style="font-size:15px;"> Ellinor noogutas, pealtnäha vastusega rahul või vähemasti rahul sellega, et taas mehe tähelepanu köitis. Sebastian sirutas käe arbuusiviilu järele. Vähemasti selle on ta ehk suuteline ära sööma.
„Mis tööd sa teed?“
„Mis siis?“
Ebameeldiv vastus, lausa tõrjuv, aga parem on lõpetada kõik katsed juba eos. Sebastian tõesti ei tahtnud, et juba niigi vastumeelsest hommikueinest areneks välja võimalus teineteist tundma õppida. Nad tundsid teineteist niigi piisavalt. Sebastian naist rohkem kui naine teda. Too teadis, et ta nimi on Sebastian Bergman ja ta on psühholoog. Muudest isiklikest küsimustest oli Sebastian osavalt kõrvale põigelnud ja suuremate raskusteta jututeema Ellinorile endale suunanud.
„Sa ütlesid, et pead tööle minema,“ jätkas Ellinor. „Praegu on juuli keskpaik, paljud puhkavad, seepärast on huvitav teada, millega tegeled.“
„Ma koostan … üht aruannet.“
„Mille kohta?“
„See on … vahearuanne. Politseiakadeemia jaoks.“
„Ma arvasin, et sa oled psühholoog?“
„Olen küll, aga töötan mõnikord koos politseiga.“
Ellinor noogutas. Ta rüüpas sõõmu teed ja sirutas käe saiaviilu järele.
„Millal see valmis saab?“
Üks kuradima küsimus teise otsa.
„Umbes kahe nädala pärast.“
Need rohelised silmad. Ellinor teadis, et ta valetab. Õigupoolest ei huvitanud see Sebastianit. Talle ei läinud põrmugi korda, mida Ellinor temast arvas, kuid ta ei tundnud end sugugi hästi selles tavalises hommikueinelauas, kui mõlemad teadsid, et see on kõigest kuliss. Illusioon. Aga nüüd aitab. Sebastian nihutas tooli eemale.
„Ma pean minema.“
„Ma helistan sulle.“
„Muidugi …“
Uks sulgus Sebastiani järel. Ellinor jäi istuma ja kuulas. Tema samme. Kuidas ta trepist laskub. Ellinor naeratas endamisi. Ta teadis juba ette, et Sebastian läheb trepist. Ta istus seni, kuni sammud hääbusid, siis tõusis ta ja läks magamistuppa tagasi. Akna juurde. Kui Sebastian läheks üle tänava ja pööraks vasakule, siis näeks Ellinor teda. Kuid ta ei näinud Sebastianit.
Ellinor vajus ülestegemata kaheinimesevoodisse. Ta heitis Sebastiani poolele pikali. Tõmbas tema lina endale peale, surus nina vastu ta patja ja hingas sügavalt sisse. Ta hoidis hinge kinni, et Sebastiani lõhn ta sees püsiks.
Et Sebastian ta juures püsiks.
Vanja korter asus majas, mis seisis Frihamni sadama lähedasel kõrgendikul. Sebastian oli üpris kindel, et korter on kolmetoaline. Sedavõrd kui saab olla kindel selle aknaid saja meetri kaugusel asuvalt kaljukünkalt jälgides. See oli helekollane funktsionalistlikus stiilis maja. Seitse korrust. Vanja elas neljandal. Korteris ei liikunud keegi, nii palju kui ta silm seletas. Võib-olla ta magas ikka veel. Või oli tööl. See ei häirinud Sebastianit eriti, et ta Vanjat parasjagu ei näinud. Ta oli sinna läinud pigem sellepärast, et ei osanud mujale minna.
Mõni nädal tagasi oli teistmoodi.
Siis oli ta endale pähe võtnud, et peab Vanjat nägema. Tal oli vaja Vanjat näha. Näha, mida ta teeb. Sebastian oli otsustanud leida künkast parema vaatekoha. Selleks üritas ta ronida suure lehtpuu otsa kõrgendiku jalamil lohus kasvavas salus. Esimene meeter edenes üle lootuste. Ta ulatus üpris hästi kõrgematest okstest kinni võtma ja ronis edasi. Siis nägi ta võimalust veelgi kõrgemale tõusta, kobas viivu käega, et saada korralik haare, ja vinnas end mõne meetri kõrgemale. Päike tungis läbi lehtede, need lõhnasid magusalt ja värskelt. Ta tundis korraga end seikleva poisikesena. Millal ta viimati puu otsa ronis? Palju-palju aastaid tagasi. Kuid ta oli olnud hea ronija.
Nõtke.
Väle.
Isa ei pidanud seda heaks, ta arvas alati, et Sebastian peaks tegelema millegi vaimsemaga, arendama oma musikaalsust ning kunstilisi ja loomingulisi andeid. Ema muretses peamiselt riiete pärast. Kummalegi neist ei meeldinud tema ronimised, niisiis ronis ta tihti. Nii tihti kui sai. Nüüd nautis Sebastian taas, et ta teeb midagi seikluslikku ja keelatut.
Siis heitis ta pilgu maha ja sai aru, et juba selleltki kõrguselt oli üksjagu tegemist, et alla saada. Et end vigastamata alla tagasi saada. Nõtkus ja väledus ei olnud enam need omadused, mis temale mõeldes esmajärjekorras meenuda võiksid. Samal ajal, kui Sebastian sellele peadpööritavale ja hirmutavale arusaamale jõudis, takerdus pintsak selja taga terava väljaulatuva oksa külge ja ta kaotas tasakaalu. Korraga oli kõrgelt seiklusi otsivast noorest poisist saanud treenimata keskealine mees, kes rippus mitme meetri kõrgusel puu otsas, piimhape kiiresti kätesse kogunemas. Sebastian oli sunnitud ohverdama nii illusiooni poisilikust seiklusest kui ka pintsaku, ta hiivas end vaevaliselt tüvele lähemale ja libistas siis end või õigemini libises juhitamatult alumistele okstele, kus ta keha väga valulikult peatuma jäi. Ta laskus vabisevate jalgadega maapinnale, pintsak lõhki kärisenud ja pikad kipitavad kriimustused reite siseküljel.
Pärast seda juhtumit ei kippunud ta enam kuhugi, vaid seisis taas talle juba hästi tuttaval künkal ja jälgis Vanja korterit.
See oli olnud piisav.
See oli olnud piisavalt hull.
Ta ei tihanud mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui Vanja oleks aknast välja vaadanud ja näinud teda oma korteri ees puu otsas rippumas.
Vanja elupaik paistis olevat hubane. Moodsad kardinad. Punased ja valged lilled akendel. Väikesed reguleeritava heledusega aknalambid. Väike kirdesse avanev rõdu, kus ta ilusa ilmaga 7.20 ja 7.45 vahel hommikukohvi jõi. Siis pidi Sebastian alati kadakapõõsaste taha kükitama, ta poleks iialgi osanud arvata, et ta kadakatega nii lähedalt tuttavaks saab. Tema tütar oli selgelt väljakujunenud tavadega naine. Tõusis igal tööpäeval kell seitse, nädalavahetustel üheksa paiku. Teisipäeviti ja neljapäeviti käis enne tööd jooksmas. Kuus kilomeetrit. Pühapäeviti kaks korda pikem maa. Vanja töötas sageli kaua ega jõudnud tavaliselt koju enne kaheksat õhtul. Ta ei käinud väljas tihti. Kõrtsis või restoranis. Ehk korra kuus, vahel kaks. Tüdrukutega koos. Poiss-sõpra tal ei olnud, nii palju kui Sebastianile paistis. Neljapäeviti õhtustas ta vanemate juures Storskärsgatanil. Ta jalutas sinna üksi, kuid koju jõudis sageli koos Valdemar Lithneriga.
Koos isaga.
Nad olid teineteisele lähedased, seda võis juba kaugelt märgata, kui nad saabusid. Väga lähedased. Nad naersid koos, kõik jalutuskäigud lõppesid õrna sõbraliku embusega ja Vanja sai isalt suudluse laubale, enne kui viimane lahkus. Alati. See oli nende suhte märk. See olnuks kena vaatepilt, kui poleks olnud üht aga. Vanja tõeline isa seisis pisut eemal ja vaatas seda pealt. Need hetked tegid Sebastianile kõige rohkem haiget. See oli iseäralik valu.
Hullem kui kadedus.
Suurem kui armukadedus.
Kibedam kui ükskõik mis muu.
See oli valu elamata jäänud elu pärast.
Kaks nädalat tagasi, kui Sebastian nägi Vanjat ja Valdemari Itaalia restoranis politseimaja lähedal koos lõunatamas, tekkis tal mõte. See ei olnud mõni
