eraldab Flaviat neist paks, ei tea kust ilmunud udu, millest mõne hetke pärast ilmub… kauaoodatud Angelo nägu. Kauaoodatud, nii unes kui ilmsi. Kauaoodatud sellestsamast ajast, kui ta meest esimest korda Firenze ülikoolis juhuslikult nägi. Kui ta mõistis, et ei suuda enam elada nii rahulikult ja muretult nagu enne, nägemata neid salapärast valgust kiirgavaid rohelisi silmi ja seda vaevumärgatavat peent naeratust. See oli lummus, mis ainult hetkega muutis kogu tema elu. Ja kui ta siis ühel üliõpilasõhtul selle naeratuse omanikuga tutvus, mõistis ta, et elu ei ole mitte ainult muutunud, vaid on veerenud põhjatusse kuristikku, millest enam tagasiteed ei ole. Jääb üle vaid langeda. Langeda, püüdes kas või hetkeks lasta silmist seda nõiduslikku naeratust.
Just see juhtuski nendega siis, kui nad Angeloga õhtuti mööda Firenze tänavaid jalutasid ja vitriinide eredas säras suudlesid. Just nii juhtus temaga, kui mees ühel sellisel õhtul enam kohtamisele ei ilmunud.
Nimelt see juhtus temaga siis, kui ta mõistis, et mees teda väldib. Väldib sellepärast, et on vaimustunud tema kursusekaaslasest, kellega veedab nüüd kunagi Flaviale kuulunud õhtuid… Just selline asi leidis temaga aset, kui ta otsustas astuda meeleheitliku teo ja valetas mehele, et ootab temalt last. Vastuseks kuulis ta talitsetud sõnu:
“Kui otsustad lapse jätta, siis toetan teda.”
Just see juhtus temaga siis, kui ta tunnistas mehele oma pettuse üles ja kui mees heitis vastu:
“Kuigi laps ei oleks mind sundinud sinu juurde tagasi pöörduma, oleksin vähemalt säilitanud kiindumuse sinu vastu. Kuid nüüd ei ole sul vähimatki lootust.”
Ja isegi pärast seda viimast kohtumist tema langemine jätkus. See jätkus isegi siis, kui Flavia pöördus tagasi oma kodusesse Arezzosse, kus ta päris vanaisalt tubakapoe. Flavia teadis, et mitte miski ei suuda seda kukkumist peatada. Keegi et suuda teda sellel lennul püüda ja peatada, kuni ta ei ole põhja saavutanud. Mitte keegi peale Angelo… keda ta kohtas Arezzos kaks aastat pärast nende lahkuminekut. Esimesel kohtumisel teatas mees talle oma kavatsusest abielluda tütarlapsega, kes elab selles linnas. Teisel – oma järjekordsest pettumusest armastuses ja otsusest jääda Arezzosse, kus talle pakuti tootmisjuhi kohta ühes firmas. Mõlemal korral käitus ta korralikult ja äraolevalt. Nii nagu muide ka nende järgmiste kohtumiste ajal kolme aasta jooksul, mil selleks paigaks oli Flavia pood. Angelo oli valinud just selle poe oma igapäevaseks sigarite ostmise paigaks ja Flavial oli kahtlus, et ta ei teinud seda mitte kuulsa Dominikaani margi, vaid lihtsalt soovi tõttu kiusata teda oma kõigutamatu ükskõiksusega ja üsna sagedase uute armukeste seltsis ilmumisega.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
