Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit. Margit Prantsus

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus страница 3

Minu Iisrael. Kuidas tõlkida sabatit - Margit Prantsus

Скачать книгу

umbes 8,6 miljonit inimest territooriumil, mis on Eestist üle poole väiksem. Pealegi on pool sellest maast kõrb, kus elab vaid väike protsent selle riigi inimesi. Iisraeli suurlinnad on seevastu väga ülerahvastatud.

      Tänaval kõnnitakse järjekorras. Kui kellelgi turgatab korraga pähe küsimus, kuhu ta pani oma koduvõtme, jääb ta väga iisraellikult kindlasti keset kõndimist äkki seisma, kõndijatevoolust kõrvale astumata. Taganttulijad kõnnivad talle muidugi otsa.

      Sama ootamatult käituvad sõidukijuhid. Sõidetakse suhteliselt kiiresti, kitsastel tänavatel muidugi mitte, sest autosid on palju ja ruumi vähe. Siis jääb korraga üks eesseisev auto lihtsalt seisma, käsipidur tõmmatakse peale ja hakatakse arutama: oot, aga kus me üldse asume, kuhu suunda peaks rihtima? Otsitakse üles kaart ja üritatakse tuvastada oma asukoht sellel. Mõtlemata, et ehk võiks leida eneseotsinguteks parema koha, kus teisi liiklejaid ei takistata. Aga kus sa sellega! Nii tekib Iisraelis igapäevane pkak – heebrea keeles ummik. Kui autos istujad ei jõua kaardilugemises üksmeelele, hõigatakse möödakäijatele: kus me asume?

      Kõik see võtab aega ehk minuti. Aga tagant tulevad autod signaalitavad terve selle aja ja autorivi on vahepeal pikenenud mitmekümne meetrini.

      Ühel taga ootajal saab kannatus otsa ja ta väljub oma sõidukist. Kusjuures ukse jätab pärani lahti, nii et see segab nii jalgrattureid kui ka jalakäijaid. Autost väljunud juht tuleb pikkade sammudega tropi põhjustaja juurde ja üritab kätega vehkides selgeks teha, kas tolle juhi mõistus ka kaardistamist vajab.

      Sõnadele suurema kaalu andmiseks lööb tagant tulnud juht rusikaga ummiku tekitaja autokapotile. Möödakäijad peatuvad. Pikaleveniv dialoog annab aimata, et ei arutleta mitte tänavanimede üle, vaid psühholoogilisematel teemadel.

      Tropi põhjustaja juurde tulnud autojuht küsib ärritunult: „Miks seistakse keset teed, nii et teised läbi ei pääse? Inimene, kas sa ei võiks tee kõrvale parkida ja seal oma kaarti uurida?“

      Tige ja kätega vehkiv pahandaja kasutab oma küsimuses sõna „inimene“ sellist heebreakeelset vormi, mida iisraellased kasutavad ainult eriolukordades, harva. Selleks on ben adam, otsetõlkes „inimese/Aadama poeg“. Eesti vaste võiks ehk olla „inimeseloom“ vms.

      Autos rahulikult kaarti uuriv segaduse põhjustaja tõstab silmad kaardilt ja vaatab näost punaseks läinud mehele üle prillide otsa.

      „Mis? Mul läheb ainult üks hetk, kohe jätkame sõitu, kas sa ei või korra oodata? Kuhu ma mujale pargiksin; siin ei ole ju kusagil selleks kohta?“

      Tasapisi hakkavad ka pealtvaatajad „vestlusse“ sekkuma. Probleemi põhjustanud autos olev kaasreisija on aga silmanud rahva hulgas oma sõbrannat ja vestleb nüüd temaga sõbralikult läbi avatud autoakna.

      Korraga kostab pika rivi lõpust tugev madal autosignaal. Selline heli kuulub Iisraeli politseiautodele, milleks on suured Ameerika džiibid. Politsei signaal kõlab madalalt ja korralekutsuvalt üle kõigi teiste autode signaalitamise. Eesotsas vaidlejad pööravad pea sinna, kust kostis politsei märguanne.

      Kui jõnksatama panevast politseisignaalist ei peaks piisama, siis teinekord kasutab Iisraeli politsei veelgi tõhusamaid korralekutsumise meetmeid. Näiteks ruuporit. Korraks kõlab valjuhääldis krabin ja lühike undamine – see, mis tekib siis, kui näiteks mikrofon võimendussüsteemi kõlari lähedusse satub. Siis puhutakse korraks lühidalt ruuporisse, justkui üritaks politseinik veenduda, kas ikka töötab. Ja seejärel teatab nõudlik hääl: „No mis seal nüüd on? Liigume, liigume, ärme palun tekita ummikut.“

      Mõned järjekorras ootavad autod on vahepeal üritanud kõnniteed kasutades jagelejaist mööda sõita või keeranud kõrvaltänavatesse. Aga siis saavad ka tropi eesotsas jutud räägitud. Ummiku põhjustaja sõidab edasi ja ka teised autod pääsevad liikuma. Hetkeks saab uue ummiku põhjustajaks õiendama läinud autojuht, kes lahkus oma sõidukist ja jättis autoukse pärani lahti. Mõne aja pärast jõuab ka tema oma autosse tagasi ja jätkab järsu nõksatusega sõitu. Jalakäijatele on vaatemäng juba samuti ebahuvitavaks muutunud ja kõik on jätkanud oma teed.

      HAASI PROMENAAD

      Lähen külla sõbrale, kes elab Armon Hanatzivi linnaosas, Jeruusalemma idapoolses eeslinnas. Tee sinna viib mööda Jeruusalemma kuulsaimast promenaadist, kust avaneb võrratu vaade vanalinnale. Koha nimi on Haasi promenaad.

      Haasi promenaad ehk Walter ja Elise Haasi promenaad on jalutustee imeliste vaadetega Jeruusalemma vana- ja uuslinnale. See moodustab koos Richard ja Rhoda Goldmani ning Gabriel Šeroveri promenaadiga niinimetatud Tajeleti. Enamikul pühast linnast tehtud fotodel on alati ka kuldse kupliga mošee, mis seisab vanalinna südames Templimäel. Ka Haasi promenaadilt paistab see kenasti kätte. Lisaks saab uudistada tihedalt kokkuehitatud maju väga erinevatel tasapindadel ning vanalinna ümber jooksvat lainelist müüri. Siit kõrgelt mäekünkalt näeb samuti suurt osa uuslinnast.

      Eesti juudi arhitekt Harry Shein ütles kord tabavalt, et Jeruusalemma vanalinn on kui plahvatus sissepoole ja uuslinn on kui survekatel – väikesele maalapile on kokku pressitud suur hulk erinevaid maailmu.4

      Nii on. Ja üksteisega tihedalt koos paiknevaid vanalinna maju näeb kõige ülevaatlikumalt just kõrgemalt tasapinnalt, näiteks Haasi promenaadilt.

      Kõnnin mööda Jeruusalemma kivisillutisega kõnniteed Armon Hanatzivi poole ja kuulan samal ajal vanalinnast kostvaid hääli. Hetkel algab moslemitel palveaeg ja minarettidest – mošee torn, millest vaimulik ehk muessin kutsub usklikke palvele – kostavad palvekutsed. Need kaiguvad valjuhääldite abil kaugele ja ulatuvad üle oru minuni välja.

      Orus ja Haasi promenaadi mäeküljel kasvab väike metsatukk. Meenub tore lugu, mida tuttavalt selle metsa kohta kuulsin.

      Iisraeli elanikkond on üpris noor. Umbes kolmandik rahvastikust on 18aastased ja nooremad. Religioossete juutide perekonnad on lasterikkamad kui ilmalikud. Vana juudi tava on istutada seedripuu, kui perre sünnib poisslaps, ning küpress, kui sünnib tüdruk. Osa juute järgib seda kommet veel tänapäevalgi.

      Seeder sümboliseerib mehele omast tugevust ja jõulist kehaehitust; küpress aga naiselikku õrnust ja pehmust. Noorte inimeste ülesanne on piisavasse vanusesse jõudnuna oma puu eest hoolt kanda. Kui mees ja naine ühel päeval abielluvad, võetakse nii peiu kui ka pruudi sünnipuust oks, et teha neist tugipostid hupá’le ehk kattevarjule, mille all toimub juudi laulatustseremoonia. Kõik juudi pulmad tehakse sellise kauni baldahhiini all, kus seisavad noorpaar ja neid laulatav rabi.

      Laste sünni puhul on Jeruusalemma linnal armas tava. Järsul mäeküljel, mis jääb Haasi promenaadi ja vanalinna vahele, asub metsatukk nimega Rahu mets. Linnavalitsuse algatusel istutatakse sinna iga sündiva jeruusalemlase auks puu.

      Haasi promenaad jääb Jeruusalemma kaguossa. Pärimuse järgi arvatakse, et just see on koht, kust Aabrahamile näidati Morija mäge ehk praegust Templimäge, kuhu ta pidi minema oma poega Iisakit ohverdama. Heebrea keeles on promenaadi nimi Haas Tajelet või lihtsalt Tajelet ehk promenaad. Kui peaksite kohalikult küsima, kus võiks asuda linna kauneim jalutuskoht, juhatab ta teid kindlasti Haasi promenaadile.

      KOŠŠERTOIT

      Igal maal oma kombed, ka toidu vallas. Kui mulle midagi päris uut neil Iisraeli-aastatel selgeks saab, siis on see juutide koššersüsteem.

      Heebrea keeles on see sõna tegelikult kašér, mis tõlgitult tähendab kõlbavat ja

Скачать книгу


<p>4</p>

Harry Shein, „Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!“. Menu Kirjastus, 2013, lk 145. Harry Shein (1947–2013) on kasutanud ka nimekuju Šein.