ah Jefferies
Teekasvataja naine
PROLOOG
Naine tõstis õhukese valge ümbriku oma huultele. Ta kõhkles hetke, kuulatades kaugusest kostva singali föödi valusmagusaid helisid. Mõelnud veel korra oma otsuse üle, pööras ta ümbrikku peos nagu kivikest, sulges siis selle ning asetas närbunud punaste roosidega vaasi najale.
Neljasambalise voodi jalutsis seisis antiikne tumedast puidust türgi rõivakirst, küljed kaetud satiinmuareega ja kaas nahaga polsterdatud. Naine tõstis kirstu kaane üles, võttis sealt välja elevandiluukarva pulmakleidi ja asetas selle toolileenile, krimpsutades nina ebameeldivalt lõhnavate koitablettide pärast.
Ta valis ühe roosi, murdis sellelt õie ja vaatas lapse poole, rõõmustades, et poiss veel magas. Trümoopeegli ees sättis ta õie oma heledatele juustele. „Nii ilusad siidised juuksed,“ oli tema alati öelnud. Naine vangutas pead ja lasi õiel kukkuda. Mitte täna.
Voodile olid hunnikutesse pillutatud lapse riided. Ta puudutas sõrmeotstega äsja pestud hommikujakki, ja talle meenus, kuidas oli seda tundide kaupa kudunud, kuni silmad valutama hakkasid. Rõivaste kõrval lebasid valge siidpaberi lehed. Pikemalt mõtlemata keeras ta väikese sinise jaki kokku, pani selle kahe siidpaberilehe vahele ja viis tsinkplekiga vooderdatud rõivakirstu põhja.
Iga rõivaeseme voltis ta kokku, mähkis siidpaberisse ja ladus seejärel teiste villaste mütside, papude ja sipupükste juurde. Sinine. Valge. Sinine. Valge. Kõige lõpuks tulid musliinist nelinurksed mähkmed ja froteesalvrätid. Nood murdis ta äärtpidi kokku, ja siis, saanud ka sellega valmis, vaatas oma hommikuse töö üle. Hoolimata sellest, mida see kõik tähendas, ei teinud vaatepilt talle haiget.
Veel üks pilk lapse värelevatele ripsmetele andis teada, et varsti on poiss ärkvel. Ta pidi kiirustama. Endale oli ta valinud idamaisest siidist erksa meresinise kleidi, mille kõrgendatud vöökohal ilutses ehisvöö ning mis langes peaaegu pahkluudeni. See oli olnud ta lemmikkleit, Pariisist saadetud. Ta oli seda kandnud tol peoööl, ööl, mil tema veendumust mööda laps eostatud sai. Ta seisatas jälle. Kas selle selgapanek võib jätta mulje, et tegu on kibeda katsega haiget teha? Ta ei olnud selles kindel. Talle meeldis kleidi värv. Nii ta endale kinnitas. Ennekõike oli tegu värviga.
Laps tegi häält ja hakkas rahutuks muutuma. Naine vaatas kella, tõstis tite hällist, ja istunud akna juures olevale imetamistoolile, tundis, kuidas kerge tuuleõhk ta nahka jahutas. Väljas oli päike juba kõrgel ning õhk aina kuumenes, kusagil majas haukus koer ja köökidest tulvas vürtsikaid toiduvalmistamise lõhnu.
Ta nööpis lahti hommikumantli, paljastades kahvatu marmori värvi rinna. Titt otsis nibu ja leidnud selle, haaras rinna suhu. Poiss imes nii kõvasti, et naise rinnanibud olid katki ja valusad, valu talumiseks pidi huulde hammustama. Et oma tähelepanu hajutada, hakkas ta toas ringi vaatama. Kõik neli nurka olid täis mälestusi, mis nüüdseks kinnistunud esemetena: nikerdatud järi, mis oli saabunud põhjast; voodiäärne lambivari, mille ta oli ise õmmelnud; Indohiinast pärit vaip.
Kui ta tite põske silitas, lõpetas laps söömise, tõstis käe, ning ühel südantlõhestavalt kaunil hetkel sirutusid väikesed õrnad sõrmed naise näo poole. See pidanuks nüüd olema pisarate koht.
Kui laps sai mähitud, asetas naine ta pehme heegeldatud salli sisse voodile, ja kui imik oli lõpuks riietatud, kiigutas naine teda ühel käel ning vaatas veel viimast korda ringi. Vaba käega sulges ta rõivakirstu kaane, viskas hüljatud roosi lakitud prügikasti ning libistas siis käe üle vaasi jäänud rooside, päästes muljuda saanud kroonlehed valla. Need heljusid valgest ümbrikust mööda ja langesid poleeritud mahagonivärvi põrandale nagu verepritsmed.
Naine avas kõrged põrandast laeni ulatuvad aknad ja vaatas aeda, hingas kolm korda sügavalt sisse jasmiini järele lõhnavat õhku. Briis oli lakanud, fööt vaikinud. Ta oli arvanud, et tunneb hirmu, kuid selle asemel valdas teda hoopis meeldiv kergendustunne. See oli nüüd kõik ning jah, sellest oli küll. Siis hakkas ta kindlal sammul astuma, üks vältimatu ast teise järel, ja kui maja selja taha jäi, nägi ta vaimusilmas lilla värvi kõige kahvatumat varjundit – hingerahu värvi.
I OSA
Uus elu
I
Gwen nõjatus soolast paakunud reelingutele, ühes käes õlgkübar, ja vaatas uuesti alla. Ta oli jälginud juba tund aega mere muutlikku värvust, saatnud pilguga möödalibisevaid paberiribasid, kaardus apelsinikoori ja lehti. Nüüd, mil vesi oli muutunud sügavaimast türkiissinisest määrdunudhalliks, teadis ta, et enam polnud vaja kaua oodata. Hõbedase riidetüki vaateväljalt kadumist ennetades kõõlus ta üle reelingu.
Kui siis korraga kõlas laeva pasun – valjult, pikalt ja väga lähedalt – võpatas ta ja laskis käe üllatusest reelingult lahti. Väike satiinist peente helmestega tikitud krookpaelaga rahakott, hüvastijätukingitus emalt, libises käest. Ehmunult sirutas ta käe välja, kuid nägi, et on hiljaks jäänud – kotike kukkus ookeani, keerles sogases vees ja vajus siis põhja. Ja koos sellega ka ta raha ning Laurence’i kiri, korralikult kokku volditud, ja kus kirjas juhtnöörid.
Ta vaatas ringi ja jälle haaras teda segav ebamugavustunne, millest tal polnud õnnestunud Inglismaalt lahkumisest saadik vabaneda. Isa oli öelnud, et ega Gloucestershire’ist enam eriti palju kaugemale kui Tseilonile minna ei annagi. Isa hääl kõrvus kajamas, ehmus ta, kuuldes veel üht häält, kindlasti kuulus see mehele, ent selle toon oli ebaharilikult sõbralik.
„Olete idamaades uustulnuk?”
Harjunud asjaoluga, et ta kannikesesilmad ja kahvatu jume alati tähelepanu äratasid, pöördus Gwen vaatama, kellega tegu, ere päikesevalgus pani teda silmi kissitama.
„Ma… jah. Sõidan abikaasa juurde. Abiellusime alles hiljuti.” Ta tõmbas hinge, vaevu end talitsedes, et mitte kogu oma lugu välja prahvatada.
Laiaõlgne keskmist kasvu mees suure nina ja sätendavate karamellivärvi silmadega vaatas talle vastu. Mehe mustad kulmud, lokkis juuksed ja tume läikiv nahk köitsid tähelepanu. Gwen uudistas meest kerges paanikas, kuni too laialt naeratas.
„Teil on vedanud. Maikuuks on meri tavaliselt palju tormisem. Arvan, et küllap teeistanduse omanik,” ütles mees. „Teie abikaasa.”
„Kust te seda teate?”
Mees laiutas käsi. „Olete seda tüüpi.”
Gwen langetas pilgu oma beeži värvi kleidile, millel oli pikendatud pihaosa, kuid kõrge kaelus ja pikad varrukad. Ta ei tahtnud olla „seda tüüpi”, kuid sai siis aru, et kui poleks olnud kaela seotud šifoonsalli, võiks ta paista kergete elukommetega naisena.
„Nägin, mis juhtus. Kahju kotist.”
„See oli minust rumal,” ütles Gwen ja lootis, et ei punasta.
Oleks ta veidi enam oma onutütre Frani moodi olnud, oleks ta mehega vestlust jätkanud, kuid tema arvas hoopis, et see sai läbi ning pööras ringi, vaatamaks, kuidas laev Colombole lähemale liugleb. Valendava linna kohal ulatus koobaltsinine taevas kaugete punakaslillade mägedeni, puud pakkusid varju ja õhk oli tulvil väikeste vee peal summas liikuvate paatide suunas alla sööstvate kajakate karjeid. Gweni haaras elevus – lõpuks ometi tegi ta midagi hoopis teistsugust. Ta oli Laurence’ist puudust tundnud ning hetkeks lubas ta endale uneleda mehest. See polnud raske, kuid reaalsus oli sedavõrd põnev, et kõhus andsid liblikad tunda. Ta hingas sügavalt sisse, enda arvates soolast mereõhku, ent imestas siis mingi soolast hoopis tugevama lõhna üle.
„Mis
