oli?”
„Hiilgav.”
Paistab, et mu kompliment valmistab Ryanile siirast rõõmu.
„Kui aus olla, Jason, ilma igasuguse liialdamiseta, siis ma ootasin kogu aeg, et läbimurrangulisi artikleid avaldad sina.”
„Tõesti?”
Ryan silmitseb mind mustade plastraamidega prillide tagant.
„Loomulikult. Sa oled minust targem. See oli igaühele selge.”
Rüüpan viskit. Püüan mitte märgata, kui hõrk see on.
„Tohin ma küsida, pead sa end praegu pigem teaduriks või õppejõuks?” tunneb Ryan huvi.
„Ma…”
„Ma ise näen end esmajoones mehena, kes otsib fundamentaalsetele küsimustele vastuseid. Kui inimesed minu ümber” – ta osutab tudengitele, keda pidevalt juurde tuleb – „on piisavalt arukad, et minu läheduses tarkust koguda … siis on hästi. Aga teadmiste edasiandmisest ma üldiselt ei hooli. Kõik, mis loeb, on teadus. Uurimistöö.”
Tunnetan Ryani hääles pahameelt või viha. See paisub, otsekui tahaks ta midagi välja pahvatada.
Proovin asja naljaks pöörata. „Oled sa minu peale pahane, Ryan? Sinu jutt kõlab, nagu keegi oleks sind alt vedanud.”
„Kuule, ma olen õpetanud MIT-is, Harvardis, Johns Hopkinsis, maailma parimates ülikoolides. Olen kohanud kõige taibukamaid kutte, kes üldse olemas on. Jason, sa oleksid maailma muutnud, kui sa oleks sama rada käinud. Kui oleksid sellele truuks jäänud. Õpetad nüüd hoopis füüsika aluseid tulevastele arstidele ja patendiadvokaatidele.”
„Kõigist ei tule superstaare nagu sina, Ryan.”
„Sest sa ei üritagi.”
Teen viskiklaasi tilgatumaks.
„Väga tore, et siit läbi astusin.” Ronin baaripukilt maha.
„Ära ole selline, Jason. Ma ei mõelnud oma jutuga midagi halba.”
„Tubli oled, sõber. Täitsa tõsiselt.”
„Jason.”
„Aitäh napsi eest.”
Longin kõnniteel. Mida kaugemale Ryanist jõuan, seda vihasemaks lähen.
Ma ei tea ainult, kelle peale.
Mu nägu kuumab.
Higi voolab külgi mööda alla.
Uisapäisa sammun sõiduteele, ehkki ülekäiguraja märgutuli seda keelab. Otsekohe kostab kummivilinat, ilmselt vajutas keegi järsku pidurit.
Pööran ringi ja vaatan jahmunult, kuidas kollane takso minu poole tormab.
Läbi tuuleklaasi on taksojuht selgesti näha – vuntsidega mees, kelle silmad on kokkupõrke hirmust pärani.
Siis on mu käed autokapoti soojal kollaseks värvitud metallil, taksojuht küünitab pea aknast välja ning karjub: „Kuule, debiilik, sa oleks võinud surma saada! Vaata ka natuke, kuhu sa astud!”
Takso tagant kõlab autode tuututamist.
Astun kõnniteele tagasi ning autode voog võib jätkuda.
Kolm autojuhti järjest aeglustavad sõitu, et mulle keskmist sõrme näidata.
Whole Foods lõhnab nagu hipi, kellega ma enne Danielat kohtamas käisin. Läbisegi on tunda värsket köögivilja, kohvipuru ja eeterlikke õlisid.
Taksolt saadud ehmatus pole veel lahtunud. Uudistan sügavkülmalette poolunes viibides.
Tänaval on jahedam, järvelt puhub krõbe tuul. Ilmselt on ukse ees käre talv.
Riidest ostukott on nüüd jäätist täis. Koju lähen teist teed pidi. See on kuus kvartalit pikem. Nii olen kauem omaette. Pärast Ryanilt ja autolt saadud elamusi vajan aega toibumiseks.
Möödun hilisel õhtutunnil inimtühjast ehitusplatsist ning kaks kvartalit hiljem mu poja kunagisest algkoolist. Mänguväljakul läigib tänavalaterna paistel liumägi ning tuul raputab kiikesid.
Need sügisõhtud äratavad mälestusi, mis muidu sisimas varjuvad. Minu lapsepõlv möödus Iowa osariigi lääneosas. Meenuvad keskkooliaegsed jalgpallimatšid, staadionil mängijatele langev prožektorivalgus. Valmivate õunte lõhn. Hapu õlle lehk ja maisipõldudel peetud joomingud. Meenub, kuidas tuul mu juukseid sasis, kui ma öösel vana veoauto kastis mööda külavaheteed sõitsin, tolm punaste tagatulede kumas keerlemas ja terve elu mind ees ootamas.
See ongi nooruse juures tore.
Kõik näib imekergena, sest ühtegi pöördumatut valikut pole veel tehtud. Ühelegi karjäärirajale pole veel astutud ning eesootav teerist tähistab vaid ammendamatuid võimalusi.
Armastan oma elu. Ometi pole ma väga kaua end nii sulgkergena tundnud. Ainult säärased sügisõhtud virgutavadki seda tundmust.
Külmas õhus läheb pea jälle selgeks.
Igatsen koju. Kavatsen gaasikamina süüdata. Varem pole me enne novembrikuud kaminasse tuld teinud. Kui olen juba poolteist kilomeetrit tuule käes lonkinud, hakkab harjumatult külm. Nüüd igatsen tule paistele, et Daniela ja Charlie kõrval klaasist veinist rõõmu tunda.
Üle tänava kulgeb metroo, El.
Mu pea kohal on raudtee roostetavad metallkonstruktsioonid.
Minu silmis sümboliseerib El Chicagot veelgi paremini kui linna siluett.
See koduteelõik meeldib mulle kõige enam, sest see on kõige pimedam ja vaiksem.
Hetkel… ei saabu ühtegi rongi, kummastki suunast pole autode esitulesid märgata ning ühestki baarist ei kuuldu lärmi.
Kõrvu ulatub üksnes reaktiivlennuki kauget mühinat, mis varsti O’Hare’i lennuväljale maandub.
Oot-oot…
Keegi tuleb, kõnniteel kajavad sammud.
Vaatan üle õla.
Mulle läheneb tume kogu. Vahemaa kahaneb kiiremini, kui ma midagi taibata jõuan.
Kõigepealt näen viirastuslikku nägu.
Kõrged kaarjad kulmud, nagu maalitud.
Punased prunthuuled – liiga kitsad, liiga laitmatud.
Ja õudsed silmad – suured ja süsimustad, ilma pupilli või vikerkestata.
Järgmisena märkan ninaotsast kümme sentimeetrit eespool püssirauda.
Geišamaski tagant nõuab madal kähe hääl: „Pööra ümber.”
Ma kõhklen. Olen liigutamiseks ülearu rabatud.
Mees surub mulle püssi näkku.
Pööran
