šamaan leidis võimaluse segada lapsele niimoodi antud piima sekka ka haldjate riietusest tõmmatud lõnga tuhka, pidi laps õppima ära lindude keele ja saama seega kõige informeeritumaks inimeseks üldse, sest linnud lendavad kõikjal kõrgel ning näevad ja kuulevad ilmselt ka kõike. Ning nagu igaüks võib veenduda, vahetavad nad omavahel pidevalt teateid.
Arvatavasti kõige tähtsamaks mütoloogiliseks tegelaseks on ronka pidanud põhjarahvad. Nii paleoasiaadid kui ka Põhja-Ameerika rahvad – indiaanlased, inuitid, eskimod ja ilmselt paljud teised. Nende rahvaste mütoloogias on rongal kaks omavahel mitte väga tugevalt seotud funktsiooni. Ta on demiurg, aga ka trikster, kusjuures viimane roll on rongal ilmselt palju hilisema päritoluga. Demiurgina on ta olnud ilmselt väga olulisel kohal ja äärmiselt mitmekesiselt. Tšuktšide, korjakkide ja itelmeenide, aga ka Põhja-Ameerika eskimote, inuittide, klinkiidide, haidade, tšimsianide, koakiutlite ning põhja atapaskide kosmogoonilistes ehk maailma loomise müütides on just nimelt ronk see suur kuju, kes tõi maismaa merest välja. Ta sai ka nende iidse perenaise käest kuu ja päikese. Vähe sellest, just nimelt ronk (ja tema abiline lumepüü) kindlustas pika ja sünge arktilise öö taeva valgustuse, lüües oma terasnokaga taevavõlvi sisse augud. Vastavalt arktilise inimese müütilise maailma ettekujutusele on maa suure munakoore sees, mis ongi taevavõlviks, ning kogu valgus algupäraselt pärit väljastpoolt. Tähtede valgus saab paista maa peale vaid läbi aukude, mille lõi ronk. Demiurg ronk õpetas inimestele ka kalapüügisaladusi. Peale selle on ronk inimeste ja loomade looja, tootemlik esivanem – ta sai mere peremeestelt magedat vett ja tõi selle maismaale (muidugi sai ta magedat vett mere valitsejatelt, kuna jää on mage ka pankadena merel ujudes). Rongal õnnestus sundida mere peremehi, kes on ka tõusude ja mõõnade valitsejad, tagama tõusu ja mõõna regulaarsust. Muuseas, taevakehad olid kunagi kurja peremehe mängupallid, enne kui ronk need temalt varastas.
Väga ilmekas, lausa imeliselt ere on müüt ronk demiurgi lindude värvimise tööst. Nimelt oli ronk kunagi valge lind, kõik teised linnud aga värvitud. Just nimelt ronk andis erinevatele linnuliikidele endalt võetud eri värvid ja mustrid, kuni talle endale jäi järele vaid süsimust. Mind isiklikult vapustab selle loo juures füüsikalise optika täpsus, mis puutub värvide suhetesse spektris. Ilmselt tekkisid mainitud müüdid ronk demiurgi kohta paleoasiaatide ja põlisameeriklaste geneetilise ühtsuse ajastul, s.t tõesti väga ammu. Võib-olla Clovise kultuuri aegadel (u 12 000 – 14 000 a tagasi) või isegi varem. Mõlema grupi müütides on erinevusi väga vähe (üks näide on paleoasiaatide müüt taevavõlvi aukude nokkimisest, mis varajastel ameeriklastel puudub).
Vahepeal tasub teha aga väike ajaloolis-geograafiline hüpe Antiik-Kreekasse ning jutustada sellest, kuidas ronk selles mütoloogilises süsteemis oma musta sulestiku sai. Vanadel kreeklastel oli ronk valge, hea õnne lind ning jumal Apolloni käskjalg surelike maailma. Ühel päeval saatis Apollon ronga luurama oma armukese Koronise järele. Kui lind naasis uudisega, et Koronis ei ole olnud jumalale truu, vihastas Apollon ning põletas oma raevus ronga sulestiku mustaks. Kaunist nümfist Koronisest sai kreeka mütoloogias aga vares. Ronk (corax) on kreeklastel otseselt seotud ka allilma valitsejanna Persephone ühe tähtsama lisanimega – kreekakeelne sõna „cora“ tähistab neidu, mis on Persephone algupärane nimi. Võime siin tuletada meelde müüdi sellest, kuidas allilma jumalus Hades röövis jumalanna Demeteri tütre Cora, mille tagajärjel sai neiust surnute riigi valitsejanna.
Nüüd aga tagasi põhjarahvaste juurde. Kõige ülalöeldu valguses ei pane imestama, et ronk on ka ülim šamaan ning selles rollis tähtsaim suguharu, perekonna juhtiv tegelane kontakti loomisel esivanemate ja kõikide selle maailma vaimudega. Nanaidel, orotšidel, udehedel, kes elavad muuseas taigas, asub peašamaan ronk maailmapuu ladvas kõige kõrgemal kohal.
Ronga kui triksteri mütoloogia on kindlalt hilisem nähtus. Nagu triksteritele omane, on ka ronk osav teeskleja, teeskleb surnut, vahetab oma sugu ja on ülimalt kiimane loom. (Tema kõrval on nii Aasia kui ka Ameerika rahvaste mütoloogias veel teinegi ülimalt kiimaline trikster – naarits (Ameerikas mink)). Rongal on väga palju vastaseid: hunt, rebane, põhjaameeriklastel ka luik, kotkas, kormoran ja grisli karu, kelle ta reeglina üle kavaldab. Ronk on veendunud varas ning varastab eelkõige toitu, õgard nagu ta on. Seda teeb ta kõikjal valitseva näljahäda ajal. Siinkohal on ronga tegevusel täiesti erinevad tagajärjed, sõltuvalt sellest, kelle tagant ta toitu varastab. Kui ta varastab oma perekonnalt, kukub ta haledalt läbi, kui aga teistelt liikidelt (kotkas, rebane, karu), siis on ta tavaliselt väga edukas. Tähelepanelikud inimesed, kelle mütoloogiatest on siin juttu, räägivad lugematuid lugusid sellest, kuidas ronga naine või lapsed teda karistavad pere toidu varastamise eest. Näiteks võetakse suur kivi, maalitakse see silma taoliseks ning pannakse rongapere toiduvarade juurde. Ronk tuleb perelt varastama, aga üle kõige köidab tema tähelepanu suur silm – silmad on teatavasti ronga lemmiktoitude seas esikohal. Ronk varastab „silma“, lendab sellega meresaarele, imetleb seda pikalt ja lööb siis seda võimsalt nokaga. Räägitakse, et nii jäigi ronk kõigist oma hammastest ilma. Mõnes selle loo variandis hakkab rongal nii piinlik enda ülekavaldamise pärast, et ta jääbki pikaks ajaks saarele, kuni nälg hakkab silmanägemist ära võtma, alles siis tuleb ta ja palub perelt andeks.
Paljude rahvaste loomamuinasjuttudes, mis moodustavad eraldi folkloorivaldkonna ja mis ei ole samastatavad võlumuinasjuttudega, milles rongal on tavaliselt hoopis teine positsioon ja funktsioonid, on ronk peategelane, kes esineb üsnagi inimesele omasel moel, lahendades olmelisi olukordi. Tegelikult on loomamuinasjutud selgelt inimsuhete narratiivid, isegi kui nood sisaldavad müütilisi elemente (näiteks võib tegelaste hulgas olla peale reaalsete liikide ka draakoneid, mantikore jne), kuid sellegipoolest ei ole loomamuinasjuttudes rõhutatult ja ilmekalt maagilisi, müütilisi komponente: loomad on tegelikult inimeste zoomorfsed avatarid, kes esinevad just nimelt äratuntavates elulistes situatsioonides. Näiteks võib tuua Hiina muinasjutu sellest, miks ja mida nimelt kuulutab ja teatab kukk vara hommikul suure häälega:
Kunagi olid kukk ja draakon suured sõbrad ja elasid toredasti koos. Tol ajal olid kukel ilusad suured läikivad harulised sarved. Draakon aga oli sätendavate karpkala soomuste, mao keha, tiigri käppade, jänese silmade, kaameli huulte ja lehma kõrvadega, kuid ilma sarvedeta. Kord sai draakon kutse tulla öisteks pidustusteks taevase Nefriitkeisri paleesse. Kukk kutset ei saanud, aga heasüdamliku linnuna tundis ta sellegipoolest sõbra pärast head meelt. Ning kui draakon palus kukelt sarvi laenuks, sest katmata peaga ei ole kombeks taevase keisri ette ilmuda, oli viimane hea meelega nõus. Õhtul lendas draakon pilvedesse ja kadus. Tema ilmumine Nefriitkeisri paleesse tekitas suure sensatsiooni, kõik jumalused ja teised tähtsad külalised ning keiser ise olid vaimustuses draakoni hiilgavast välimusest ja palusid tal jääda kauemaks. Seda tegi draakon hea meelega. Kukk aga ootas sõbra naasmist ja oma sarvede tagastamist kaua aega. Tegelikult ootab siiani. Igal hommikul hüüab ta taeva poole: „Sõber draakon, too mu sarved tagasi!“
Ei ole ju mingit kahtlust, et muinasjutus käsitletud olukord ja tegelaste käitumine on puhtinimlik ja üsnagi olmeline. Müütilised komponendid on puhtalt dekoratiivsed.
Läheme nüüd aga rongaema muinasjutu juurde, mis on vast üks targemaid loomamuinasjutte üldse. Tegemist on muide eesti muinasjutuga, kuigi sarnaseid süžeesid leiab ka teiste rahvaste juures.
Kord tuli rongaperel üle mere kolida. Nii suur ja võimas lendaja kui emaronk ka oli, suutis ta korraga kanda vaid üht oma veel lennuvõimetut poega. Läkski emaronk pojaga seljas üle mere lendu ja küsis mere kohal pojalt: „Mida hakkad sa tegema ja mida teed sa mulle, kui suureks kasvad?“ Poeg vastas, et ma hoian sind emmeke, toidan sind kõige maitsvamate raipetükikestega, ajan minema kõik sääsed ja teen nii, et sa elad muretult ja rõõmsalt. Selle jutu peale lasi rongaema pojal merre kukkuda ning läks tagasi teise linnupoja järgi. Teise pojaga kordus kõik samuti nagu esimesega: ema küsimuse peale hakkas ka teine poeg oma lakkamatut hoolt ning truudust lubama ning lõpetas samuti kui esimene. Rongaema võttis nüüd selga kolmanda poja ning küsis mere kohale jõudes: „Mida hakkad sa tegema ja mida teed sa mulle, kui suureks kasvad?“ Kolmas poeg vastas: „Kui ma suureks kasvan, siis teen oma lastele
