jäi hetkeks mõttesse.
Või jääb kõik nii nagu on, jätkas ta õlgu kehitades. Muud varianti lihtsalt olla ei saa. Ja muide, seda viimast varianti võin ma vaadelda kui kompensatsiooni täna toimunud puhkuseläbirääkimiste eest. Nii et, kuidas ka ei vaataks, on siin olemas positiivsed küljed. Ja Flavia jaoks samuti. Millal ta veel otsustab Dominikaanis puhata? Tundub, et neil on seal populaarne merengue-stiil, kus laul on sobitatud tantsuga. Ja nii nagu lauldakse laulus “Las tuleb, mis tuleb”…
2. peatükk
“Kuule, Flavia, tee ometi silmad lahti ja aita Giovannale rääkida eilsest rock-kontserdist, mida me televiisorist vaatasime. Minu vaimustust väljendav sõnavara on otsakorral.”
Mirella hakkas kannatamatult õlast raputama oma käsipõsakil registreerimisletile nõjatunud ja rahulikult tukkuvat kaaslast, kesei pööranud mingit tähelepanu lakkamatule lärmile lennujaamas.
Laisalt teda eemale tõrjudesavas Flavia lõpuks silmad ja heitnud Giovannale looritatud pilgu, sulges need jälle.
“Jah, kontsert oli tõepoolest muljetavaldav,” ütles ta vaevukuuldavalt, “ainult see lõppes väga hilja. Ma isegi ei mäleta, kes seal viimasena esines.”
“Kõik sellepärast, et viimasel ajal oled sa unerohuga üle pakkunud ja uinusid, jõudmata pooltki ära vaadata. Kusjuures veel meie numbris Bernardoga. Nii et meil tuli ööbida sinu omas,” oli Mirella etteheitev. “Magasidki niimoodi tugitoolis hommikuni. Ega suuda ikka veel ärgata,” lisas ta. “Aga pole midagi, ma aitan sul virguda.”
Mirella tõmbas oma kotist välja tillukese pleieri ja Flavialt luba küsimata pistis talle kõrvaklapid kõrva.
“Sellised meloodiad vaevalt virguda aitavad,” sosistas Flavia, “siin ei ole midagi peale lainete loksumise.”
“See on ainult sissejuhatus,” rahustas teda Mirella, “edasi tulevad rütmilised meloodiad. Ka lainete loksumisega peaksid sa varem harjuma. Sest sinu ihaldatud Biarritz asub ju ookeani kaldal.”
Selle lisas ta valjusti, heites paljutähendava pilgu õele, kes etteheitvalt pead vangutas.
“Kas sa ei ole veel tema marsruudi muutmisele mõelnud?” küsis too sosinal.
“Ei. Ega mõtlegi,” vastas Mirella veendunult. “Sa ei kujuta ettegi, millise segadusse aetudpilguga ta iga päev seda naiste südamete püüdjat vaatab. Ja kui pikka aega on toppinud endale sisse antidepressante, trankvilisaatoreid, unerohtu ja muud sellist sodi, tuues ettekäändeks hiljutise abielulahutuse tagajärjel korrast ära läinud närvisüsteemi. Ehk saadab saatus minu kavala teo tagajärjel tema teele õnneliku juhuse?”
“Aga kui see pöördub Flavia jaoks täielikuks lootuste purunemiseks? Kuidas sa hiljem sellele nõutule pilgule vastad?”
Mirella lõi muretult käega.
“Nagu Flavia ise mõni päev tagasi ütles: “Hiljem ei lähe arvesse!” Peale selle on negatiivne kogemus ka kogemus. Seda enam, et see ei ole tal esimene. Ehk õpetab selline kogemus tal meestesse lihtsamalt, ilma armastuse fanatismita suhtuma. Nii nagu oli tema esimese mehega ja praegu selle laitmatu ilueedi Angeloga.”
“Kas sinu arvates peaks ta sinult üle võtma sinu käitumismalli: olla ühe mehega abielus ja teisega päevitada Jamaika rannal?” täpsustas Giovanna.
Mirella krimpsutas nägu, nagu oleks ta alla neelanud kibeda pilli.
“Palun sind, õeke, ära käi mulle oma moraalilugemisega närvide peale. See on mõttetu, sa tead ju. Peale selle pöördusin ma sinu poole palvega abistada Flaviat, mitte mind. Minu eksinud hinge sa enam aidata ei suuda. Ja koos Bernardoga Jamaikale sõita ei õnnestu…”
Ta jäi ootamatult vait ja kuulatas.
“Kuula, teatatakse pääsust Flavia lennukile. Saada ta igasuguste ettenägematute juhtumiste ärahoidmiseks otse lennukisse, tema istmeni.”
Giovanna heitis õe kaaslasele rahutu pilgu.
“Miks ta nii unine on? Kas puistasid talle joogi sisse mingit ravimit?”
Mirella ohkas masendunult.
“Oled minust ikka heal arvamusel küll,” venitas ta kibeda irooniaga. “Muidugi, ma ei vaidle, minu iseloom ei ole kiita… Kuid nii karmideks asjadeks ma võimeline ei ole. Ära muretse, vahel tuleb selleks, et inimese saatust ühes või teises suunas muuta, õhutada teda lihtsalt öist rock-kontserti vaatama. Flavia on täna vaid kolm tundi maganud, kuid mina tean juhtumisi, et see on tema jaoks tohutu katsumus. Peale selle, ma ju rääkisin sulle, et ta on endale juba mitu nädalat unerohtu sisse toppinud, nii et talle veel teesse mingit pulbrit puistata ei ole lihtsalt mõtet.”
“Aga kui ta selle Angelo pärast niimoodi kannatab, pead ehk talle oma plaanist rääkima ja võib-olla läheks ta Dominikaani omal tahtel?” tegi Giovanna ettepaneku.
Mirella suunas väsinud pilgu lakke.
“Millest ma sinu arvates temaga terve tee Firenzesse vestlesin? Sellest Angelo jutust ajavad tal kõrvad juba pilli. Kogu aeg vihjasin sellele, kui üksildane on mees võõral maal. Tema vastas ainult: eks tal ole siis vaja üksi olla, ehk aitab see reis tal paremini ennast tundma õppida. Iseennast tundma õppida… Naeruväärne! Oled sa kunagi kuulnud, et mehed enesetunnetuse eesmärgil Kariibidele lõbutsema läheksid? Ei, ilma minu vahelesegamiseta ei oleks ta iialgi otsustanud tema juurde sõita. Sellepärast jätame kõik nii nagu on. Kõik on ju tema kasuks.”
“Kuid sa ei tea ju, millises hotellis mees elab,” vaidles Giovanna vastu, “järsku neil ei õnnestugi kohtuda.”
“Ma tean, et ta sõidab Santo Domingosse ja sellest piisab täielikult,” vastas Mirella järele mõtlemata. “See linn ei ole kuigi suur, nii et nad kohtuvad kindlasti, ära kahtlegi selles. Kui seda muidugi soovib Tema Kõrgus Juhus,” lisas ta filosoofiliselt, “sellepärast jätamegi selle tema hooleks.”
Giovanna raputas kaheldes pead ja võttis Flavial ettevaatlikult käe alt kinni.
“Läheme, ma aitan sind pagasiga. Sa ei ole täna just kõige paremas vormis.”
Mirella võttis Flavia ühest kõrvast kõrvaklapi ja sõnas hüvastijätuks:
“Soovin sulle head puhkust… vaatamata võimalikele ootamatustele.”
Tänutäheks naeratas Flavia nõrgalt.
Millised ootamatused seal olla võivad? mõtles ta Giovannale järgnedes. Luksuslik kuurort, Promenaadi bulvar, igasugused festivalid, moodsad teed, golfiväljakud… Mis kõige tähtsam, see on Arezzost kaugel, väga kaugel… Ja Angelost… Tema ükskõiksest, mind mitte nägevast pilgust.
Viimane, mida Flavia enne unne suikumist nägi, oli Giovanna eemalduv nägu.
Tundub, et ma olen viimasel ajal unerohuga tõepoolest üle pingutanud, mõtles ta tooli seljatoele nõjatudes. Samal hetkel hakkasid tema silme eest läbi ujuma laialivalguvad, kaootilised sündmused ja isikud möödanikust.
Alguses oli see Rudgero naeratav nägu Seishellide luksusliku hotelli apartemendis… Ta pöörab end igale poole, vaadeldes nende tohutut numbrituba, mis on ette nähtud noorpaaridele. Nüüd kummardub mees aeglaselt tema kohale ja Flavia näeb, kuidas tema suule lähenevad
