meelest näitab see müüt suurepäraselt aja mõiste ühemõõtmelisust ja sellega seotud põhimõttelist vormipärasust kui põhi- ehk ainuomadust. Aeg ei saa olla hea ega halb, ei tark ega rumal, see on just nimelt kulgemine – liikumise absoluut.
Tegelikult on ülaltoodud aja iseloomustuse ühemõõtmelisus siiski mõnevõrra küsitav. Igas polüteistlikus religioonis ja mütoloogilises süsteemis on aja kulg tsükliline. See teeb väikesi, suuri ja hiigelsuuri ringe, mis on muidugi seotud põllumajanduse arengu ja vajadustega. Tõhusat põllupidamist ei saa nimelt olla ilma kalendrita, see tingib aga otseselt astronoomilise arenguvajaduse. Põllumehe aasta liigub ringis ja maailmaloomismüüdidki on rajatud ringiliikumise skeemile. Maailm algab uputusest ja lõpeb tulekahjuga, mille kustutab uputus ja nii ilmselt igavesti. Lineaarne ja meile enam omane aja mõiste on seotud monoteistliku religiooni tekke ja arenemisega. Mind on alati hämmastanud kindel väide skandinaavia mütoloogias, mis on ometi polüteistlik, et tuleb Ragnarök ja uus maailm, mis siis tekib, on igavene, just nagu on ette nähtud ka kristluses pärast viimset kohtupäeva.
Kuid vaatame korraks, mida tegi Kronosega ehk oma isaga Olümpose jumalate tosina juht ja valitseja Zeus. Tapmist ega tõurastamist ta ette ei võtnud, selle asemel aheldas Zeus Kronose maailma kõige sügavamasse paika – Tartarosse – nii põhjalikult, et Kronos enam kuigivõrd ettevõtlikult maailma asju ei mõjuta, ta on lihtsalt selle aluskivide juures. Mis sai aga aja instrumendist – sirbist? See muutus teistsuguseks lõikeriistaks. Ilmselt said sellest saatusejumalannade Moirade käärid, millega kindlal ajahetkel lõigatakse läbi surelike elulõngad. Minu jaoks on see küsimus lahtine: kes siiski määrab need hetked, mil Moiradel tuleb käärid käiku lasta. Muidugi saatus ehk kreeklaste Ananke, mis on tegelikult kosmiline, kuid sellegipoolest nullsuurus. Või tegeleb sellega Kronos oma maa-aluses vanglas. Kuidas sellega ka ei oleks, üks aja müütilis-filosoofiline, ja ma julgen väita, et ka bioloogiline omadus on määramine, piiride kehtestamine. Seoses sellega tuleb mul kohe meelde Juhan Liivi aforism „Elu ja armastus: kuidas teid surematuks teeb surevus“. See ütlus on trükitud paaris ühe teise mõtteteraga: „Peenikene loomasugu, et tal oma ajalugu“. See käib muidugi inimese kohta. Kuid tekst nõuab vastupandamatult tsiteerimise jätkamist … Jossif Brodski: „Aeg on sünnitatud surma poolt“ ja nüüd juba kokkuvõtlikult Baruch Spinoza: „Omnis definitio est negatio“ – iga definitsioon on eitus. Eitus on aga piiri kehtestamine. Nii tulemegi ringiga tagasi väite juurde, et aeg, surma laps, on pidev piiramise protsess. See piir on arenevas universumis oma loomult loov, selle illustreerimiseks lubage meelde tuletada laulurida: „Igas hetkes peitub head ja halba, seal kus lõppeb seal ka algab tee…“ Loodan, et lugeja andestab selle väheldase sentimentaalsuse ja et seda lunastada, kutsun teid otsemaid oma lemmiku linnu ronga juurde.
Kaaren ehk ronk (Corvus corax) on värvuliste seltsi vareslaste sugukonna kõige suurem liik. Segatoiduline, kuid kindla karnivoorse eelistusega, monogaamne, võrreldes teiste vareslastega üpris üksildane, kuid võimeline kohalikus lindude koosluses koostööd tegema ning näitama pesitsemisel üles lausa uskumatut paindlikkust. Näiteks teevad rongad, ja see ei ole unikaalne näide, oma pesa kotka pesa sisse. Kaljukotka ja ka merikotka liikide pesad ulatuvad tihtipeale kolmemeetrise läbimõõdu ning kahemeetrise paksuseni ning võivad kaaluda kuni tonni. Pesa peamiseks ehitusmaterjaliks on suured ja tugevad oksad ning selle põhja sisse oskab nii mõnigi rongapaar luua oma kodu. Kotkas, kellel on juba munad või pojad, ei jahi ega tapa oma pesa läheduses. (Muuseas, kutsikatega pesapaiga juures ei tapa ka hunt.) Kotkastega seob ronka ka terve rida erilisi võtteid, millest saab kasu just nimelt viimane. Ronk on suur lind, tugev lendaja, tema tiibade kontuur meenutab väga päevase röövlinnu tiiba, kuid lennata nagu kotkas ta omaette olles siiski ei suuda. Kotka tuules aga, kus õhk on loomulikult hõredam, suudab ronk lennata mitte ainult sama kaugele kui kotkas, vaid ka sama kõrgele. See on rongale muidugi ülimalt kasulik: sedasi käituv ronk on kotka saagi juures juba hetkel, kui saak on kotka poolt fikseeritud, olgu see laip või murtud saakloom. Mõne raasukese saab ronk sealt kindlasti. Eriti hõlpsasti pääsevad nad kotka saagi ligi siis, kui isas- ja emaslind paaris töötavad. Kotkas ei tee jälitajatest kuigivõrd tõsiselt välja, väljendab ehk vaid oma halvakspanu. Ronga mõtlemisvõime ja mälu, mis nagu kõrgematel selgroogsetel ikka on situatiivne ja episoodiline, on hämmastavalt kõrgelt arenenud. Arvukates katsetes, kus mõõdeti loomade võimet ekstrapoleerida liikuvate objektide käitumist, on ronga tulemus ületanud paljude koerte ja isegi ahvide vastavad võimed. Ronkade potentsiaalse tarkuse anatoomilis-füsioloogilisi aluseid on näha ka ronga ajukudede histoloogilisi preparaate vaadates: kui koertel ning küülikutel on mõni kuni mõnikümmend signaali neuronini viivat dendriiti, siis rongal on neid paarisaja ringis. Kui juba üle 20 aasta Tallinna loomaaias elanud ronk Jaškale läheneb mõni oma inimene, käes terve pikk kõrsik, millest ta murrab ühe tükikese ja pakub Jaškale, viib lind saadud tükikese kuskile peidikusse ning naaseb kiirustamata teise järele. Kui aga sama inimene läheneb linnule, hoides peopesal juba eelnevalt murtud kõrsikutükikeste kuhjakest, võtab ronk tüki noka vahele, paneb selle kiiresti ühe varba alla ja on valmis kohe teist tükikest vastu võtma, et panna see teise varba alla. Seda teeb lind seni, kuni kõik varbad on tükikesega varustatud ning noka vahel on veel viis-kuus tükikest. Kui aga enam ühtki tükki millegagi haarata ei ole, teeb ta võimsa tiivalöögiga tuulehoo, mis suunab kogu tema saagi aediku kõige pimedamasse nurka, ning on kohe valmis otsast alustama. Lühidalt – ronk hindab väga täpselt suhtlemisolukorda ja valib optimaalse ajalise suhtlemisrežiimi. Veelgi ilmekamat juhtumit ronga mõtlemisvõimest on kirjeldatud ja filmitud talvise kalapüügi olukorras: metsik ronk märkas jää sisse puuritud valveta jäänud kalastamisauku ja, olles näinud kalameest sealt kala välja tõmbavat, tõmbas lind nokaga välja osa auku jäetud õngenööri pikkusest, pani selle jala alla ning tõmbas siis välja järgmise osa, kuni lõpuks konksu otsa hakanud kala kätte sai. Eksperimendi tingimustes suudab ronk kitsa klaastoru põhja asetatud maiuspala kättesaamiseks tulla isegi selle peale, et talle antud sirge metallist traadi otsa tuleb saagi kätte saamiseks painutada konks.
Ronga suhtlemiskäitumises on väga tähtsal kohal häälitsused. Tema hüüd kostab hämmastavalt kaugele, sõltuvalt maastiku geodeesiast ja atmosfääri tingimustest kuni kahe kilomeetri kaugusele. Selline kaughüüatus võiks kirjapildis välja näha kui krroap-kraahk. Peaaegu sama kaugele kostab ka väga ilmekas hoiatushüüd: arrkh-arrkh… krroo-krroo. Liigi jaoks universaalsete häälitsuste hulka tuleb kindlasti arvata ka ronga lennu-mänguhüüatus, mis on ühtlasi kutse mängule ja mida võiks kirjeldada kui metalset klonk-klonk-klak’i. Maa peal või oksal istudes kutsub ronk mängule teistsuguse häälitsusega: körr-körr-klak. Kuid ronk, nagu ka paljud teised vareslased, on ka andekas häälitsuste imitaator. Ülalpool mainimist leidnud Tallinna loomaaia ronk Jaška toob suheldes oma meessoost sõpradega (loomaaiatöötajatega) kuuldavale sõnad „Jaša harošõi“, imiteerides naisterahva hääletämbrit. Kuid pöördudes naissoost loomaaiatöötajate poole, ütleb ta sama lause karuse bassihäälega. Ükskord videvikus, kui üks Jaška sõpradest läks tema aedikust mööda linnust välja tegemata, lasi Jaška talle reispassiks järele: „Smotri, djevutški idjut“, imiteerides sealjuures täiesti tundmatu, kuid ilmselt väga konkreetse inimese hääletämbrit. Ei ole vast kahtlust, et seda lauset ei ole Jaškale teadlikult õpetatud, ja küll tahaks teada, millega selle lause „autor“ rongale nii sügavat muljet avaldas, et too lause salvestas.
Nagu paljud teised vareslased, tunneb ronk suurt huvi helkivate värviliste objektide vastu, kusjuures ta ilmselt hindab metallist esemeid, mis tekitavad põrutamisel kõlavaid kolksatusi. Tark ja ettevaatlik suhtleja, nagu ülal mainitud Jaša on, on ta teinud autorile haiget vaid ühel ainsal korral, üritades kiire nokaliigutusega rebida sõrmest abielusõrmust. Sõrmust ta kätte ei saanud, kuid talle kingitud kahte plekitükki hoidis lind peidikus mitu nädalat, tuues neid välja näitamiseks ja teineteise vastu kolksatamiseks, siis kui kinkija teda külastas.
Ronk, nagu ka hallvares, hakk ja paljud teised, on teatud määral sünantroopne ehk kaasneb inimesega, tunneb suurt huvi inimtegevuse vastu ning oskab kasutada selle mõjusid. Lisaks on ronk iidsetest aegadest peale avaldanud inimesele väga suurt muljet, nii oma käitumise, välimuse kui ka teiste omadustega. Asgardi
