või valu kannatava lapsega või siis šaakaliga. Ta ei tahtnud oodata, et asjas selgust saada, seega püüdis ta uuesti püsti tõusta ning sel korral õnnestus tal valust võitu saada ja alla maja poole komberdama hakata.
Kohe, kui teda esiuksest näha oli, tuli Laurence välja ja ruttas tema poole.
„Mul on nii hea meel sind näha,” hüüdis Gwen hingeldades. „Läksin üles vaadet nautima, aga kukkusin.”
„Kullake, see on ohtlik. Seal on maod. Rohus elavad maod, puudel elavad maod. Maod hoiavad aiad rottidest puhtad. Igasugused hammustavad sipelgad ja põrnikad. Parem on mitte omapäi välja minna. Veel mitte.”
Gwen osutas kohale, kus naised olid teelehti noppinud. „Ma ei ole nii õrnake kui paistan, ja need naised seal olid ju väljas.”
„Tamilid tunnevad seda maad,” ütles mees tema juurde jõudes. „Pole viga, hoia mu käest kinni, viin su sisse ja palun Naveenal pahkluu kinni siduda. Kui tahad, võin kutsuda Huttonist kohaliku arsti.” ”Naveena?”
„Lapsehoidja”.
„Jah, muidugi.”
„Ta hoolitses minu eest, kui laps olin ja ma olen temasse kiindunud. Kui meil lapsed tulevad…“
Gwen kergitas kulme ja naeratas. Mehe nägu läks naerule, ta lõpetas lause. „…hoolitseb tema nende eest.”
Gwen silitas mehe käsivart. „Mida minul tuleb tegema hakata?”
„Teha on paljugi. Varsti saad teada.”
Tagasi majja minnes tundis Gwen mehe keha soojust. Hoolimata valutavast pahkluust, tundis ta tuttavat erutust ja tõstis käe, et puudutada sügavat lohku mehe lõual.
Kui pahkluu kinni seotud sai, võtsid nad väliruumis istet.
„Nonii,” ütles mees, silmad sätendamas. „Kas nähtu meeldib sulle?”
„See on täiuslik, Laurence. Saan siin sinuga väga õnnelikuks.”
„Olen su kukkumises süüdi. Tahtsin sinuga eile õhtul rääkida, kuid sul oli nii tugev peavalu, et otsustasin oodata. On mõned väikesed asjad, millest pean rääkima.”
Gwen tõstis pead. „Tohoh?”
Vaod mehe otsmikul muutusid sügavamaks ja kui ta silmad ahenesid, oli näha, et päike oli näol kortsud välja toonud.
„Enda ohutuse huvides ära tööjõuga seotud asjadesse puutu. Sul pole tarvis töölisalade pärast muretseda.”
„Mis need veel on?”
„Need on kohad, kus istanduse töötajad ja nende perekonnad elavad.”
„Aga see tundub huvitav.”
„Kui aus olla, siis pole seal suurt midagi vaadata.”
Gwen kehitas õlgu. „Veel midagi?”
„Kõige parem oleks mitte ilma saatjata ringi uidata.”
Gwen turtsatas pahaselt.
„Vaid seni, kuni oled asjaoludega rohkem tutvunud.”
„Väga hea.”
„Ainult Naveenal on õigus näha sind öösärgis. Ta toob sulle hommikuse tee kell kaheksa. Nad kutsuvad seda vooditeeks.”
Gwen naeratas. „Ja kas sina jääd koos minuga vooditeed jooma?”
„Kasutan iga võimalust.”
Gwen saatis talle üle laua õhusuudluse. „Ei jõua ära oodata.”
„Mina ka. Aga ära millegi pärast muretse. Saad varsti aru, kuidas asjad käivad. Homme kohtud mõnede teiste istanduseomanike naistega. Florence Shoebotham on küll kummaline, kuid kogenud naine ja temast võib sulle palju abi olla.”
„Mul pole ju midagi selga panna.”
Mehe nägu läks naerule. „Mu armas tüdruk. McGregor on juba saatnud kellegi härjavankriga su reisikohvri järele Hattoni jaama. Hiljem esitlen sind personalile, kuid ilmselt on sind ootamas ka suur pakk Selfridges’i kaubamajast. Asjad, mille tellisid enne siiatulekut, arvan ma?”
Gwen sirutas käed, korraga oli ta õnnelikum, mõeldes Waterfordi kristallile ja imeilusale uuele õhtukleidile. See oli just õige kleit, lühike ja kaetud hõbedaste ning roosade narmastega. Ta mäletas päeva Londonis, mil Fran oli peale käinud, et ta selle õmmelda laseks. Ainult kümme päeva ja ka Fran on siin. Suur hakk lendas hooga üle laua ja napsas silmapilkselt korvist saiakese. Gwen hakkas naerma ja ka Laurence naeris.
„Siin on palju loomi. Nägin triibulist oravat veranda katusest sisse jooksmas.”
„Neid on kaks. Neil on seal pesa. Ega nad midagi paha tee.”
„Mulle see meeldib.” Gwen puudutas mehe kätt ja kui mees ta peopesale suudles, läbistas Gweni värin.
„Veel viimane asi, kallis. Olin peaaegu unustanud, kuid arvatavasti on see kõige olulisem. Kõik majapidamisse puutuv on täiesti sinu otsustada. Mina sellesse ei sekku. Teenijaskond vastutab sinu ja mitte kellegi teise ees.”
Mees tegi pausi.
„Võimalik, et su arvates on kord käest läinud. Teenijad on saanud tegutseda liigagi kaua oma tahtmist mööda. Sul võib minna raskeks, kuid olen kindel, et suudad asjad joonde ajada.”
„Laurence, mulle meeldiks see väga. Aga sa pole mulle tegelikult kuigi palju maavaldusest rääkinud.”
„Nojah, see on üks suur tamilitest tööjõu tarbija. Tamilid on suurepärased töölised, mitte nagu enamik singaleid. Meil on neid vähemalt 1500. On olemas midagi koolisarnast, dispanser ja tagatud vältimatu meditsiiniabi. Neil on mitmeid soodustusi, kauplus, subsideeritud riis.”
„Ja tee tootmine?”
„Seda tehakse meie teevabrikus. Tegu on pika protsessiga, aga näitan seda sulle ühel päeval, kui soovid.”
„Mulle meeldiks see väga.”
„Hästi. Kuna nüüd on asjad otsustatud, võiks pärast lõunat puhata,” ütles mees tõustes.
Gwen vaatas lõunasöögi jääke laual ja haaras endal ümbert kinni. Ta hingas sügavalt sisse ja välja. Nüüd oli õige aeg. Ta sulges silmad ega püüdnudki varjata rõõmunaeratust, kui Laurence kummardus ta otsaesist suudlema. Aga kui ta silmad uuesti avas, nägi, et mees oli lahkumas.
„Kohtume õhtul,” ütles ta. „Mul on kahju, kallis, aga pean nüüd McGregoriga kokku saama. Teevabriku pasun hüüab kell neli, ja mina olen siis majast eemal, aga sina maga kindlasti edasi.”
Gwen tundis pisaraid kipitamas, ent kuivatas silmad salvrätiga. Ta teadis, kui palju tööd Laurence’il on, ning muidugi oli istandus kõige tähtsam, kuid kas oli see pelk ettekujutus, et ta armas tundlik abikaasa tundus pisut eemalolevana?
III
Järgmisel õhtul seisis Gwen aknal ja vaatas päikeseloojangut. Taevas ja
