istanduse uut perenaist. Gwen tahtis välja näha nii hea kui võimalik, kuigi uut Londonist saadetud narmastega kleiti ta selga ei pannud. Ta ootab, kuni Fran kohale jõuab ja paneb selle siis selga, et koos tšaarlstoni harjutada.
Tänaõhtune kleit oli kahvatust rohelisest siidist, kaelust ääristas pits, sügavama väljalõikega kui ta tavaliselt. Muidugi oli see pikendatud pihaga, šifoonist voldistik ohtlikult lühikesel kleidihõlmal. Uksele koputati.
„Sisse.”
Laurence lükkas ukse lahti ja seisis, jalad kergelt harkis, nad vaatasid teineteist.
Laurence kandis musta ülikonda, valget särki, valget vesti ja valget kikilipsu, ja ta oli püüdnud oma juukseid lahku kammida. Gwen tundis end mehe pika pilgu all värisevat ja hoidis hinge kinni.
„Ma… sina… Mu jumal, Gwendolen!” Mees neelatas.
„Sa näed ise ka üsna isuäratav välja, Laurence. Olen juba peaaegu harjunud sind lühikestes pükstes nägema.”
Mees tuli tema juurde, pani talle käe ümber ja suudles ta kaela juustepiirist veidi allpool. „Sa näed vapustav välja.”
Gwen jumaldas ta sooja hingeõhku oma nahal ja teadis, et öö tuleb imeline. Kes võiks kahelda sellises mehes nagu Laurence? Ta oli nii tugev, tuli vaid olla ta lähedal, et tekiks tunne, et sind tahetakse, ja ta oli nii usaldatav, et miski ei saa kunagi valesti minna.
„Ma mõtlen seda tõsiselt. Selle kleidiga paned kõik teised häbi tundma.”
Gwen silmitses oma läiklevat kleiti. „See on üsna lühike.”
„Võib-olla vajame kõik aeg-ajalt veidi raputust. Ära unusta salli. Isegi tule paistel võib pärast loojangut veidi jahe olla, nagu sa ilmselt eile õhtul aru said.”
Eelmisel õhtul oli Laurence ajanud tööasju, seepärast ei tulnud mugavast õhtupoolikust kaminatule paistel midagi välja. Kell üheksa olid teenijad sisenenud ühekaupa rangelt tähtsuse järjekorras. Kõigepealt turbaniga ülemteener, kes vastutas kogu maja eest, seejärel peakokk ehk appu, nagu teda kutsuti. Mees oli kas kiilaspäine või oli ta pea poolenisti paljaks ajanud ja ülejäänud juuksed pealaele naljakasse sõlme keeranud. Ta pisut idamaiste näojoonte tõttu võinuks eeldada, et mõni ta esivanem pärines Indohiinast. Sinikuldse sarongi peal oli tal pikk valge põll. Seejärel oli Naveena toonud neile kuuma kitsepiima, millele lisatud magustamiseks mesilaste mett, mitte roosuhkrut, oli ta selgitanud enne võluva naeratuse saatel head ööd soovimist. Talle järgnesid viis majateenijast poissi, kes seisid reas ja soovisid talle koos head ööd, ning lõpuks oli köögitööliste – kulide kord, kes lihtsalt põrnitsesid oma paljaid jalgu ja kummardasid. Varsti pärast põhjalikku teenijaskonna tutvustamise tseremooniat oli Gwen läinud üksinda voodisse, kurtes valusa pahkluu üle. Nüüd naeratas ta mõtte juures, kui veider see oli olnud.
„Mis sulle nalja teeb?” päris Laurence.
„Lihtsalt mõtlesin teenijaskonna peale.”
„Varsti harjud sellega ära.”
Laurence suudles teda huultele ja Gwen tundis mehe nahal seebi ja sidrunite lõhna. Käsikäes väljusid nad toast, et minna võõrastetuppa, kus pidid enne õhtusööki kokteile nautima.
„Mis lõhn see on, mida teenijanna kasutab?” küsis Gwen.
„Kas sa räägid Naveenast?”
Gwen noogutas.
„Palun kasuta ta nime, Gwen.”
„Hästi. Ja see lõhn?”
„Ma ei tea. Arvatavasti on see segu kardemonist ja muskaatpähklist. Niikaua kui mäletan, on see lõhn teda alati saatnud.”
„Kui kaua on ta siin töötanud?”
„Sellest saati kui mu ema ta välja otsis, et ta mu hoidja oleks.”
„Vaene Naveena, võin vaid ette kujutada, mis mürgleid sa poisina siin korraldasid.”
Mees naeris. „Ema pani kokku teatud mõttes perekonnaloo: kirjad, fotod, sünnitunnistused, pulmadokumendid, tead ju küll sedalaadi asju. Igatahes arvan, et Naveenast võisid olla mõned noorepõlvefotod.”
„Tahaksin neid näha. Tahan sinu kohta kõike teada.”
„Ma pole ühtegi neist ise ka näinud. Verity hoiab niisuguseid asju Inglismaal karbis. Muide, ootan väga sinu kohtumist temaga.”
„Kui kahju, et ta meie pulma ei tulnud. Kuid miks mitte paluda tal järgmise külaskäigu ajal perekonnaalbumid kaasa võtta?”
Mees noogutas.
„Kas Naveena oli ka Verity hoidja?”
„Ei, Verity hoidja oli üks noorem naine, kuni ta internaatkooli läks. Vaene tüdruk, tal oli raske, kui vanemad surid. Ta oli siis alles kümneaastane.”
Gwen noogutas. „Mis saab siis, kui Naveena on töö tegemiseks liiga vana?”
„Siis hoolitseme tema eest. Lähme veranda kaudu,” ütles mees ja lükkas kõrged aknad pärani.
Gwen astus sammukese edasi ja puhkes naerma. Väljas olid helid suisa kurdistavad. Rat-ta-taa. Tviit-tviit. Tap-tap. Kahinad, viled ja krooksud üha valjenesid, enne kui vaibusid ja siis uuesti pihta hakkasid. Seejärel oli kuulda voolava vee vulinat ja valju kraaksatust ning niiske õhu täitis tsikaadide laul. Eemal tumedates põõsastes tõusid õhku tillukesed välgatused, sööstsid jälle alla, ikka tosinakaupa.
„Jaanimardikad,” sõnas Laurence.
Gwen silmas järve ääres leegitsevaid tõrvikuid.
„Mõtlesin, et teeme pärastpoole ehk südaöise jalutuskäigu,” ütles Laurence. „Järv on imekaunis, kui seda valgustavad ainult tõrvikud ja kuu.”
Gwen naeratas, ta ei suutnud varjata heameelt sellise lärmaka öö üle.
„See oleks imetore.”
„Ja öösel on vähem võimalusi veepühvliga vastamisi sattuda. Neil on kehv nägemine, seega kipuvad nad vette taaruma keskpäeval suure kuumaga.”
„Armas aeg, kas tõesti?”
„Ära lase end eksitada, nad on ohtlikud ja pusivad sind või lausa trambivad su peal, kui eriti agressiivselt meelestatud on.”
„Taevake!”
„Ära muretse, meil neid siin palju pole. Horton Plainsi looduskaitsealal on neid hästi palju.”
Elutuppa olid esimestena jõudnud Florence Shoebotham ja ta abikaasa Gregory ning sel ajal kui Laurence ja härra Shoebotham vestlesid joogikapi juures, rüüpas Gwen šerrit ja arendas seltskondlikku vestlust tema naisega. Naine oli kerekas, inglise naistele tüüpiliste laiade puusade ja kitsaste õlgadega. Ta kandis kahvatukollast lillemustriga kleiti, mis ulatus peaaegu pahkluudeni, hääl oli tal kõrge ja vinguv, sellise suure inimese puhul mõjus see naljakalt.
„Armas aeg, teie olete küll üks tilluke naine,” ütles Florence, lotid lõua all võbisemas. „Loodan siiralt, et suudate hakkama saada.”
Gwen
