kõndimist.
„Rutem.”
Lisan sammu.
„Mida sa tahad?” küsin.
„Et sa oma suu kinni pead.”
Meie pea kohal kihutab rong. Kui me Eli-aluse pimeduse selja taha jätame, taob mul süda rinnus. Järsku tärkab minus siiras huvi ümbruskonna vastu. Teisel pool tänavat on värava ja taraga eraldatud kogukond. Minu tänavapoolel on poekesed ja ärid, mis kell viis õhtupoolikul suleti.
Maniküürisalong.
Advokaadibüroo.
Remonditöökoda.
Rehvipood.
Praegusel kellaajal on paik inimtühi. Kedagi pole oodata.
„Näed seda maasturit?” küsib tundmatu. Meie ette kõnniteele on pargitud must Lincoln Navigator. Alarm piiksatab. „Istu juhikohale.”
„Mis iganes sul ka plaanis poleks…”
„Või jooksed siin kõnniteel verest tühjaks.”
Avan auto vasakpoolse esiukse ja istun rooli.
„Minu ostukott,” ütlen.
„Võta see kaasa.” Tundmatu istub auto tagaistmele. „Pane auto käima.”
Tõmban ukse kinni ning pistan riidest Whole Foodsi koti parempoolse eesistme ette. Autos on nii vaikne, et ma kuulen oma pulssi – kiiret tuikamist kõrva trummikile lähedal.
„Mida sa ootad?” nõuab tundmatu.
Vajutan auto käivitusnuppu.
„Lülita GPS sisse.”
Lülitan selle sisse.
„Vali „varasemad sihtkohad”.”
Kuna mul pole GPS-seadmega autot olnud, läheb aega, kuni puuteekraanil õige nupu leian.
Ilmuvad kolm sihtkohta.
Üks on minu kodune aadress. Üks on ülikool, kus ma töötan.
„Kas sa jälitasid mind?” küsin.
„Vali Pulaski Drive.”
Valingi 1400 Pulaski Drive, Chicago, Illinois 60616. Mul pole õrna aimugi, kus see paikneb. GPS-i naisehääl juhendab mind: Soorita esimesel võimalusel tagasipööre ning liigu 1300 meetrit edasi.
Vahetan käiku ja pööran pimedale tänavale.
Mees minu selja taga käsutab: „Turvavöö peale.”
Panen end rihmaga kinni, tema teeb sedasama.
„Jason, pea meeles, kui sa neid juhiseid täpselt ei järgi, tulistan su läbi istme surnuks. Said aru?”
„Jah.”
Sõidan oma kodukandist välja. Kahtlustan, et näen kõike viimast korda.
Punase fooritule taga pean auto nurgabaari ees kinni. Auto toonitud parempoolsest esiaknast näen, et uks on veel paokil. Silman Matti ning rahvasumma seas baaripukil Ryanit, kes on nüüd letile selja keeranud, küünarnukid kulunud puidul, jagamas doktorantidele õpetusi. Arvatavasti kuulavad nad hoiatavat õuduslugu sellest, kuidas tema vana toakaaslane elus jänni jäi.
Tahan Ryanit hüüda. Talle mõista anda, et olen hädas. Et mul on vaja…
„Roheliseks läks, Jason.”
Lisan ristmikku ületades kiirust.
GPS-seade juhib meid üle Logani väljaku itta, Kennedy kiirteele. Kiirteel teadustab osavõtmatu naisehääl: Kolmekümne meetri pärast keera paremale ning liigu 32 kilomeetrit itta.
Lõuna suunas kulgev liiklus on sedavõrd hõre, et võin auto kiiruse viia saja kümne kilomeetrini tunnis ja nii jättagi. Käed higistavad nahkkattega roolil. Mind vaevab küsimus: Kas ma saan varsti surma?
Kahtlustan, et kui selle jama üle elan, saadab mind surmatunnini taipamine, et sellest elust lahkume täpselt nii, nagu sünnimegi – ihuüksinda ja alasti. Olen hirmul. Danielast, Charliest ega kellestki teisest pole mulle abi just sel hetkel, mil ma vajan neid rohkem kui eales varem. Nad isegi ei tea, mida minuga tehakse.
Osariikidevaheline kiirtee riivab Chicago südalinna lääneserva. Willis Tower ja lähikonna väiksemad pilvelõhkujad rõõmustavad ööd oma valgusega.
Minu mõistus heitleb paanika ja hirmuga, et välja nuputada, mis toimub.
GPS-is on minu aadress. Niisiis polnud kohtumine juhuslik. See mees jälitas mind. Ta tunneb mind. Järelikult on asja taga midagi, mida ma olen teinud.
Aga millega ma hakkama sain?
Ma pole rikas.
Minu elul on väärtust üksnes mulle endale ja mu omastele.
Kordagi pole mind vahistatud, ma pole ühtegi kuritegu toime pannud.
Ma pole abielu rikkunud.
Mõistagi juhtub, et näitan autot juhtides kellelegi keskmist sõrme, aga see on ju Chicago.
Minu esimene ja viimane kaklus oli kuuendas klassis, kui ma andsin klassikaaslasele nina pihta obaduse, sest ta oli mulle piima krae vahele kallanud.
Ma pole ühelegi inimesele tõeliselt liiga teinud. Nii tõsiselt, et keegi peaks mulle püssi kuklasse torkama ja sundima Lincoln Navigatorit juhtima.
Olen tuumafüüsik ja väikses kolledžis õppejõud.
Oma tudengitele, isegi kõige laisematele, jagub mul üksnes lugupidamist. Kui keegi eksamil põrub, siis üksnes seepärast, et ta ei üritanudki. Kindlasti ei või keegi mind süüdistada, et olen tema elu ära rikkunud. Ma aitan oma tudengitel edasi saada.
Südalinna siluett jääb küljepeeglis väiksemaks ja kaugemaks, justkui mind paisataks kõigest kodusest eemale.
Teen katset: „Tegin ma kunagi sulle liiga? Või sinu tööandjale? Ma ei mõista, mida sa üldse tahad…”
„Mida enam lobised, seda hullem see sulle on.”
Esimest korda mõistan, et tundmatu mehe hääl on kuidagi tuttav. Ma ei taipa, millal või kus, aga oleme kohtunud. Selles olen veendunud.
Telefon hakkab vibreerima, kuna mulle saabub tekstisõnum.
Järgmine.
Ja veel üks.
Tundmatu mees on unustanud telefoni ära võtta.
Vaatan kellaaega: 21.05.
Lahkusin kodust veidi enam kui tunni eest. Kahtlemata tunneb Daniela minu pärast muret. Olen viisteist minutit hiljaks jäänud. Muidu ma ei hiline kunagi.
Heidan tahavaatepeeglisse
