lumes kulgenud vererada oli ta alati tundnud vastupandamatut tungi olla see, kes annab surmahoobi. See, kes lõpetab looma piinad. Talle polnud tähtis, kas teised seda tihedas võitluskeerises tähele panevad ja tapmisau talle annavad. Tähtis oli üksnes see, et halastav löök tuleks temalt.
Ta tegi endale valgete vihuritena sähvivate huntide ja karusrõivaid kandvate klannikaaslaste vahel teed, kuni vere ja loomanaha hingemattev lehk tal pea pööritama pani. Kohe leidis ta vaba koha. Pigistades odavart, süüvis Durotan endasse, tema vaateväli ahenes, võimaldudes tal keskenduda eesmärgile. Nüüd eksisteeris tema silmis ainult üks asi – koht, mis paiknes täpselt lehma vasaku esijala taga. Sõrgjalad olid suured ja suur oli ka nende süda.
Tema oda tabas märki ja hiigelelukat läbistas värin. Looma kasukale ilmus erepunane verelaik. Durotani löök oli olnud puhas ja täpne. Püsinud surmaheitluses veel mõne hetke jalul, prantsatas lehm viimaks maha.
Taevaalust täitis võidurõõmus rõkatus ja Durotani kõrvad lõid kumisema. Ta naeratas hingeldades. Täna saab klann süüa.
Kaasa võeti alati rohkem kütte, kui looma tapmiseks vaja läks. Jahi võlu seisnes jälitamises, võitluses ja looma surmamises, aga abikäsi oli vaja ka saagi nülgimiseks ja tükeldamiseks, et liha külasse toimetada. Selles töös osalesid kõik, alustades Garadist ja lõpetades noorima jahilisega. Ühel hetkel ajas Durotan end püsti ja sirutas loomakere tükeldamisest küünarnukkideni veriseid käsi. Tema pilk oli tabanud mingi liikumise ja ta jäi, kulm kipras, kaugusse vaatama.
„Isa!” hüüatas ta. „Käskjalg!”
Seda sõna kuuldes jätsid kõik töö pooleli. Vahetati murelikke pilke, ent kõik hoidusid targu rääkimast. Käskjalad ei tulnud kunagi jahilistele järele – seda tehes võinuksid nad saaklooma pakku ehmatada –, kui just kütid polnud ära jäänud nii kauaks, et oli põhjust muretseda nende turvalisuse pärast. Üksik käskjalg saadeti välja ainult neil juhtudel, kui Garadil tuli kiiresti külla tagasi pöörduda, ning see ennustas halba.
Vaadanud korraks sõnatult Geyah’le otsa, ajas Garad end sirgu ja ootas, kuni käskjalg lähemale jõudis. Kurg’nal, vana halli habemega ork, kelle juuksed olid lumivalged, hüppas hundi seljast maha ja tervitas pealikut, lüües endale suure kämblaga vastu laia rinda.
Ta ei raisanud sõnu. „Suur pealik, üks ork tuli läbirääkimiste lipuga ja tahab sinuga kokku saada.”
Garadi kulm tõmbus kortsu. „Läbirääkimised?” See sõna tundus pealiku keelele võõras ja tema häälest aimus ebalust.
„Mida see tähendab – „läbirääkimised”?” Orgrim oli orkide seas üks suuremaid, ent võis liikuda tarviduse korral hämmastavalt kiiresti. Durotan, kes oli keskendunud vestlusele, polnud märganudki, millal sõber tema kõrvale astus.
„„Läbirääkimised” tähendab, et …” Durotan otsis õigeid sõnu. Orkidele ei andnud need end sugugi kergelt kätte, „… see võõras tuleb ainult selleks, et kõnelda. Ta tuleb rahumeelsete kavatsustega.”
„Mis asja?” Orgrim, võhkadega lõug natuke ripakil, nägi välja peaaegu naljakas. „See peab olema mingi riugas. Orkid ei kõnele.”
Durotan ei vastanud. Ta vaatas, kuidas Geyah astus kaasa kõrvale ja rääkis temaga vaikselt. Geyah oli šamaan nagu Drek’Thargi, aga tal oli kindel ülesanne. Durotani ema oli pärimusehoidja, tema hoole all olid iidsed ürikud, mida oli antud ühelt põlvkonnalt teisele ning mis pidid tagama, et Härmahuntide iidsed traditsioonid ja rituaalid ei vajuks unustuse hõlma. Kui keegi üldse teadis, kuidas on kombeks käituda läbirääkimiste lipu all saabunud orkiga, siis oli see Geyah.
Garad pöördus orkide poole, kes seisid vaikides ja ootasid kannatlikult tema vastust. „Meiega on tulnud rääkima Gul’daninimeline ork,” lausus pealik. „Ta soovib taaselustada iidse läbirääkimiste tava, mis tähendab, et ta on meie … meie külaline. Me osutame talle austust ja lugupidamist. Kui tal on kõht tühi, anname talle süüa parimat toitu. Kui tal on külm, peab ta saama meie kõige soojema kasuka. Ma kuulan ära, mida tal on öelda, ning käitun kõiges nii, nagu meie traditsioonid ette näevad.”
„Aga mis siis, kui tema ei vasta samaga?” küsis üks ork.
„Mida me teeme, kui ta kohtleb Härmahunte lugupidamatult?” hüüdis teine.
Garad vaatas Geyah’ poole ning too vastas: „Siis langeb häbi tema peale. Eirates sedasama traditsiooni, mida on tulnud esindama, minetab ta vaimude soosingu. Tema on see, kes käitub autult, mitte meie. Meie oleme Härmahundid,” kuulutas ta valjult ja veendunult. Kuulajad tervitasid tema sõnu nõusolevate hõigetega.
Kurg’nal seisis ebalevalt, nagu oleks tal veel midagi öelda. Ta sikutas habet ja sosistas midagi pealikule. Durotan ja Orgrim olid piisavalt lähedal, et kuulda tema vaikselt lausutud sõnu.
„Mu pealik,” lausus Kurg’nal, „see pole veel kõik.”
„Räägi,” käskis Garad.
„See Gul’dan … tal on kaasas ori.”
Durotan kangestus vastikustundest. Ta teadis, et leidub klanne, kes orjastavad teisi. Mõnikord sõdisid orkide klannid omavahel. Eks olnud ju temagi osalenud säärastes lahingutes, kui teised klannid juhtusid tungima üle Pakasetule seljandiku ja küttisid Härmahuntide jahiloomi. Härmahundid võitlesid hästi ja vapralt ega kõhelnud vajaduse korral tapmast, aga ei teinud seda kunagi sõgeda viha ajel või niisama heast peast. Nad ei võtnud vange, saati siis orje – lahing oli läbi siis, kui üks pool alistus. Durotan kuulis Orgrimit enda kõrval neid sõnu kuuldes samuti vastikusest uratamas.
Aga Kurg’nal polnud ikka veel lõpetanud. „Ja,” ta raputas pead, just nagu ei suudaks ise ka uskuda seda, mida tal on öelda, ning proovis seepärast uuesti: „Mu kõrge pealik … ori ja tema isand … on mõlemad rohelised!”
2
Garad palus Durotanil ja Orgrimil koos enda ja Geyah’ga Pakasetule seljandikule tagasi pöörduda. Teistel jahilistel, parimas meheeas orkil Nokraril, tema välkuvate silmadega kaasal Kagral ja tünja kerega Grukagi-nimelisel orkil, käskis ta jääda tegelema liha ja nahkadega, et need saaks külasse toimetada.
Durotanil kibeles keelel hulk küsimusi, aga tal oli piisavalt oidu jätta need esitamata. Pealegi: mida osanuks Garad talle vastata? „Läbirääkimistest” oli pealik poisikesepõlves kahtlemata kuulnud, ent vaevalt oli ta sellele vahepealsetel aastatel mõelnud.
Pinevas vaikuses ratsutasid nad oma küla poole. Iidsetesse ürikutesse talletatu järgi olid Härmahundid kunagi olnud rändrahvas. Nad liikusid jahisaagi kannul läbi kogu Draenori – järgnesid loomadele, kuhu nonde tee ka poleks viinud. Nende kodu oli võimalik üks-kaks-kolm osadeks võtta, kimpu siduda ja huntidele selga riputada. Vastas see nüüd tõele või mitte, igatahes oli Härmahuntide elukorraldus juba mäletamata aegadel muutunud.
Klann oli jäänud paikseks Pakasetule seljandikul, kus lõunas pakkus kaitset Vaarisa mägi, põhjas sisendas turvatunnet vaimude päriskodu ning idas ja läänes laiusid metsadest palistatud rohumaad. Nii nagu enamik teisigi orke, nõnda tähistasid ka Härmahundid oma piire lippudega, mida ehtis tumesinisel taustal valge hundi pea. Nad ehitasid kividest, mudast ja puidust vastupidavaid hütte. Vanasti hoolitses iga pere enda eest ise ning otsis klanni ühtsusest tuge ainult harukorril – näljahäda või vaenlase kallaletungi puhul.
Nüüd oli enamik äärmisi hütte seisnud juba aastaid mahajäetud ahervaremena, mille puitki oli laiali tassitud,
