luua objekti kvantsuperpositsiooni, mis oleks palja silmaga nähtav.”
„Miks sa teadustöö katkestasid?”
„Charlie vaevles esimesel eluaastal tõsiste meditsiiniliste probleemide käes. Tahtsin tuhat tundi puhasruumis, kuid ei pääsenud sinna kuidagi. Daniela vajas mind. Minu poeg vajas mind. Jäin finantseeringust ilma. Ind kadus. Olin tervelt üheks minutiks uus noor geenius, aga kui takerdusin, hõivas minu koha keegi teine.”
„Oled sa kahetsenud oma otsust jääda Danielaga kokku ja temaga elu jagada?”
„Ei.”
„Mitte kordagi?”
Mõtlen Danielale. Viibin taas emotsioonide kütkes. Hirm on tagasi. Koduigatsus tuleb peale. Ma vajan oma abikaasat sel hetkel rohkem, kui olen kedagi oma elus vajanud.
„Mitte kordagi.”
Siis laman näoli külmal betoonpõrandal ja uimasti rammestab mind.
Tundmatu mees laskub põlvili, et mind ümber keerata. Näen, kuidas kuuvalgus selle unustatud rajatise kõrgetest akendest sisse langeb. Pimedust liigendab valguse ja värvide mänglemine. Generaatorite ümber ilmuvad ja hääbuvad tumedad pöörised.
„Kas ma näen Danielat veel?” küsin ma.
„Ei tea.”
Olen juba musttuhat korda üritanud tundmatult pärida, mida ta minust tahab, aga ei leia sõnu.
Mu silmad vajuvad kinni. Silmade lahti hoidmiseks napib jõudu.
Tundmatu mees võtab ühe kinda ära, et mu nägu palja käega puudutada.
Ta teeb seda kuidagi õrnalt.
„Kuula nüüd. Sa hakkad kartma, aga tuled ikkagi toime. Võid endale hankida kõik, mida sul varem polnud. Kahju, et sind enne hirmutasin, aga ma pidin su siia tooma. Väga-väga kahju, Jason. Teen seda meie mõlema hüvanguks.”
Maigutan suud, et küsida: Kes sa oled?
Vastuse asemel võtab tundmatu taskust uue süstla ja pisikese klaasist ampulli. Kuupaistel sädeleb ampullis selge vedelik, justkui elavhõbe.
Mees võtab süstlanõelalt katte ja tõmbab ampulli süstlasse tühjaks.
Minu laud vajuvad nii aeglaselt silmade ette, et jõuan näha, kuidas ta käärib oma vasaku varruka üles ja süstib ennast.
Siis pillab ta ampulli ja süstla betoonpõrandale. Viimane asi, mida enne silmade kinni vajumist märkan, on minu näo poole veerev klaasampull.
Sosistan: „Mis järgmiseks?”
Tundmatu vastab: „Sa ei usuks seda, isegi kui sulle ütleksin.”
Teine peatükk
Mind haaratakse pahkluudest.
Kui keegi käed mu õlgade alla libistab, küsib naine: „Kuidas ta boksist välja sai?”
Mees vastab: „Pole aimugi. Näe, ta tuleb teadvusele.”
Teen silmad lahti, aga näen üksnes ähmast liikumist ja valgust.
Mees käsutab: „Toome ta ometi siit ära.”
Kõnelemise asemel jaksan ainult laliseda.
„Dr Dessen? Kas te kuulete mind?” küsib naine. „Nüüd tõstame teid kanderaamile.”
Suunan pilgu oma jalgadele ning vaatevälja nihkub mehe nägu. Mehel on seljas kompaktse hingamisaparaadiga keemiakaitseülikond, mille alumiiniumkiht läigib. Ta silmitseb mind läbi näokaitse.
Mees pöördub minu pea taga seisva naise poole, kes loendab: „Üks, kaks, kolm.”
Nad tõstavad mu kanderaamile ning seovad mu pahkluude ja randmete ümber polsterdatud rihmad.
„Ainult teie enda kaitseks, dr Dessen.”
Jälgin lage endast umbes viisteist meetrit kõrgemal edasi libisemas.
Kus ma küll olen? Mingis angaaris?
Meelde turgatab, et mulle torgati nõel kaela, et midagi süstida. Täiesti sõge hallutsinatsioon.
Raadio piiksatab: „Väljastamistiim, raporteeri. Lõpp.”
Naine teatab elevil häälel: „Dessen on käes. Juba tuleme. Lõpp.”
Kuulen rattaid veeremas.
„Selge. Esialgne hinnang? Lõpp.”
Kindas käega aktiveerib naine seireseadme, mis on takjapaelaga mu vasemale käsivarrele kinnitatud.
„Pulss 115. Vererõhk: 140/92. Temperatuur: 37,2. Verehapnik: 95 %. Gamma: 0,87. Oleme kolmekümne sekundi pärast kohal. Lõpp.”
Ma ehmun surina peale.
Meie ees avanevad aeglaselt kaks turvaust.
Issand jumal.
Säilita rahu. See ei juhtu päriselt.
Rattad veerevad kriginal ja üha kiiremini.
Oleme plastvoodriga koridoris. Kissitan laest tulvavas luminofoorlampide säras silmi.
Uksed prantsatavad meie järel kinni kurjakuulutava pauguga, nagu kindluseväravad.
Mees ja naine sõidutavad mu operatsioonituppa, mille laelampide all seisab skafandris imposantne inimkogu.
Näokaitse taga naeratades räägib ta, nagu oleksime tuttavad: „Oledki tagasi, Jason. Õnnitlen sind. Tulid toime.”
Tagasi?
Näen mehe näost üksnes silmi. Need ei meenuta ühtegi tuttavat.
„On sul valusid?” küsib ta.
Raputan pead.
„Tead sa, kuidas su näole kriimustused ja muhud tekkisid?”
Pearaputus.
„Tead sa, kes sa oled?”
Noogutan.
„Tead sa, kus sa oled?”
Pearaputus.
„Kas sa tunned mu ära?”
Pearaputus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную
