küsimus, et kust siis palka hakkan saama, kui olen ainult päävahi aresti kandidaat.
Lõpuks, kui olin Peterburis veetnud mõned kenad päevad, tulin otsusele, et sõidan uude teenistuspaika, kuna mind kord juba kahe teenistuse vahejaamas – maa ja taeva vahel – vastu ei võetud. Selleski otsuses oli jälle oma tugev loogiline põhi ja juriidiline alus. Sain elus näitliku tõenduse, kui mitut viisi võib teotseda inimene seaduste ja määrustikkude rägastikus – ja ikka toimida õieti.
Lunastasin Peterburi vaksalis omale ametliku pileti Veliikija Luuki [Velikije Luki] linna, Pihkva kubermangu, kuhu olin kohustatud ilmuma ja registreerima end komandantuuris, kust alles pidin saama ligemaid teateid oma teenistuse uuest kohast ja liigist.
Veliikija Luuki oli keskmine vene kreisilinn, osalt sillutamata ja osalt munakividega sillutatud kõnniteedega. Temast jooksis läbi umbes Emajõe-laiune käredavooluline jõgi. Vihma valas rabinal, kui jõudsin kohale kaunis sumedal pimedal suveööl. Esialgset ulualust leidsin ühes kolmanda järgu võõrastemajas, kuna iga viisakam koht oli “perepolneno” viimase võimaluseni. Need tooaegsed kolmanda järgu võõrastemajad olid ehtsad sõja sünnitused. Mäletan, sattusin tol ajal kuski vene linnas “võõrastemajasse”, kus voodis polnud isegi madratsit ja tuli magada paljal voodipõhja riidel. Mis mööbel nois asutusis oli, sellest on kurb rääkida.
Kuid üht asja pakuti neis alati: Veenuse preestrinnasid vahvatele Marsi poegadele.
Aga – sõja aeg, nagu öeldi – hää, et säärastki ulualust sai.
Paremad ei olnud ju ka ametlikud ohvitseride-kodud, mis olid läbi- ja sissesõitvaile ohvitseridele asutatud komandantuuride juures. Nood olid mõnikord päris püsti augud. Kisa, lärm, kaklus, balalaika mäng, joodikute purjus mämmeldamine lõbunaistega oli sääl harilikuks asjaks kakskümmend neli tundi järgemööda. Öörahust polnud juttugi. Sellepärast, kui aga võimalust, võis noile ametlikele lõbumajule eelistada eralõbumaju, kus vähemalt “lõbu” oli vaikne ja kinnine.
Garnisoni komandandiks oli Veliikija Luukis etapikomandant, ratsaväe kolonel; ta adjutantideks kaks tagavaraväe lipnikku – üks Riia näitleja või laulja – kes ta oli – teine Mohilevi [Magiljov] advokaat. Neilt kuulsin, et mind on määratud etapivägede koosseisu ja ühe uue etapi pataljoni käsutusse, mida vormeeriti Veliikija Luukis.
See oli vast alles uudis! Ma naersin endamisi, seda sõnumit kuuldes. Sattuda riigiteenistusest etappi – noh, see oli pidu minusugusele! Aristokraatide rügemendist etapipataljoni, mida peeti õieti vangidevedamise pataljoniks – jah, väliselt oli see vägagi ebaesteetiline. Mõnigi kaardiväelane oleks võinud sel puhul endale kuuli pähe lasta. Kuid mulle oli selle näilise alanduse all suur õnn osaks saanud. Tänasin vaimus oma vana “sõpra” brigaadikindralit, vahekord kellega toonud mulle sellise alanduse, et sattusin riviteenistusest välja ja veel päälegi etappi!
Ilmusin vormeeritava etapi pataljoni ülemale, kelleks osutus üks vana tagavaraväe kolonel. “Au on ilmuda teie korraldusse kuuluvasse pataljoni, härra kolonel.” Käepigistus – ja harilik tseremonii oli läbi. Sellele järgnes majandusülema ja adjutandi ülesotsimine, kes olid mulle palju tähtsamaiks asjamehiks kui pärisülemus ise.
Majandusülem, vene sõjaväes alamkoloneliks nimetatud, eesti sõjaväe uuema mõiste järele kolonel-leitnant, oli eht škuura (nahk) omal alal, kellega oli raske asju ajada. Ta pidas eeskujulikust elust täpselt kinni – nägin seda kohe – ega andnud raha nn. “dokumendi pääle” s.o. õieti väikese võlakohustuse pääle, mis pärast palgast kustutati. Et mu reisu- ja Peterburi-seiklused mu rahasid tublisti olid puudutanud, siis oleks mulle väike avanss palga arvel tuliselt ära kulunud. Kuid “škuura” jäi kitsipungaks, kuigi “dokumendi pääle” rahaandmine oli seaduslikult lubatud ja vägagi praktiseeritud mõnes väeosas. Vanadele inimestele teeb aga suurt lõbu kokku hoida ja seda ka noortele pääle suruda, ning sääraste sekka kuulus ka see majandusülem. Ehtsa “ennesõjaaegsena” näis ta sõjaaegseid ohvitsere põlgavat ja käis minuga ümber üsna moka otsast. Teda südames kirudes jätsin ta istuma rahakasti kõrvale ja koputasin adjutandi uksele.
Adjutant, tagavaraväe lipnik, lombak, prillidega, endine pangaametnik, võttis mu paberid vastu ja sattus kohe mu pattudele. Olin ikkagi veel noor ohvitser ja vähe “koeri söönud”, sellepärast mõtlesin ärevusega, et mis nad minuga küll nüüd teevad – kas panevad kohe aresti või saadavad Peterburi või Kroonlinna tagasi. Seletasin adjutandile kaunis ärevalt ja hirmuga oma häda ja küsisin, mis nüüd teha. Kuid adjutant oli flegmaatiline ja üsna “teenistusse läinud” härra. Ta luges paberid rahulikult läbi ja ütles ühe suure sõna, mis vene sõjaväes kõik teenistusraskused ja keerulisused lahendas:
Raaport.
Sain isegi kohe aru, et nii see kõige parem.
Panin oma Peterburi-seiklused kirja, lisasin Peterburi komandandi adjutandi tunnistuse sinna juurde – ja teadsin isegi juba südamerahuga, et seni, kui see värk igalt poolt läbi käib, on juba palju vett merre joosnud.
See piinlik asi saatuse hoolde antud, asusin korteri otsimisele. Selgus, et linnas seisvaid väejagusid palju ei ole ja kortereid leidub. Paarilt juba kohal asuvalt ametivennalt sain teateid vabade tubade suhtes ja asusin neid otsima. Leidsin üsna kena toa ja nimelt veel päälegi maakonna vägeva mehe – kreisi ispravniku – juures. Mis funktsioone too politseimundris härra õieti maakonnas täitis, ma ei teadnud. Ta sõitis aga tihti maakonnas ringi ja tema käsutuses seisis terve kari straažnikuid, ratsapolitseinikke, kes ta juures asusid ja ka ta majapidamistöid täitsid kui vanaaegsed palgasõdurid.
Ispravnik üüris mulle oma suure saali, laskis sinna muule mööblile lisaks panna ühe voodi ja – mul oli üsna luksuslik tuba tolle aja ja olu piires.
Teiseks mureks oli uue tensiku otsimine, kuna endist Kroonlinnast kaasa ei lastud.
Mu uues kompaniis polnud pääle minu veel teised ohvitserid kohale jõudnud ja ma täitsin esialgu kompaniiülema kohuseid. Kompanii ise asus linna ligidal külas ja magas küünides, kuigi nii linna kui ka küla elumajades ruumi soovi korral küllaltki oleks leidunud. Kuid kes hoolis tol ajal vene sõdureist? Ohvitserid pidid inimesliku korteri saama, aga sõdur – noh, see pidi nii elama, et ta kellelegi tüli ei valmistaks. Mis muust!
Sõitsin iga päev korra ratsa kompaniisse, maitsesin sõdurite suppi, kuulasin nende hädaldamist korteri, varustuse ja palga asjus – ja ei saanud neid milleski aidata, sest isegi pataljoniülem ei olnud selles võimas. Sõdurid olid nimelt väeliinilt tulnud – kõik vanad mehed, puha mitmekordsed Georgi risti kavalerid, allohvitserid ja veltveeblid. Viimaseid oli kompaniis tükki viis, allohvitsere aga ligi kolmkümmend. Nad olid saadetud etapivägedesse kui puhkusele, kuid mis puhkus see küll oli: külmetada küünides, saabasteta, palgata ja muu varustuseta, mille nad liinil kaotanud. Aga siiski olid nad teatud määral õnnelikud: nahk oli terve ja ees väljavaade mitte enam nahka turule viia. See oli kõige tähtsam. Ning söögi eest katsusin ma hoolitseda, niipalju kui suutsin.
Säärasest kompaniist – võis arvata – pidi kaunis raske olema tensikut leida. Mehed lahinguist läbi käinud, vanad, riviteenistuse hirmuta – keda võis sääraseis asjaoludes tensiku kutse nii väga veedelda? Aga siiski leidus soovijaid küllalt.
Kõige esiti võtsin oma juurde ühe lätlase – oli ka juba 40 aasta ümber, aga ilma “paelata”, üks restoranipidaja Riiast. Ta oli muidu kaunis eeskujulik ja oskas hästi süüa teha – kasiinot meil pataljonis ei olnud –, kuid tal oli see halb omadus, et katsus sõjaväeteenistusest üldse lahti pääseda ning käis sellepärast peaaegu iga päev haigemajas, kus teda uuriti, puuriti ja määrati ühest komisjonist teise. See asjaolu tüütas mu peagi ära ja ma lasksin lätlase uuesti kompaniisse. Ta läks sellepääle
