llugu
EELLUGU
Lumel auras veripunane jälg ja Durkoshi poja Garadi poeg Durotan tõi kuuldavale juubeldushüüde. See oli tema esimene jaht – esimene kord, kui ta oli saatnud ühe elusolendi poole vihinal lendu relva, täis tahtmist tappa – ning veri näitas, et tema nool oli jõudnud sihile. Ta pöördus kiitust oodates isa poole, õbluke rind uhkusest paisumas, ent sattus Härmahuntide klanni pealiku ilmet nähes segadusse.
Garad raputas pead. Tema pikad mustad läikivad juuksed langesid metsiku pahmakana lahtiselt õlgadele. Isa istus suurel valgel hundil, kelle nimi oli Jää, ning kui ta rääkima hakkas, olid tema väikesed tumedad silmad sünged.
„Sa ei tabanud tema südant, Durotan. Härmahundid peavad saama sellele esimese korraga pihta.”
Noore orki nägu lahvatas pettumusest ja häbist punaseks. „Ma … mul on kahju, et vedasin sind alt, isa,” ütles ta ning ajas end oma hundi, Teravkihva seljas nii sirgu kui sai.
Surudes kämblad ja põlved Jää karusesse kasukasse, juhtis Garad oma metslooma Teravkihva kõrvale ning silmitses poega. „Sa ei suutnud tappa vastast esimese hoobiga,” lausus ta. „Mind sa alt ei vedanud.”
Durotan vaatas isale kõhklevalt otsa. „Minu ülesanne on sind õpetada, Durotan,” jätkas Garad. „Kui vaimud tahavad, saab sinust ühel päeval pealik, ja ma ei soovi, et sa neid tarbetult pahandaksid.”
Garad osutas vereraja poole. „Tule maha ja kõnni minuga kaasa ning ma seletan sulle. Drek’Thar, sina ja Tarkkõrv tulete meiega kaasa. Teised jäävad siia ja ootavad, kuni ma neid kutsun.”
Durotanil oli ikka veel piinlik, ent ühtlasi oli ta hämmingus ja põnevil. Alludes vastu vaidlemata isa korraldusele, libistas ta end Teravkihva seljast maha ja patsutas tohutu suurt hunti sõbralikult. Kas valged härmahundid oli kunagi valitud ratsudeks nende värvi tõttu või oli klann võtnud endale nime nende härmatisekarva kasuka tõttu, ei osanud enam keegi öelda. See teadmine oli uppunud aegade hämarusse. Teravkihv hingas välja aurupahvaku ja lakkus oma noore peremehe nägu.
Drek’Thar oli Härmahuntide hõimu vanem šamaan, ork, kes suhtles lähedalt Maa, Õhu, Tule, Vee ja Elu vaimuga. Härmahuntide pärimuses elasid vaimud kaugel põhjas maailma äärel, kus oli nende päriskodu. Durotanist küll vanem, kuid mitte veel vana Drek’Thar oli juba aastaid enne Durotani sündi ühes lahingus haavata saanud ja pimedaks jäänud. Üks vaenuliku klanni hunt oli löönud Drek’Tharile kihvad näkku. Hammustus oli küll pindmine, aga sellest piisas: kihv oli läbistanud ühe silma ja teine oli samuti varsti nägemise kaotanud. Ehkki Drek’Thar kandis räistatud silmade ees alati sidet, nägi Durotan praegugi selle serva alt looklemas kitsaid kahvatuid arme.
Aga kui Drek’Tharilt oli midagi võetud, siis midagi anti talle ka asemele. Varsti pärast pimedaks jäämist olid temas otsekui selleks, et kaotatut korvata, hakanud arenema teist laadi meeled, ning ükski šamaaniõpilane ei suutnud tajuda vaime nii peenelt kui nende õpetaja. Aeg-ajalt saatsid vaimud talle nägemusi isegi oma päriskodust maailma äärelt – nii kaugelt põhjast, kui põhi iganes olla sai.
Kord juba oma armsa ja hästi välja õpetatud hundi Tarkkõrva seljas, polnud Drek’Thar kaugeltki abitu, vaid võis minna koos teiste orkidega kuhu tahes.
Isa, poeg ja šamaan rühkisid vererada järgides läbi paksu lume. Durotan oli sündinud keset lumetormi ning see pidi tõotama Härmahuntide klannile õnne ja edu. Tema kodu oli Pakasetule mäeseljandikul. Kui lumi seal suvekuudel heledate päikesekiirte ees vastu tahtmist taanduski, siis üksnes selleks, et õige pea naasta. Keegi ei osanud öelda, millal Härmahuntide klann selle karmi paiga oma koduks oli valinud – nad olid elanud siin nii kaua, kui mäletati. „Alati,” oli üks vana Härmahunt kord lakooniliselt vastanud, kui Durotan oli piisavalt suur, et sääraste asjade vastu huvi tunda.
Aga öö oli tulekul ja pakane kogus jõudu. Durotani paksud soojad sõrgjalanahast saapad olid pikapeale niiskeks tõmbunud ja ta tundis, kuidas jalad tasapisi tuimaks muutuvad. Tuul tugevnes ja lõikas otsekui noaga läbi tema paksust karusnahksest mantlist. Värisedes sumpas ta edasi, oodates, et isa midagi ütleks, samal ajal kui lumes kulgev vererada ei auranud enam, vaid hakkas tasapisi hanguma.
Punane jälg viis üle laia, tuulest triigitud lumevälja sinnapoole, kus sadade miilide ulatuses lõunasse kulgeva aheliku kõrgeima, Vaarisa mäe jalamil võis näha puude rohekashalli laiku. Kui uskuda ürikutesse kätketud pärimusi, oli Vaarisa mägi klanni valvur, mis sirutas oma kivist käed laiali, et luua Pakasetule seljandiku ja lõuna pool paiknevate alade vahele kaitsemüür. Durotani sõõrmetesse tungis puhta lume ja värske männivaigu lõhna. Maailm oli hääletu.
„Ei ole just meeldiv, ega? Niiviisi pikalt lumes vantsida?” küsis Garad viimaks.
Durotan mõtles natuke aega, mis võiks olla õige vastus. „Härmahunt ei nurise.”
„Ei, seda mitte. Aga … ebameeldiv on ikkagi.”
Garad vaatas poega ja naeratas, huuled kaardumas võhkade ümber. Durotan naeratas spontaanselt vastu, noogutas kergelt ega olnud enam nii pinges.
Garad sirutas käe, et puudutada poja mantlit ja sõrmitseda selle karusnahka. „Sõrgjalg on tugev olend. Elu vaim on andnud talle tiheda kasuka ja tugeva naha, mille all olev paks rasvakiht lubab tal sellel maal vastu pidada. Aga haavatuna liigub ta liiga aeglaselt, et sooja saada. Ta jääb karjast maha ning nõnda ei saa ka teised teda soojendada. Külm võtab võimust.”
Garad osutas jälgedele. Durotan nägi, et elukas on liikunud edasi vaarudes.
„Loom on segaduses. Piinleb. Kardab. Ta on ikkagi elusolend, Durotan. Ta pole seda ära teeninud. Niisugust piina.” Garadi nägu muutus karmiks. Leidub ka sääraseid orkiklanne, kes on julmad. Nad tunnevad naudingut, kui saavad oma saakloomi – ja vaenlasi – piinata. Härmahunti ei rõõmusta teiste piinad. Me ei piina isegi oma vaenlasi, ammugi siis lihtsat looma, kes annab meile toitu.”
Durotan tundis taas, kuidas tal põsed häbi pärast hõõguma löövad. Sedapuhku ei häbenenud ta enda ega oma viltuläinud lasu pärast, vaid selle pärast, et polnud ise sellele mõttele tulnud. Tõsiasi, et ta polnud tabanud südant, oli küll paha, aga mitte seetõttu, et laskis tal paista kehva kütina. See oli paha, sest sõrgjalg oli pidanud tema pärast tarbetult kannatama.
„Ma … saan aru,” lausus ta. „Palun andeks!”
„Minult pole sul vaja andeks paluda,” vastas Garad. „Ega mina pea valu kannatama.”
Vererada oli nüüd muutunud värskemaks, sõrgjala tuigerdavatest sammudest jäänud jälgedesse olid valgunud helepunased lombid. Need kulgesid edasi, mööda üksikutest mändidest, ümber lumega kaetud kivihunniku.
Sealt nad ta leidsidki.
Durotan oli haavanud pullvasikat. Tohutu suur oli too ennist tundunud noorele orkile, kes oli pimestatud esimesest tõelisest verejanust. Aga nüüd nägi Durotan selgesti, et loom, isasloom, ei ole veel päris täiskasvanu mõõtu. Sellegipoolest oli ta kõigist kolmest orkist suurem ning tema paksu nahka katsid tokerjad karvad. Looma hingeõhk tõusis kiirete valgete pahvakutena ja keel tolknes välja nüride kollaste hammaste vahelt. Sügaval koobastes asuvad väikesed silmad avanesid, kui ta haistis neid lähenemas. Elukas püüdis end jalule ajada, aga Durotani kehvasti sihitud oda tungis seejuures üksnes sügavamale ning lumi muutus tema all punaseks sulbiks. Vasika valu- ja trotsimöiratustest tõmbus Durotani sisikond krampi.
Noor ork teadis, mida peab tegema. Isa oli valmistanud teda jahiks ette, kirjeldades sõrgjala siseelundeid
