Te pidama teadma. Mina olen Naveena. Olema siin, et teid teenindama.”
Gwen silmas väikest ruudukujulist naist, kel üll pikk sinikollane ümber puusade mähitav seelik ja valge pluus, pikk hallinevatest juustest pats seljal. Naise ümmargune nägu oli väga kortsus, pilk tühi, silmade all tumedad rõngad.
„Kus on Laurence?”
„Isand olema tööl. Nüüd juba kaks tundi.”
Pettunult astus Gwen sammu tagasi ja istus voodile.
„Soovima hommikusööki siia?” Naine osutas väikesele lauale akna juures. Vaikides põrnitsesid nad teineteist. „Või verandal?”
„Tahaksin end kõigepealt pesta. Kus on vannituba?”
Naine kõndis teise toa otsa, ja kui ta liikus, tundis Gwen, et naise juuksed ja riided olid lõhnastatud mingi ebahariliku vürtsika lõhnaga.
„Siin, proua,” ütles naine. „Võre taga olema teie vannituba, aga käimla kuli veel mitte tulema.”
„Käimla kuli?”
„Jah, proua, teenijapoiss. Tema varsti tulema.”
„Kas vesi on soe?”
Naine vangutas pead. Gwen polnud kindel, kas ta mõtles sellega, et on, või ei ole, ning sai siis aru, et naine oli väljendanud teadmatust.
„Seal puiduga köetav boiler, proua. Albezia puit. Kuum vesi tulema hommikul ja õhtul, tund aega.”
Gwen tõstis pead ja püüdis kõlada enesekindlamalt, kui ta tegelikult end tundis. „Väga hea. Pesen end kõigepealt ja söön siis hommikueine väljas.”
„Väga hea, proua.”
Naine osutas maast laeni akende poole. „Need avanema verandale. Mina lähema ja tulema. Tooma tee teie jaoks sinna.”
„Mis olend see seal väljas on?”
Naine vaatas, ent olend oli kadunud.
Täieliku vastandina Colombo lämmatavale niiskusele oli hommik siin eredalt valgusküllane, ent kergelt jahe. Pärast hommikusööki korjas Gwen ühe kirsi, mis oli ilus tumepunane, kuid maitselt hapu, ja Gwen sülitas selle välja. Ta mähkis endale salli ümber õlgade ja asus maja uurima.
Kõigepealt uudistas ta kogu maja läbivat laia ja kõrge laega koridori. Tume puitpõrand säras, seinte ääres olid kogu koridori pikkuses õlilambid. Gwen nuusutas. Ta oli eeldanud, et koht lõhnab sigarisuitsu järele, ja nii see ka oli, aga tunda oli veel tugevat kookoseõli ja aromaatset poleerimisvaha lõhna. Laurence kutsus maja bangaloks, ühekorruseliseks puumajaks, ent Gwen märkas tugevat tiigipuust treppi, mis viis avarast hallist teisele korrusele. Teisel pool treppi nõjatus vastu seina ilus kitsas kõrge pärlmutrist kaunistustega kummut, mille kõrval oli uks. Ta lükkas ukse lahti ja astus avarasse elutuppa.
Ta hingas sügavalt sisse ja avas ühe pruuni kattega akendest, mis moodustasid terve seina. Ka sellest ruumist paistis järv. Kui valgus sisse tulvas, vaatas ta toas ringi. Seinad oli kujuteldamatult õrna sinirohelist värvi, tuba mõjus värskendavalt jahedana, tugitoolid paistsid mugavad olevat, ruumis oli ka kaks ilmetut diivanit, mille peale olid kuhjatud linde, elevante ja eksootilisi lilli täis tikitud padjad. Ühe diivani seljatuge kattis leopardinahk.
Gwen astus meresinise-beežikirjule pärsia vaibale ja tiirles selle peal väljasirutatud kätega. Siin on tore. Tõepoolest, väga tore.
Teda ehmatas tume urin ja allapoole vaadates nägi ta, et on astunud magava lühikesekarvalise koera käpale. Vist läikivakarvaline must labrador, ehkki mitte päris tavalist tõugu, arvas ta. Gwen taganes sammukese, lootes, et koer ei hammusta. Samal hetkel sisenes tuppa peaaegu hääletult keskealine võõramaalasest mees. Lühikesel safranpruuni näoga kitsaõlgsel mehel oli seljas sarong, valge jakk ja peas valge turban.
„Vana koera nimi on Tapper, proua. Isanda lemmikkoer. Mina olen ülemteener ja siin on tiffn – keskpäevane kerge eine.” Ta sirutas kandiku Gweni poole ja asetas selle siis väikesele lauale. „Meie endi must tee.”
„Tõesti? Ma alles äsja sõin hommikust.”
„Isand tuleb tagasi pärast kella kahtteist. Kui kuulete töölistele mõeldud sarve häält, proua, siis on ta varsti siin.” Osutanud kamina kõrval olevale puidust riiulile, lisas: „Seal on teile lugemiseks ajakirjad.”
„Tänan teid.”
Kivivooderdisega kamin oli suur, selle juures tuletangid, kühvel, ahjuroop – tavapärased tuletegemisriistad ning tohutu haluhunnikuga korv. Gwen naeratas. Ees ootas õdus õhtu, vaid nemad kahekesi kamina ees mõnulemas.
Tal oli jäänud tund enne Laurence’i tulekut, seega ei hoolinud ta teest ja otsustas uurida maja väljastpoolt. Kui nad Laurence’i uue Daimleriga kohale jõudsid, oli juba hämar, seega ei õnnestunud tal näha, milline maja eestpoolt välja näeb. Ta läks mööda koridori tagasi peahalli, lükkas lahti ühe tumedaist kahekordsetest ustest, mille kohal oli kena kaaraken, ja leidis end majaesiselt trepilt varjulise veranda alt. Suurte õitsvate tulbipuude ja nende vahele lükitud palmidega ääristatud kruusane sissesõidutee viis majast eemale ning tõusis siis ülespoole mäkke. Mõned õied lebasid maas hajali nagu suured oranžid tulbid, rohelises rohus paistsid nad eredalt silma.
Gwen tahtis väga üles mäkke minna, kuid läks esmalt maja kõrvale, kus kaetud, seinteta ruumist paistis järv, veidi teise nurga alt kui tema toas. Seda väliruumi või sammaskoda ümbritses kaheksa tumedat puidust sammast, marmorpõrandal asetses korvmööbel ja laud oli lõunaks juba kaetud. Kui väike triibuline orav mööda sammast üles lipsas ja aampalgi taha kadus, lõi Gwen heameelest käsi kokku. Kui tore elu ootab teda Tseilonil.
Tuldud teed maja ette tagasi läinud, hakkas ta mööda kruusast sissesõiduteed ülespoole ronima. Mida kauem ta ronis, seda enam higistas, kuid ta ei tahtnud tagasi vaadata enne, kui oli jõudnud kahekümnenda puuni. Puid loendades ja pärsia rooside lõhna nautides tundis ta, kuidas kuumus võimust võtab, ehkki asi polnud õnneks sugugi nii hull kui kõrvetav tohuvabohu Colombos. Mõlemal pool teed kasvasid lopsakas roheluses suurte südamekujuliste lehtede ja viltjate valgete õitega põõsad.
Kahekümnenda puu juures heitis ta õlgadelt salli, sulges silmad ja keerutas ringi. Kõik sätendas. Järv, maja punane katus, isegi õhk. Ta ahmis õhku, justkui saaks niimoodi endasse imeda kogu ilu, mis teda ümbritses: lõhnavad lilled, põneva vaate, istandike helendava roheluse, lindude hääled. Joovastusest käis pea ringi. Miski ei seisnud paigal, ja õhk, tulvil pulbitsevat elu, sumises pidevas liikumises.
Selle vaatekoha eeliseks oli, et maja oli selgelt näha. Maja kõrgem tagaosa oli paralleelne järvega, väliruum asetses paremal ning üks maja külg nägi välja nii, nagu oleks seda laiendatud, kokku moodustus „L” täht. Maja kõrval oli õu ja rada, mis kadus kõrgete puude müüri. Gwen ahmis värsket õhku.
Kohutav keskpäevane sarvehüüd purustas kogu rahu ja vaikuse. Gwen oli kaotanud ajataju, kuid ta süda jättis löögi vahele, kui ta märkas Laurence’it koos ühe teise mehega sammumas kõrgete puude alt maja poole. Mees jättis enesega rahuloleva, tugeva ja otsusekindla juhi mulje. Gwen heitis salli ümber õlgade ja hakkas jooksma. Kuid järsust nõlvast alla joosta oli palju raskem kui üles ronida, mõne minuti pärast libises ta kruusal, varvas jäi puujuure taha, ta kaotas pinna jalge alt ja kukkus ettepoole nii tugevasti, et hing jäi kinni.
Kui
