja see ei ole Sinu loomus.
Head ööd, head ööd!
Johannes.
11. KIRI
[Avispeal] 22. [–23.] dets. [1886].
Kas kindluseta paber kõik ära suudab kanda, mis ma täna tema hooleks uskuma pian, kas ta õigesse kohta trehvab, ja kui ka seda, kas ta siis kuskil pahandust ei sünnita, kõik seda usun ma heade jõuluvaimude kaitsemise alla ja kirjutan Sinule seda, mis mu süda ja kohus enese ja teiste vastu mind tingimata sunnivad. Kas ma seda kõik nüid täieste ja heaste teha ka suudan? – Ammu oodatud jällenägemine on olnud, taevaline, õnnis see tundmus, mis mõlemilt poolt on tuntud, kui see ka nii valju ülevaatamise all pidi sündima. Ma ei uskunud ega suutnud aru saada, mis õnnis olema tähendab, nüid tean, nüid tunnen ma seda vägevat jumalist võimu, mis inimest omas õiges tähenduses inimeseks ülendata võib. Tänu taevale! Ma võiksin ka praegu oma elurada lõpetata, aga see teadus [teadmine] oleks mu viimane troost, et ma elust seda olen saanud, mis temast saama piab – et ma juba kord õnnelik olen olnud. Aga, nii väga kui mu süda mind sunnib, pian ma täna kohuste sõna kuulma ja asjalikult ning selgeste kõik ära ütlema, mis elu meilt nõuab, mis enese ja Sinu auu kaitsemiseks tarvis teha on. Selleks veikene ringvaatus.
Mina olin teile tulekuga tõeste kimpus. Mu süda oleks mind juba palju varemine senna külge sundinud tulema, aga ikka olin ma nagu kahtlane. Ma oleks armsamine üksi kui kellegi teisega seltsis tulnud, aga see näitas kombevastaline ja pealegi ei võinud ma teada, mis minu tulekust arvama hakatakse. Kellegi teisega näitas asi hoopis võimalikum, kui ka sarnast passitavat [sobivat, passivat] seltsilist mitte kuskilt leida ei olnud – ega olnudki. Laupääv oli mul mõte küll üksinda tulla, aga õnnetus tahtis, et Ruthe või Rude teel vastu tuli ja Müüriku poest jälle tagasi lubas tulla. Ta oleks mind tee peal näha võinud ja aru saanud, kuhu ma lähen. Ei olnud siis muud nõu, kui pidin K[rimmi] kaasa võtma. Tuli nüid see, kust ta tuli, aga ma leidsin, et teil mõnigi asi muutnud näis olema – iseäranis mamā. Oli sel muutusel minu vastu halb ehk hea tähendus – viimne küll vaevalt –, siiski ähvardas ta mind kimpu ajada ja mul oli tegemist küllalt sarnasel silmapilgul, nii mitmesuguste tundmuste mõjutusel, enese üle valitseta. Kas mulle see korda läks ehk ei, aga enese teades näitasin ma küll nõnda, nagu ei oleks ma sellest kõigest mitte aru saanud. Ma palun, mõista mind hästi! Kui Sinu vanematel minu vastu midagi on, siis palun seda teatata, ja ma tean, missugust teed käia. Mina ei pane seda ka imekski, sest praegu on väljaspidi minul vähe, ehk ei ühtegi tähtsust, ja see ei ole mitte nii paha, kui nad nõnda mõtlevad, sest laste eluõnn on vanemate ülem asi, ja pealegi – nad on paraku ka kurvastust küll tunda saanud. Sa saad aru, mis ma mõtlen. Nii valus ja alandav kui mulle see ka oleks, ei või ma omete nende silmas ei ühtegi väärt olla. Ka minul on Sinu eluõnn kõige tähtsam ilmas ja ma ohverdaksin hea meelega enese elu, kui aga Sind tulevikus, kui ka kellegi teise kõrval, õnneliku näeksin. Ometi kardan ma, et Sinu kautamine oleks järsku minu surm, ja teiseks ei suuda ma iialgi uskuda, et Sa mind unustata võiksid. Mis piab siis tegema? Kõige parem oleks, kui neid pahandamata jätta ja näidata, nagu ei oleks meie vahel midagi iseäralist. See teeks neid rahulikumaks. Ma loodan, et ma ükskord ikka nii kaugele jõuan, et nemad minuga enam kui rahul saaksivad olema ja –
Teavad nad aga kõik juba, siis tahaksin ma neile otse julgelt ütelda, et ma iialgi Sind meelitata ei ole tahtnud, vaid isegi enese südame vastu lõpmata
Liiv kirjutab siin ühest oma varasemast kiindumusest, mis ilmselt oli jõudnud L. Goldinguni kuulujutuna rahva suust. Nimelt oli Jakob Liiv 1881. aastal kopsupõletiku tagajärjel tõsiselt haige ning jäi pooleteiseks aastaks koolitööst eemale. 1882. a. veebruaris teda Avispea kooli asendama tulnud vend Juhan armus siin oma andekasse õpilasse Leena Haunmanni.
