tion>Pühendatud igaühele, kelles on tärganud soov teada, milline oleks tema elu, kui ta oleks valinud teise tee.
Mis võinuks olla ja mis on olnud
viitavad sama sihtpunkti, koguaeg olemasoleva poole.
Mälus kaigub sammude kaja
vahekäigus, mida me ei valinud,
ukse poole, mida eal ei avanud.
Esimene peatükk
Neljapäevaõhtud meeldivad mulle üle kõige.
Need õhtud tunduvad lausa ajatud.
Siis oleme kolmekesi, pereringis.
Minu poeg Charlie istub laua taga ja joonistab. Ta on peaaegu viisteist. Ta on suvega kasvanud üle viie sentimeetri, minuga ühepikkuseks.
Jätan sibula viilutamise pooleli, et küsida: „Kas ma tohin vaadata?”
Charlie tõstab joonistusploki üles ja näitab mäeahelikku, mis tundub paiknevat mõnel võõral planeedil.
„Täitsa vahva. Kas niisama?”
„Kodutöö. Homme on tähtaeg.”
„Siis jätsid asja küll päris viimasele minutile. Tee aga edasi.”
Olen õnnelik ja juba veidi joonud. Seisan köögis ega aimagi, et just sel õhtul jään kõigest ilma. Jään ilma kõigest, millega olen harjunud, kõigist, keda armastan.
Keegi ei tule hoiatama, et sinu elu muutub või kaob üldse ära. Miski ei anna märku, et oled kuristiku äärele eksinud. See vist teebki tragöödiad nii jubedaks. Asi pole selles, mis juhtub, vaid kuidas kõik juhtub: hoop lajatatakse täiesti suvalisel hetkel, mil ei oskagi seda oodata. Sa lihtsalt ei jõua end valmis seada või kõrvale põigata.
Elektrivalgus paneb veini klaasis sätendama. Silmad kipitavad sibulast. Vanal vinüülimängijal kabinetis pöörleb Thelonious Monki plaat. Analoogsalvestisel on külluses nüansse, millest ma eales ei tüdine. Eriti tore on ragin kahe laulu vahel. Vinüülimängija kõrval on virnade viisi haruldasi vinüülplaate. Olen korduvalt nõuks võtnud, et asun peagi neid korrastama.
Mu abikaasa Daniela istub köögisaarel. Ühes käes hoiab ta peaaegu tühja veiniklaasi ja teisega sõrmitseb telefoni. Minu pilgu peale kerkib tema huultele naeratus, aga ta ei tõsta ekraanilt pilku.
„Tean küll,” tunnistab ta. „Ma rikun perekonnaõhtu põhireeglit.”
„Mis see nii tähtis on?” pärin ma.
Daniela suunab oma tumedad hispaanlannasilmad minule. „Ei midagi.”
Võtan telefoni õrnalt naise peost ning asetan selle kõrvale.
„Keedaksid äkki pastat.”
„Parema meelega vaatan, kuidas sina süüa teed.”
„Kas tõesti?” Vaiksemini: „See erutab sind, eks?”
„Ei, lihtsalt juua ja laiselda on tore.”
Daniela hingeõhk on veinist magus. Mu naine oskab uskumatult kenasti naeratada. Ta lummab mind endiselt.
Kummutan oma klaasi tilgatumaks. „Teeme järgmise pudeli lahti?”
„Täitsa minu mõte.”
Samal ajal kui ma uue pudeli avan, haarab Daniela telefoni pihku, et ma näeksin. „Lugesin Chicago Magazine’ist Marsha Altmani näituse arvustust.”
„Kas kriitika oli positiivne?”
„Ikka. Samahästi armastuskiri.”
„Veab tal.”
„Olen alati arvanud…” Daniela jätab lause pooleli. Aiman niigi, mida ta öelda tahab. Viieteistkümne aasta eest, enne meie kohtumist, oli Daniela Chicago kunstimaailmas tõusev täht. Tal oli Bucktownis ateljee, tema teoseid võis imetleda viies kohalikus galeriis ning ta oli äsja avanud oma esimese isikunäituse New Yorgis. Siis segas elu vahele. Mina. Charlie. Sünnitusjärgne depressioon.
Ta kustus.
Nüüd annab Daniela põhikooliõpilastele kunsti eratunde.
„Mitte et ma tema üle rõõmu ei tunneks. Marsha on ju suurepärane, ta on edu ära teeninud.”
„Kui see sind kuidagi lohutab, siis Ryan Holder võitis äsja Pavia preemia.”
„Mis see on?”
„Autasu multidistsiplinaarsete saavutuste eest eluteadustes ja füüsikas. Ryan pälvis selle oma töö eest neuroloogias.”
„On see midagi erilist?”
„Miljon dollarit. Kiidukõned. Ta supleb varsti grandirahas.”
„Seksikamad assistendid?”
„Nähtavasti need ongi talle tõeline preemia. Ryan kutsus mind õhtul sõprade ringis tähistama. Keeldusin.”
„Miks siis?”
„See on ju meie õhtu.”
„Peaksid siiski minema.”
„Parema meelega mitte.”
Daniela võtab kätte tühja klaasi. „Sa mõtled siis, et täna õhtul on meil mõlemal põhjust palju veini juua?”
Suudlen oma naist ja valan äsja avatud veinipudelist heldelt ta klaasi.
„Sina oleksid võinud selle auhinna saada,” märgib Daniela.
„Sina oleksid võinud selle linna kunstikogukonda valitseda.”
„Aga me lõime hoopis selle.” Naine osutab kõrgele köögilaele. Ostsin punakaspruuni kivimaja pärandiks saadud rahaga enne, kui Danielaga tuttavaks sain. „Ja selle,” jätkab Daniela, osutades Charliele, kes on joonistamisest nii haaratud, et seda võib võrrelda Daniela pühendumusega maalimisele.
Teismelise lapse vanem on imelik olla. Üks asi on väikest poissi kasvatada. Täiesti teine tunne on see, kui sinu tarkust vajab inimene, kes kohe omaenda elu alustab. Ma ei tea täpselt, mida lapsele õpetada. Tean küll isasid, kelle ellusuhtumine on väljakujunenud ning kel on täiesti selge, mida poegadele ja tütardele rääkida. Mina ei ole seda sorti. Mida vanemaks ma jään, seda vähem aru saan. Armastan oma poega. Ta tähendab mulle kõike. Aga ikkagi kardan, et ei suuda teda aidata. Valmistan teda iseseisvaks eluks ette, kuid mul pole omaenda heitlikest eluvaadetest eriti palju kaasa anda.
Avan kraanikausi kõrval kapiukse, et lintnuudleid otsida.
Daniela pöördub Charlie poole: „Kas tead, et su isa oleks võinud Nobeli preemia võita.”
Puhken naerma. „See on nüüd küll liialdus.”
„Charlie, ära usu teda. Su isa on geenius.”
„Sa oled armas,” ütlen oma naisele. „Ja veidi purjus.”
„Räägin vaid tõtt. Saad ju isegi aru, et teadustöö jäi sul toppama ainult seepärast, et sa oma peret armastad.”
Mu
T. S. Eliot, „Ahermaa ja teisi luuletusi”. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Hortus Litterarum, 1999. „Neli kvartetti”, lk. 45. Tlk.
