style="font-size:15px;"> „Uurimistegevust.“
„Ma kuulsin seda osa.“
„Ja,“ tema lõug tõusis, „kosilast.“
Jasper noogutas, nagu olnuks see igav palve, kuid sära tema silmis oli ootusärev. „Seda ma arvasingi, et te ütlesite.“
„Eliza …“ Krahv vaatas oma kokkupandud käsi ja raputas pead.
„Mu isand,“ alustas Bond tavalisel tooni. „Kas te olite teadlik preili Martini palve olemusest?“
„Need on rasked ajad,“ pomises isand Melville. „Rasked ajad.“
Bondi läbitungiv pilk liikus tagasi Elizale. Tema kulm kerkis.
„Kas ta on nõrgamõistuslik?“ päris Bond.
„Tema aju on nii arenenud, et trambib keskpärasuse jalge alla.“
„Või ehk on teie põhjendus sellele ettevõtmisele selle segi ajanud?“
Naise õlad vajusid tagasi. „Minu põhjendus on mõistlik. Ja sarkasm on ebaproduktiivne, hr Bond. Palun hoiduge sellest.“
„Ah nii?“ Tema hääletoon võttis ohtliku varjundi. „Ja mida te kosilast hankides loodate saavutada?“
„Mul ei ole paaritusteenust vaja, sir. Ainult kõlbeliselt rikutud mõistus tuleks sellisele järeldusele.“
„Paaritusteenust …“
„Kas see pole mitte see, mida te mõtlete?“
Nurjatu naeratus tuli Jasperi huultele. Eliza oli kindel, et tema süda jättis seda nähes löögi vahele. „Ei ole, ei.“
Soovides lõpetada seda kohtumist nii kiiresti kui võimalik, tormas naine jutuga edasi. „Kas teil on kedagi, kes saab mind aidata, või ei?“
Bond turtsatas vaikselt, kuid mõnitav heli tundus olevat suunatud sissepoole ja mitte naisele. „Algusest peale, kui te oleksite nii kena palun, preili Martin. Miks te vajate kaitset?“
„Ma olen viimasel ajal korduvalt sattunud erinevate kahetsusväärsete – ja kahtlaste – sündmuste ohvriks.“
Eliza ootas, et Jasper naerma hakkaks või ehk vaataks teda umbuskliku pilguga. Ta ei teinud kumbagi. Selle asemel nägi naine, kuidas mehest pühkis üle muutus. Bond oli olnud saabumisest alates raevukalt keskendunud ja oli seda enam, kui ta tehti probleemiga tuttavaks. Eliza leidis, et hindab meest rohkema kui vaid hea välimuse pärast.
Jasper kummardus veidi ettepoole. „Milliste sündmuste?“
„Mind tõugati Serpentine’i järve. Minu sadul oli rikutud. Madu oli lahti lastud minu magamistuppa …“
„Ma saan aru, et see oli detektiiv, kes mainis teid hr Lyndile, kes omakorda mainis teid mulle.“
„Jah. Palkasin detektiivi kuuks ajaks, kuid hr Bell ei avastanud midagi. Rünnakuid ei toimunud sel ajal, kui tema asjaga tegeles.“
„Kes tahaks teid vigastada, ja miks?“
Naine kinkis Jasperile kerge naeratuse, väikse tänuavalduse tõsisuse eest, mida too välja näitas. Anthony Bellil olid head soovitused, kuid ta polnud kunagi võtnud Elizat tõsiselt. Tegelikult olid talle naise jutud lõbu pakkunud ja Eliza polnud kunagi tundnud, et mees oli ülesandele pühendunud. „Ausalt öelda, ma ei ole kindel, kas nende kavatsus on mulle viga teha, või nad lihtsalt tahavad õhutada mind abielluma, et saavutada mingit püsivat turvalisust. Ma ei näe sellel kõigel mingit mõtet.“
„Kas te olete jõukas, preili Martin? Või saate selleks?“
„Jah. Mistõttu ma kahtlen, kas nad tõesti kavatsevad mind tõsiselt vigastada – olen rohkem väärt elusana. Kuid on mõned, kes arvavad, et mul pole onu majapidamises turvaline. Nad väidavad, et ta pole rahuldav eestkostja, et ta on nõrgamõistuslik ja Bedlami1 kandidaat. Ükski kaastundeks võimeline inimene ei paneks hulkuvat koera sellisesse kohta, rääkimata armastatud sugulasest.“
„Jamps,“ irvitas krahv. „Ma olen terve nagu härg, nii kehalt kui vaimult.“
„Sa oled, mu lord,“ nõustus Eliza, naeratades talle hellalt. „Ma olen teinud kõigile selgeks, et lord Melville elab tõenäoliselt saja-aastaseks.“
„Ja te loodate saavutada minu lisamisega oma kosilaste hulka mida, täpsemalt?“ küsis Bond. „Heidutada süüdlast?“
„Ma loodan, et lisades ühe teie töökaaslastest,“ parandas ta, „saan ma vältida edasisi juhtumeid järgmise kuue nädala jooksul. Lisaks, kui tajutakse, et minu uus kosilane on ohtlik, siis ehk pöörab lurjus oma pahatahtliku tähelepanu talle. Siis võib-olla saame pahareti kätte. Tõesti, ma tahaksin teada, millise tagamõttega ta selle plaani koostas ja mida lootis sellega võita.“
Bond naaldus istmele ja paistis sügavalt mõttes olevat.
„Ma ei soovitaks kunagi sellist ohtlikku rolli kellelegi, kes on väljaõppeta,“ ütles naine kiiresti. „Aga vargapüüdja, mees, kes on harjunud läbi käima kurjategijate ja muude õnnetutega. Ma arvan, et need, kes on teie erialal tegevad, peaks olema rohkem kui sobivad nurjatut kullakaevajat etendama.“
„Ma saan aru.“
Eliza kõrval pomises tema onu endamisi, töötades oma mõtteis välja mõistatusi ja võrrandeid. Nagu nainegi, nii tundis ka tema end kõige mugavamalt sündmuste ja reaktsioonidega, mida sai mõõta või mingi kindlusega ennustada. Tegelemine mõistusevastaste asjadega oli liiga koormav.
„Mis tüüpi inimene oleks teie arvates ideaalne mängimaks seda kosilase, kaitsja ja uurija rolli?“ küsis Bond lõpuks.
„Ta peaks olema vaikne, tasakaalukas ja oskama tantsida.“
Kulmu kortsutades küsis Jasper: „Kuidas on igavus ja oskus tantsida võimaliku mõrvari kinnipüüdmisel olulised?“
„Ma ei öelnud „igav“, hr Bond. Palun ärge pange mulle suhu sõnu, mida ma ei ole rääkinud. Selleks et teda peetaks tõeliseks rivaaliks minu tähelepanu eest, peab ta olema keegi, kellest igaüks usub, et ma olen huvitatud.“
„Te ei ole huvitatud kenadest meestest?“
„Hr Bond, mulle ei meeldi olla ebaviisakas. Kuid te ei jäta mulle muud võimalust. Fakt on, et te pole ilmselgelt selline mees, kelle iseloom on sobilik abieluks.“
„Ma tunnen üsna suurt kergendust, et kuulen naist seda tunnistamas,” venitas Jasper.
„Kuidas saab keegi selles kahelda?“ Eliza tegi käega pühkiva liigutuse. „On kergem kujutleda teid mõõga- või rusikasvõitlust pidamas, kui et nautimas pärastlõunast kroketimängu, malet peale õhtusööki või vaikset õhtut kodus koos pere ja sõpradega. Ma olen intellektuaal, sir. Ja kuigi ma ei taha vihjata vaimse teravuse puudumisele, siis olete te ilmselgelt loodud rohkem füüsiliselt pingutava ajaviite jaoks.“
„Ma saan aru.“
„Oh, piisab vaid pilgust teile, et kindlaks teha, et te ei ole üldse nagu teised! See
Hullumaja tolle aja Inglismaal. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
