soengusse seada. Gwen haistis džinni ja keha lõhna.
„Küllap te varsti meie kommetega ära harjute. Võtke kuulda mu nõu, tüdruk, mis iganes te ka ei teeks, ärge kunagi teenijatega liiga sõbralik olge. See ei kõlba. Neile see ei meeldi ja nad ei austa teid siis.”
„Inglismaal olin alati oma teenijatüdruku vastu sõbralik.”
„Siin on asjad teisiti. Teate, tumedanahalised on teistsugused. Lahkus ei tule neile kasuks. Kohe üldse mitte. Ja segaverelised on veel hullemad.”
Teatati uute paaride saabumisest, Gweni häiris kuuldud jutt. Ta teadis sõna „segavereline”, kuid selliselt kasutatuna oli see talle äärmiselt vastumeelt.
„Kohelge neid nagu lapsi, ja hoidke alati oma dhobil silm peal. Alles möödunud nädalal avastasin, et mu siidist Hiina pidžaama oli vahetatud mingi vana asja vastu, mis ilmselt pärines kusagilt Hattoni tänavaturult.”
Gwen oli nüüd täielikus segaduses ja ta ärritus. Kuidas saab ta dhobil silma peal hoida, kui ta isegi ei tea, kes või mis dhobi on?
Ta vaatas toas ringi. Tegu pidi olema tagasihoidliku peoga, kuid juba oli kohal üle kümne paari ning ruumi jagus veel paljude jaoks. Ta püüdis saada abikaasaga silmsidet, kuid kui ta nägi Laurence’it innukalt vestlemas kiila mehega, kelle kõrvad hoidsid peast eemale täisnurga all, tuli talle naer peale. Teekannu-mees.
„Arvatavasti räägivad nad tee hinnast,” ütles Florence, nähes, kuhu ta pilk oli suunatud.
„Kas tee hindadega on siis probleeme?”
„Oi ei, kallis. Hoopis vastupidi. Meil kõigil läheb üsnagi hästi. Teie abikaasa uuest Daimlerist peaks ju teie veenmiseks piisama.”
Gwen naeratas. „See on päris kena.”
Ukse juures seisev valges rüüs teenijapoiss lõi gongi.
„Nonii, ärge muretsege, kui midagi on, siis ainult küsige. Mul on hea meel aidata. Mul on veel meeles, mida tähendab olla noor ja äsja abiellunud. Nii palju uut omandada.” Florence sirutas käe ning Gwen tõusis teda jalule aitama.
Söögituba nägi hõbedaste valgustatud lühtrite all kena välja. Kõik säras ja sätendas, õhus oli värskust, mida tulvas madalates klaasvaasides olevatest lillhernestest. Gwen märkas saledat noorepoolset naist, kes Laurence’ile säravalt naeratas. Tal olid rohelised silmad, esile tungivad põsesarnad ja pikk kael. Blondid juuksed olid seatud nii, et eestpoolt paistsid lainja lühikese soenguna, kuid kui naine pöördus küljega tema poole, nägi Gwen, et tal olid pikad juuksed, elegantselt kuklasse sõlmitud. Ta oli rubiinidega üle külvatud, ent muidu üsna lihtsalt musta riietunud. Gwen püüdis ta pilku. Võib-olla polegi asi nii hull.
Malbe väljanägemisega prillidega mees Gwenist vasakul tutvustas ennast Partridge’ina. Gwen vaatas ta pisut esiletungivat lõuga, väikest tüükalist põskhabet ja tajus hallide silmade heatahtlikku pilku. Mees lootis, et Gwen kohaneb uues kodus ja ütles, et teda võib Johniks kutsuda.
Kui nad pikemalt vestlema jäid, olid kõigi silmad Gwenile pööratud, kuid peagi läks keskustelu üle kõige uuematele kuulujuttudele Nuwara Eliyas – kes oli kes, mida teinud, kellele ja miks. Enamik jutust läks Gweni kõrvust mööda. Ta ei tundnud ühtegi inimest, kellest jutt käis, ja tal oli raske ka kõige selle vastu huvi üles näidata. Alles siis, kui laua ümber vaikseks jäi ja teekannu-mees rusikaga lauale prõmmis, hakkas ta kuulama ja märkama.
„Kuradi häbitu minu arvates. Oleks pidanud neist paljud maha laskma.”
Kui mees oma tiraadi jätkas, kuuldus paarilt kohalolijalt heakskiitu.
„Millest nad räägivad, John?” sosistas Gwen.
„Kandys oli hiljuti kähmlus. Tundub, et Briti valitsus talitas seaduserikkujatega üsna brutaalselt. Nüüd on see põhjustanud kära. Asi on selles, et tänavail liigub kuuldusi, nagu poleks üldse tegu olnud protestiga brittide vastu, vaid midagi seoses veteranide mälestuspäeva lilledega.”
„Nii et meid ei ähvarda mingi oht?”
Mees raputas pead. „Ei. See annab lihtsalt mõnele vanale kolonelile põhjust lärmi lüüa. Kõik sai alguse umbes kümme aastat tagasi, kui britid lasid kogunemisel maha rühma moslemeid. See oli tegelikult rumal viga.”
„Olukord ei tundu just roosiline.”
„Ei. Vaadake, Tseiloni Rahvuskongress ei nõua veel sõltumatust, nad soovivad vaid rohkem autonoomiat.” Mees vangutas pead. „Kuid kui minu arvamust teada tahate, siis on meil vaja ettevaatlikumalt tegutseda. Arvestades kõike seda, mis toimub Indias, ei lähe kaua, enne kui Tseilon neist eeskuju võtab. Praegu on veel vara, aga pange mu sõnu tähele, käärimine juba käib.”
„Armas aeg, kas te olete sotsialist?”
„Ei, mu kallis, olen arst.”
Gwen naeratas.
„Häda on selles, et nõukogusse valiti vaid kolm inimest Kandyst, mistõttu sel aastal mõned neist lahkusid Tseiloni Rahvuskongressist ja lõid selle asemel Kandy Rahvusliku Assamblee. See on midagi, millel meil tuleb silm peal hoida, sellel ja Noorel Lanka Liigal, kes hakkab korraldama vastuseisu brittidele.”
Gwen vaatas laua teises otsas istuva Laurence’i poole, lootes, et mees annab kokkulepitult märku selleks, et daamid võiksid lauast lahkuda, kuid Laurence vaatas kissis silmil kaugusesse.
„Me toidame neid,” ütles teine mees, „hoolitseme nende eest, anname neile katuse pea kohale. Teeme nende heaks rohkem kui ette nähtud. Mida nad veel tahavad? Mina isiklikult…”
„Ent on veel palju rohkem, mida teha võiksime,” ütles Laurence, segades end enesevalitsust kaotamata jutule vahele. „Mina olen ehitanud kooli, aga lapsed ei käi seal. On aeg lahendustega välja tulla.”
Laurence’i laines juuksed olid eest püsti, kindel märk sellest, et ta oli sõrmedega neist läbi tõmmanud, ja Gwen mõistis, et mees teeb seda siis, kui tunneb end ebamugavalt. See muutis teda näiliselt nooremaks, ning Gwen soovis meeleheitlikult meest emmata.
Arst puudutas ta kätt.
„Tseilon on… noh, Tseilon on Tseilon. Küllap kujundate üsna pea oma arvamuse,” ütles ta. „Muutus on ikka veel kaugel, kuid me ei jää igavesti immuunseks Gandhi swaraj sõnumi suhtes.”
„Swaraj?”
„Omavalitsus.”
„Saan aru. Kas see oleks paha?”
„Praegu ei tea seda keegi.”
Kui kõik külalised olid läinud, tundis Gwen ärevust, kui Laurence tuli tema tuppa ja heitis end täies laiuses ja pikkuses voodile. Halud põlesid, tuba oli liiga soe. Kas nüüd lähevad nad koos järve äärde?
„Tule, kallis,” ütles ta. „Tule minu juurde.”
Gwen läks tema juurde, heitis täies riides voodikattele pikali. Mees tõusis poolistukile, toetus küünarnukile ja naeratas.
„Mu jumal, sa oled armas.”
„Laurence, kes oli see blond naine mustas?”
„Mustas?”
