asetas enda ette lauale kolm kausta.
„Mida sa täna õhtul muidu tegid?“
Küsimus üllatas Billyt pisut. Ta oleks Vanjalt oodanud pigem mõnd juurdlusega seonduvat küsimust. Kas ta on leidnud seose kolme surnud naise vahel? Kas nad on juurdlusega kuhugi välja jõudnud? See ei tähendanud, et Vanja oma kolleegidest ei hooliks, kuid ta oli kõige keskendunum politseinik, keda Billy tundis, ja harva juhtus, et ta töö ajal kaaslastega lobises või erajuttu ajas.
„Ma olin Pargiteatris,“ vastas Billy ja istus. „Pidin sealt kohe pärast vaheaega ära tulema.“ Vanja vaatas talle otsa, näol üllatusega segatud umbusk.
„Sa ju ei käi teatris?“
See oli tõsi. Billy oli mitmel korral, kui nad tööasjadest ei rääkinud, nimetanud teatrit surnud kunstivormiks ja arvanud, et täpselt samamoodi nagu me pärast auto leiutamist hobusest ja vankrist loobusime, peaks teater pärast kino sündi vaikselt ja väärikalt unele suikuma.
„Ma kohtusin ühe tüdrukuga ja ta tahtis minna.“
Vanja naeratas – no muidugi, tüdruk.
„Mida ta ütles, kui sa jalga lasid?“
„Ma ei tea, kas ta jäi mind uskuma. Ta esimese vaatuse ajal juba korra mind äratas … Aga sina, mida sina tegid?“
„Ei midagi, olin kodus, lugesin parajasti Hinde kohta.“
See oli põhjus, miks nad kogunesid peaaegu tühja majja Kungsholmenil, kui uus päev oli kestnud vaid mõne minuti.
Kolmveerand tundi hiljem olid nad sunnitud tunnistama, et nad ei ole mitte kuhugi edasi jõudnud. Kolmel ohvril ei olnud ühiseid tunnuseid. Erinevad vanused, kaks neist olid abielus, üks lahutatud, ühel olid lapsed. Nad ei olnud pärit samast piirkonnast ega käinud samas koolis, nad ei töötanud samas valdkonnas, ei olnud samade ühenduste või organisatsioonide liikmed, nad sisustasid vaba aega erinevalt, nende meeste ja eksmeeste vahel ei olnud ilmseid seoseid, nad ei olnud nähtavasti sõbrad Facebookis ega mujal sotsiaalmeedias.
Nad ei tundnud üksteist.
Neil ei olnud mitte midagi ühist.
Vähemasti mitte midagi ühist, sedavõrd kui Billy ja Vanja uurida suutsid. Billy lülitas pettunult arvuti välja ja nõjatus väsinult toolileenile. Vanja tõusis, läks tahvli juurde ja jäi sinna seisma. Ta silmitses kolme naise fotosid. Igaüks elavana ühel fotol ja surnuna mitmel. Paremas servas oli ka üksteise all fotode rida. Need pärinesid üheksakümnendatest. Hirmutekitavalt uute piltide sarnased.
„Ta kopeeris neid täpselt.“
„Jah, ma olen mõelnud, kuidas ta seda teha oskab?“ Billy tõusis ja läks Vanja juurde. „Kas arvad, et mõrtsukad tunnevad teineteist?“
„Mitte tingimata, need vanad pildid on avaldatud.“
„Kus?“ üllatus Billy. Tal oli raske ette kujutada, millises ajakirjas oleksid need jubedad fotod ilmuda võinud, ja 1996. aastal ei olnud internet sugugi selline ammendamatu infoallikas nagu praegu.
„Muu hulgas kahes Sebastiani raamatus,“ jätkas Vanja ja vaatas talle otsa. „Oled sa neid lugenud?“
„Ei.“
„Võiksid lugeda. Need on päris head.“
Billy ei vastanud, vaid üksnes noogutas. Kui mõelda, mida Vanja Sebastianist arvas, oli see arvatavasti ainus kord, kui ta tema kohta midagi positiivset ütles. Billy kõhkles, kas küsida või mitte – kell oli palju ja Vanja oli õhtu jooksul juba ilmutanud ärrituse märke, kuid siis kuulis ta iseennast lausumas:
„Mis sa arvad, kas ta kutsutakse kampa?“
„Sebastian?“
„Jah.“
„Ma tõesti loodan, et mitte.“
Vanja läks oma kohale tagasi, kogus kaasatoodud kaustad kokku ja liikus ukse poole.
„Küll aga tuleb meil külastada Hindet Lövhagas. Ma mõtlesin, et võiksime sinna minna kahekesi.“ Vanja avas ukse ja seisatas. „Homseni. Kas helistad Torkelile ja ütled, et me ei leidnud suurt midagi?“
Vastust ootamata lahkus ta ja jättis Billy üksi. Niisiis jäi tema osaks helistada ja halbadest uudistest jutustada. Nagu tavaliselt. Billy heitis pilgu kellale. Veidi puudus ühest. Ohates võttis ta mobiiltelefoni.
Sebastian ärkas selle peale, et keegi puudutas tema nägu. Ta avas silmad, sai kiiresti aru, et viibib tundmatus magamistoas, ja pööras end vasakule küljele, samal ajal mälus taastades õhtut, mis ta siia tõi. Ta oli jälitanud Vanjat koduni. Näinud teda sisenemas. Ta kavatses just lahkuda oma tavalisest vaatepunktist, kui nägi äkitselt teda taas väljumas. Mõned sekundid hiljem saabus politseiauto, kuhu Vanja sisse hüppas. Midagi oli juhtunud.
Vanjat oli kusagil vaja.
Sebastianit ei olnud mitte kusagil vaja.
Ta naasis tüdinult oma liiga suurde korterisse, kuid hakkas end seal üsna varsti rahutult tundma. Ärevusest ja rahutusest vabanemiseks oli vaid üks viis. Niisiis libistas ta pilgu üle hommikulehe kuulutuste ja valis nende hulgast välja loengu ABF kultuurikeskuses: „Õhtu Jussi Björlingiga“. Talle mitte vähimatki huvi pakkuv, ent nagu kõigil kultuuriüritustel, oli enamik publikust naised. Pärast lühikest arupidamist istus ta kolmandasse ritta neljakümnendates aastates üksiku daami kõrvale, kes ei kandnud abielusõrmust. Ta alustas vaheajal vestlust. Pärast jõid nad alkoholivaba dringi. Jätkasid vestlust. Otsustasid ühiselt õhtust süüa. Tegid lühikese jalutuskäigu naise korterisse Vasastanil. Seksisid. Ja nüüd naine äratas ta. Ellinor Bergkvist. Åhlénsi müüja. Majapidamistarvete osakond. Mis see kell siis õieti on? Väljas oli valge, kuid see ei tähendanud midagi. Oli ju kesksuvi. Ellinor lamas külili näoga tema poole, küünarnukk padjal, pea käele toetatud, ja vedas teise käe nimetissõrmega üle ta näo. Poos, mida ta võis olla näinud mõnes romantilises komöödias. Filmis sarmikas, tegelikkuses ülimalt ärritav. Ellinori ühele silmale oli langenud sasitud punakasblond lokk ja ta suul oli naeratus, mida Sebastian võis oletatavasti pidada vallatuks. Naine peatas sõrme ta ninaotsal ja vajutas pisut tugevamini.
„Tere hommikust, unimüts.“
Sebastian ohkas. Ta ei teadnud, kumb on hullem. Kas lasta end kõnetada nagu beebit, kes on äsja äratatud pärast hädavajalikku uinakut, või uusromantiline ühtekuuluvuse tundmus, mida Ellinorist kiirgas. Küllap see viimane. Sebastian aimas juba lühikese jalutuskäigu ajal naise korterisse, et seda võis oodata.
Ellinor oli võtnud ta käest kinni.
Hoidnud seda.
Kogu tee. Nagu klišeepilt armunud paarist teel läbi suviselt öise Stockholmi. Viis tundi pärast seda, kui nad esimest korda kohtusid. See oli kohutav. Sebastian mõtiskles, kas mitte kõik pooleli jätta, viisakalt tänada ja lahkuda, kuid jõudis siis otsusele, et on kulutanud liiga palju aega ja energiat, et lõpetada enne, kui saab kätte selle, mille peal ta väljas oli. Selle, mida ta vajas.
Seks oli Sebastiani jaoks olnud igav ja ükskõikne, kuid ta sai pärast seda vähemasti mõne tunni magada. Asi seegi. Sebastian pööras pead, nii et naise sõrmeots ta ninalt kadus, ja köhatas.
„Mis kell on?“
„Pool
