keha läbistasid kramplikud tõmblused, ta heitis hinge ning jäi lõdvalt ja liikumatult lamama, kuum värske veri värvis tema kasuka ja lume punaseks. Garad hoidis end tahapoole ning nüüd liitus temaga ka Drek’Thar. Šamaan laskis pea viltu ja kuulatas, samal ajal kui Garad vaatas ootavalt Durotani poole.
Durotan heitis neile pilgu ja keskendus siis uuesti loomale, kelle oli tapnud. Seejärel vaatas ta oma südamesse, nagu isa oli alati õpetanud, ning kükitas eluka kõrvale verisele lumele. Tõmmanud karusnahaga vooderdatud kinda käest, asetas ta paljad sõrmed vasika küljele. See oli ikka veel soe.
Rääkima hakates tundis poiss end pisut kohmetuna ja lootis, et leiab õiged sõnad. „Sõrgjala vaim, mina, Durotan, Durkoshi poja Garadi poeg, tänan, et lasksid mul võtta oma elu. Sinu liha aitab minu rahval talve üle elada. Sinu nahk ja kasukas kaitsevad meid külma eest. Me … ma olen sulle tänulik.”
Ta jäi korraks vait ja neelatas: „Anna mulle andeks, et su elu viimased hetked olid täis valu ja hirmu. Järgmine kord olen juba osavam. Ma löön nii, nagu isa on mind õpetanud: täpselt südamesse.” Rääkides tundis ta, täis vastset teadmist ja tänumeelt, karusmantli ja – saabaste elupäästvat soojust. Durotan tõstis pilgu isale ja Drek’Tharile. Nood noogutasid heakskiitvalt.
„Härmahunt on osav kütt ja vägev sõdalane,” lausus Garad. „Aga ta ei ole kunagi julm lõbu pärast.”
„Ma olen Härmahunt,” kinnitas Durotan uhkelt.
Garad naeratas ning pani pojale käe õlale. „Jah,” sõnas ta. „Oled küll.”
1
Jäist õhku rebestasid jahti pidavate orkide ulvavad hüüded. Durotan oli saanud maitsta ka teiste klannidega peetud lahinguid, ehkki siin, nende põhjamaisel põlisalal, julgesid neile vaenukinda heita üksnes vähesed. Klanni liikmete verejanu ja kuulsuseihaluse rahuldasid enamasti – nii nagu praegugi – huilged ja võidulaulud, mille saatel huntidel ratsutavad orkid jälitasid võimast saaklooma, kes üritas nende eest pakku pääseda.
Sõrgjalakari põgenes, nii et maa vappus. Tokerjad ja lahjad olid need loomad nüüd, kui talve raudne haare, mis ei tahtnud ega tahtnud maad vabaks lasta, oli viimaks ometi hakanud lõdvenema. Härmahundid järgnesid neile innukalt. Olles veetnud kaks päeva karja otsinguil, tundsid nad rõõmu ja uut energiat, teades, et varsti on neil jälle liha.
Rühma juhtis Garad, kelle pikkades mustades juustes leidus halle triipe, ent keha oli ikka veel rühikas ja tugev. Temast paremat kätt ratsutas Durotani ema Geyah, kehalt küll saledam kui kaasa, ent niisama kärmete liigutuste ja surmavate löökidega. Garad ei võtnud sugugi alati juhtimist enda peale, vaid astus nii mõnigi kord tagasi ja laskis ohjad haarata Durotanil, kuid noor ork ei tundnud ühestki teisest olukorrast nii suurt rõõmu kui sellest, et võis pidada jahti isa vasakul käel.
Ning lõpuks: Durotanist vasakul ratsutas tema parim sõber Orgrim Viimsepäevavasar. Neid kahte oli teineteise poole tõmmanud juba sestsaadik, kui mõlemad olid vaevalt kõndima õppinud ning võtsid teineteiselt alatasa mõõtu kõikvõimalikes võistlustes ja vempudes, mis ei lõppenud iial pahanduse ja tüli, vaid hoopis nalja ja naeruga. Orgrimi ema kinnitas, et tema väike sõdalane oli olnud täis nii suurt võitlusindu, et lõi sündides ämmaemandale peaga vastu kätt ning vaimud jätsid tema pruunile kolbale selle märgiks punaka laigu. Orgrimile endale see lugu meeldis ning ta ajas pea alati paljaks – isegi talvel, ehkki enamik Härmahunte pidas seda tobedaks. Nood neli olid sageli niisuguses rivistuses jahti pidanud ja tundsid üksteise liigutusi sama hästi kui omaenda südamelööke.
Durotan vaatas sõrgjalgadele järele kihutades Garadi poole. Isa naeratas ja noogutas. Klann oli pidanud juba pikalt tühja kõhtu kannatama, aga täna õhtul tuleb neil pidusööming. Geyah surus pikad jalad oma hundi, Laulja külgedesse, seadis noole vibule ja jäi ootama kaasa märguannet.
Garad tõstis Piksenooleks kutsutud oda, mis oli kaunistatud ruunide, nahkmähiste ja kahesuguste tärgetega. Horisontaalsed tähistasid tapetud looma, vertikaalsed surmatud orki.
Piksenool oli täis nii horisontaalseid kui ka vertikaalseid ning viimaseid ei olnud sugugi vähe. Durotan teadis, et need kõik tehti siis, kui vaenlane oli võidelnud vapralt ja surmatud puhtalt. Niisugune oli Härmahuntide komme.
Orkide pealik osutas odaga ühele sõrgjalale. Sõnu olnuks selles lakkamatus müdinas raske kuulda, seepärast vaatas Garad ringi ja nägi teisi Härmahunte odasid tõstes märku andmas, et saakloomas on kokku lepitud.
Kari tormas tihedas tropis edasi: keskel olijatele pidi see tagama elu, kui nad just ei komista ega kuku. Väljavalitud lehm jooksis küll ühtlasel sammul, aga oli teistest natuke eemaldunud.
Tema kõht ei kummunud vasikast – ükski Härmahunt ei oleks tapnud tiinet sõrgjalga, eriti veel nüüd, kui üha karmimaks muutuvad talved nende arvu niigi järjekindlalt vähendasid. Samuti ei tapnud kütid iial rohkem loomi kui jaksasid endaga Pakasetule seljandikule kaasa viia või sööta huntidest ratsudele selle eest, et nood olid neid jahil aidanud.
„Metshundid vaadaku ise, kust süüa saavad,” oli Garad kord öelnud, sügades Jääd kõrva tagant. „Meie, Härmahundid, hoolitseme omade eest.”
See polnud sugugi alati nõnda olnud. Garad oli Durotanile jutustanud, et tema noorpõlves oli klann ohverdanud vaimudele tänutäheks vähemalt ühe looma, aga mõnikord koguni mitu. Nood jäeti sinna, kuhu olid langenud – kiskjate ja kaarnate roaks. Durotani ajal sellist pillamist enamasti ette ei tulnud. Toit oli liiga hinnaline, et seda oleks raatsitud raisata.
Garad kallutas end ettepoole. Jää, kes tundis selles ära rünnakumärgi, laskis pea alla ja sööstis edasi.
„Ära jokuta!” See heatahtlik nüke tuli Orgrimilt, kelle hunt Pureja tuhises Durotanist mööda, just nagu vibust lastud. Durotan andis sõbrale sama mõõduga vastu ning Teravkihv, kes aimas, et varsti saab süüa, tuiskas samuti edasi.
Hundid ja ratsanikud langesid õnnetule lehmale peale nagu laine. Olnuks too kas või paar sammu karjale lähemal, pakkunuks see talle juba ainuüksi oma suurusega kaitset, aga nüüd võis ta pasundada palju tahtis, kaaslased lisasid üksnes kiirust. Juhtpull oli ta hüljanud: liiga tähtis oli toimetada kari hirmuäratavatest orkidest nii kaugele, et lehmadest ja vasikatest ükski teine ei hukkuks. Sõrgjalad ei olnud rumalad ning lehm sai õige pea aru, et see lahing tuleb tal võita – või kaotada – omal jõul.
Ta pöördus hiigelsuure looma kohta ootamatu kiirusega ja seisis oma tapjatega silmitsi. Sõrgjalad olid küll saakloomad, aga see ei tähendanud, nagu poleks neil olnud oma isikupära, ega sedagi, nagu olnuksid nad ohutud. See lehm, kes praegu jälitajate ees seisis ja mörisedes sõrgadega lund kaapis, polnud teistest kehvem võitleja, ning ilmselgelt oli tal plaanis võtta hinge heites endaga kaasa nii mõnigi ork ja hunt.
Durotani nägu kiskus naerule. See siin oli vääriline vastane! Tappa looma, kes ei hakanud vastu ega võidelnud elu eest, polnud auasi, ja kui seda tehti, siis ainult hädavajadusest. Ta oli rõõmus, et see vapper sõrgjalg oli otsustanud end kaitsta. Võitluskaaslasedki nägid looma vastuhakku ja tõstsid rõõmsamalt kisa. Lehm norsatas, langetas võimsate teravate sarvedega kroonitud pea ning sööstis otsejoones Garadi peale.
Orkide pealik ja tema hunt liikusid, nagu oleksid nad ühte kasvanud, ja põikasid kõrvale, nii et Garad sai aega saata Piksenool lendu. Oda tungis suurele loomale külje pealt sisse. Jää valmistus hüppeks. Kui tema ja teised valged hundid sõrgjalale kõrri kargasid, külvasid Garad, Durotan, Orgrim, Geyah ja teised kütid looma üle odade, noolte ja võitlushüüdudega.
Liigutused sulasid ühte meeletuks mölluks:
