ootasid karahvinid alkoholiga ja kristallklaasid. Lynd oli üks väheseid isikuid, kes oli teadlik Jasperi sugupuust. Jasper usaldas teda, sest mees oli kord näidanud Jasperi ema vastu üles headust, kui too seda meeleheitlikult vajas.
Kui Jasper valas kaks portsu armanjakki, leidis tema pilk kaks ebausaldusväärse välimusega lakeid, kes ootasid väljas tänaval. Lyndi mehed.
Jasperil oli kulunud mõni aeg, et leida soliidne naabruskond, mis sobituks ilma liigse pingeta tema tegevusega. Naabrid kannatasid välja tema meeskonna lõputud tulemised ja minemised, sest nad leidsid, et Bondi juuresolek on kasulik taskuvarguste minimeerimisel naabruskonnas. Jasper pidas oma teenuseid kogukonnale väikseks hinnaks selle eest, et vältida elamist aladel, mis ümbritsesid Fleet Streeti ja Strandi, kus Lynd ja paljud teised vargapüüdjad elasid. Oli peaaegu võimatu kannatada kanalisatsioonikraavi haisu, möödapääsmatut lõhna, mis oli imbunud ümbritsevate hoonete seintesse.
Tulles tagasi oma kohale, asetas Jasper Lyndi klaasi laua servale. „Mul on kohtumine preili Martiniga täna pärastlõunal. Ma saan siis teada, kui tõsi taga on Montague’il tema käe võitmisega. Võib-olla on ta meeleheide kasvanud piisavalt suureks, et ta muutuks rumalaks.“
„Pöörane,“ Lynd irvitas. „Kogu asi. Kui keegi on nii kindlalt otsustanud plikaga abielluda, peaks ta naiselt otse küsima. Aga samas, ma arvan, et väga paljud lootusrikkaid on hullud või mõistusevastaselt meeleheitel, et segada oma sugupuud Tremaine’idega. Naine peaks olema tänulik, et tema surnud isa varandus meelitab kosilasi. Tal oleks põrgulikult raske meest ilma selleta köita.“
Jasper kergitas kulmu. Tema oli köidetud hetkest, kui naine oli oma suu avanud.
„Tõesti,“ Lynd jätkas, „ta peaks lihtsalt vaese vennikese välja valima ja oleks asi lahendatud. Iga teine naine teeks seda. Tollel lubatakse amokki joosta. Ta otsustas ise kaasata vargapüüdja, et see sekkuks, ja lord on liiga hõivatud labürindiga oma peas, et teda ohjeldada. Kui ma Melville’i usutlesin, rääkis ta vaid iseendaga.“
„Kas minu kliendi halvustamisel on mingi mõte?“
„Ma vannun, et kuus nädalat tundub nagu terve eluaeg. Mitte mingi vaevatasu ei saa taastada sinu meelemõistuse kaotust. Ta on äärmuseni vastuoluline. Ebaloomulik naine. Tal oli jultumust mulle ülalt alla vaadata – see on saavutus, pean ma ütlema, kuna ma olen pikem – ja öelda, et ma peaks palkama korraliku rätsepa. Temas pole mingit peenust. Ma suutsin vaevu taluda seda pikka usutlust. Pani mu hambaid krigistama.“
„Hea, et sa siis sellest tööst keeldusid,“ venitas Jasper. „On selge, et sinust poleks saanud veenvat kosilast.“
„Kui sul see õnnestub, siis ma ütleksin, et sinu tõeline kutsumus peaks olema näitlemine.“
„Nii kaua, kui Montague’il ei õnnestu saada raha, mida ta vajab, et saada tagasi minu käest oma võlakiri, võin ma teha seda, mida iganes vaja.“ Oli rõõmustav asjade käik, et parim viis nurjata Montague’i kosjad, oli ise kosida Eliza Martin.
„Kättemaksul on komme sind nahka pista, mu poiss, nagu vähil. Parem pea seda meeles.“
Jasper naeratas süngelt.
Õlgu kehitades ütles Lynd: „Aga sa teed, nagu ise tahad, oled alati teinud.“
Võlakiri, mida Jasper omas, oli leping maatükile Essexis, millel asus vaid tagasihoidlik kodu ja see oli kaugelt kõige väiksem maavaldus, mida Jasper endale nõudles. Sellest hoolimata oli selle väärtus hindamatu. See esindas aastatepikkust hoolikat planeerimist ja Montague’ile kättemaksmist. Ja kõigest kuue nädala pärast on see pöördumatult tema oma, et see vastavalt tujule hävitada või sellega uhkeldada.
Jasper tõmbas lauasahtlist välja seal ootava mündikoti ja lükkas lauaservale.
Lynd kõhkles, enne kui võttis siidist kotikese. „Ma soovin, et ma saaks lubada endale selle mitte vastu võtmist.“
„Rumalus. Ma võlgnen sulle rohkem, kui ma võiks kunagi tagasi maksta.“
Jasper läks ümber oma laua, saatis Lyndi fuajeesse ja jättis nägemiseni. Kui tema külaline oli läinud, heitis ta kärme pilgu kellale, mis oli kabinetis kaminasimsi kohal.
Preili Eliza Martini külastamiseni oli jäänud vaid mõni tund. Ta ootas seda palju rohkem, kui oli sünnis. Ta ei tohiks tema peale üldse mõelda, naise, kes järeldas, et tal oli rohkem jõudu kui mõistust. Ta täitis oma eesmärgid, tegeledes iga väljakutsega õigel ajal ja kogu tähelepanuga. Elizaga kokku lepitud aeg oli hiljem – praegu oli vaja teiste asjadega tegeleda. Kuid ikkagi seisis Jasper oma kabineti lävel, kus teda ootasid pakilised asjad, mõeldes selle asemel, kuidas ta peaks naisele külla minekuks riietuma, kaaludes, kas peaks riietuma nii, et see avaldaks muljet, või kas naise sünge stiili imiteerimine aitaks eesmärki paremini saavutada.
Jasper leidis, et tahab naise heakskiitu. See olnuks raske võit, mistõttu oli pingutust väärt.
„Trone d’amour2,“ pomises ta endamisi, puudutades oma kaelasidet. Teinud stiili suhtes otsuse ära, suundus Jasper oma laua juurde ja oli täis otsustavust, et ei mõtle oma uusima tööandja peale vähemalt tund aega.
Jasper astus üle Melville’i välisukse läve täpselt kell üksteist. Ta klõpsas oma uuri kinni ja ootas vaid hetke, kuni ülemteener tegeles tema mütsi ja jalutuskepiga. Aga ta nautis seda hetke ootusärevuse tõttu. Jasper oli kaalunud võimalikke põhjuseid, miks ta peaks olema nii vastikult innukas, et jõuda selle osani enda ajakavast, ja jõudnud järeldusele, et see oli Eliza Martini võime üllatada, mida ta nautis.
Arusaamine tuli ootamatu mõistmisega, et miski ei üllatanud teda enam. Jasper teadis täpselt, mida teised ütlevad, enne kui nad seda ütlesid, ja kuidas nad reageerivad, enne kui nad seda tegid. See oli maailma toimimisviis, etiketireeglid ja tema enda täpne inimloomuse hindamine. Seltskondlik suhtlus oli nagu kirjutatud näidend, kõik osalejad teadsid, milline on nende tekst ja millal seda ütlema peaks.
Eliza polnud öelnud veel midagi, mida Jasper ootas, et ta ütleb.
„Siitkaudu, sir.“
Jasper järgnes ülemteenrile kabinetti ja seisis lävel, kuni temast teada anti. Ta pani käed alaseljale kokku ja astus tuppa, märgates, kuidas rasket mehelikku mööblit tasakaalustasid lillelised pastelsed kardinad ja pildid, millel olid maalilised maastikud. Nagu olnuks ruum kunagi olnud mehe valdus ja enam mitte.
„Oh, tere hommikust, hr Bond.“
Teener kummardas ja astus kõrvale, tuues nähtavale sihvaka naise, kes oli olnud tema pika keha taga peidus. Eliza istus pähklipuust laua taga, mis oli nii suur, et naine tundus selle kõrval kääbusena. Tema pilk oli langetatud, juuksed kuhjatud kõrgele pehmete lokkidena, ja õlgu varjas osaliselt peen pits, mis kaunistas tagasihoidlikku pihikut.
Jasper sisenes tuppa ja liikus kahe nikerdatud puidust tooli juurde, mis olid laua ees. Enne kui ta istus, heitis ta pilgu lauale, et näha, millega naine hõivatud oli. Arveraamatud. Ta töötas nende kallal püüdlikult, täites tulpasid muljet avaldava kiirusega ja valusalt korralike numbritega.
„Taas kord,“ pomises naine, „tulete te täpselt õigel ajal.“
„Veel üks minu vigadest?“ küsis Jasper.
Eliza vaatas talle otsa, uurides meest paksude punakaspruunide ripsmete loori alt. „Kas te soovite teed?“
„Ei,
Kaelasideme üks sidumisviise.
