«Ma nägin teda hommikupoole puuriida juures. Lõhkus seal puid, nii mis mühises.»
Mahalaadimispunktist on puuriidani vähem kui sada meetrit, aga Lillyle näib see Bataani surmamarsina.
Ta kõnnib aeglaselt, pea maas, käed värina varjamiseks teksapükste taskutesse surutud. Ta põikleb läbi naistesumma, kes riideid kohvritesse sorteerivad, läheb ümber tsirkusetelgi, möödub katkist rula parandavatest poistest ja hoiab heaga eemale meestekambast, kes silmitsevad tekile laiali laotatud relvi.
Möödudes meestest, kelle seas troonib ka Chad Bingham nagu mingi rullnokast despoot, langeb Lilly pilk üheteistkümnele määrdunud püstolile, kõik erineva kaliibriga ja erinevad mudelid, kõik korralikult ritta seatud nagu hõbelusikad serviisisahtlis. Sealsamas kõrval lebavad Kmartist leitud 12-kaliibrilised pumppüssid. Need üksteist püstolit, pumppüssid ja loetud arv laskemoona moodustavad kogu asunike relvastuse – need on ainsad, mis laagrilisi hävingu eest kaitsevad.
Lilly kuklakarvad tõusevad turri ja hirm kõrvetab sisikonda. Ta hakkab veel kõvemini värisema. Tal on tunne, nagu oleks tal palavik. Need värinad on Lilly Caulile alati pinnuks silmas olnud. Ta mäletab, kuidas ta pidi Georgia tehnikaülikooli vastuvõtukomiteele ettekande tegema. Ta kirjutas märkmed kaardikestele üles ja harjutas mitu nädalat. Aga kui ta North Avenue umbses koosolekusaalis professorite ette astus, värises ta nii kõvasti, et pillas oma kaardipataka põrandale ja ei saanud sõnagi suust.
Nüüd krundi lääneserva piiravale lattaiale lähenedes tunneb ta samasugust närvipinget, ainult tuhat korda tugevamalt. Ta tajub tõmblusi oma näol ja taskusse surutud kätes. Värin on nii kohutav, et näib liigeseid halvavat ja teda paigale sundivat. «Krooniline ärevushäire,» nagu Marietta arst oli öelnud.
Viimastel nädalatel on need spontaansed spasmid ilmnenud pärast ebasurnute rünnakuid – mõnikord kestab värinahoog mitu tundi. Nüüd aga uhub temast üle sügavam äng, mis näib tulevat mingist ürgsest hämarast ajusopist. Ta tõmbub endasse ja kägardub ümber oma haavatud hinge, mida piinab lein isa kaotuse pärast.
Ta võpatab, kui kirve raksatus vastu puitu tähelepanu aia poole tõmbab.
Salkkond mehi seisab kuivade palkide rea kõrval tihedas pundis. Puulatvade kohal lendlevad tuules kuivanud lehed ja papliseemned. Õhus on niiske mulla ja kõdunevate männiokaste hõngu. Lehestikus tantsivad varjud, mis dirigeerivad Lilly hirmu nagu peas kumisev helihark. Talle meenub, kuidas ta kolme nädala eest Maconis peaaegu hammustada sai, kui zombi talle prügikasti tagant peale hüppas. Lilly näeb puude varjudes sedasama tänavat prügikasti taga, täis kurjakuulutavat kõdu, mädanemise lehka ja surnute ellu ärkamise kohutavaid imesid.
Ka järgmine kirvelöök ehmatab teda ja ta pöördub puudekuhja kaugemasse otsa.
Josh seisab seljaga tema poole, käised üles kääritud. Tema määratute abaluude vahelt jookseb mööda sinist triiksärki alla piklik higiplekk. Tema lihased pingulduvad ja pruuni kukla nahavoldid tukslevad. Ta töötab ühtlases rütmis: lööb, tõmbab kirve tagasi, võtab hoogu ja lööb jälle. Kops!
Lilly astub lähemale ja köhatab kurgu puhtaks. «Sa teed seda valesti,» lausub ta väriseval häälel, üritades hoida kerget vestluslikku tooni.
Josh tardub paigale, kirves pea kohal. Ta pöördub ja vaatab naist. Tema nurgeline tume nägu pärlendab higist. Hetkeks tundub ta rabatud, sädelevatest silmadest peegeldub üllatus. «Ma mõtlesin jah, et midagi on viltu,» sõnab ta viimaks. «Olen viieteist minutiga ainult sada puutükki pooleks raiunud.»
«Sa hoiad käepidemest liiga madalalt.»
Josh muigab. «Ma teadsin, et midagi sellist on.»
«Lase palkidel töö ära teha.»
«Hea mõte.»
«Tahad, ma näitan?»
Josh astub kõrvale ja ulatab talle kirve.
«Niimoodi,» tähendab Lilly ja annab oma parima, et jätta võluvat, vaimukat, söakat muljet. Värin on nii tugev, et kirvetera vääratab, kui ta teeb nõrga katse puutükki lõhestada. Ta lööb, aga kirves ainult riivab puitu ja jääb siis maasse kinni. Ta pingutab, et seda välja tõmmata.
«Nüüd ma mõistan,» sõnab Josh lõbustatult noogutades. Siis märkab ta naise värisemist ja tema naeratus kaob. Ta astub Lilly kõrvale. Ta asetab oma suure kämbla Lilly käele, mis on kirve külge klammerdunud, et see savisest mullast välja tõmmata. Tema puudutus on õrn ja rahustav. «Kõik saab korda, Lilly,» ütleb ta tasa.
Lilly laseb kirvest lahti ja pöördub mehe poole. Tema süda taob meeletult, kui ta Joshile silma vaatab. Tal hakkab korraga külm. Ta üritab oma tundeid sõnadesse panna, aga suudab vaid häbiga pilgu ära pöörata. Lõpuks suudab ta midagi kuuldavale tuua. «Kas me saaksime kusagil rääkida?»
«Kuidas sa seda teed?»
Lilly istub indiaanlase kombel ristijalu tohutu tamme võra all, mis heidab maha langenud lehevaibale keeruka varjudemustri. Ta nõjatub rääkides vastu hiiglaslikku tüve. Tema pilk on keskendunud kauguses kõikuvatele puulatvadele.
Tal on eemalolev ilme, mida Josh Lee Hamilton on näinud sõjaveteranide ja esmaabitöötajate nägudel: otsatu kurnatuse mask, traumeeritud inimese väsimus, kauge klaasistunud pilk. Josh tahaks tema õrna saleda keha oma käte vahele võtta, teda emmata ja silitada ja kõik paremaks teha. Aga kuidagi ta tajub – ei, teab –, et praegu poleks õige aeg. Praegu tuleb kuulata.
«Mida?» küsib ta. Ta istub samuti ristijalu naise vastas ja kuivatab niiske rätikuga kukalt. Tema ees on sigarikarp, viimane tema aina kahanevatest varudest. Ta peaaegu ei taha viimaseid ära suitsetada – tal on ebausklik hirm, nagu otsustaks see ta saatuse.
Lilly vaatab tema poole üles. «Kui ebasurnud ründavad… Kuidas seda taluda… Ilma surmahirmu tundmata?»
Josh itsitab väsinult. «Kui selle välja mõtled, pead mulle ka õpetama.»
Naine jääb teda hetkeks põrnitsema. «Ole nüüd.»
«Mida?»
«Tahad öelda, et sina tunned ka rünnakute ajal surmahirmu?»
«Muidugi.»
«Oh, jäta.» Ta kallutab umbusklikult pea viltu. «Sina?»
«Ma ütlen sulle midagi, Lilly.» Josh võtab sigaripaki, lükkab ühe välja ja süütab selle oma Zippoga. Ta tõmbab mõtliku mahvi. «Praegu ei karda ainult rumalad ja hullud. Kes ei karda, ei pane tähele.»
Lilly vaatab lattaia äärde püstitatud telkiderivi poole. Ta toob kuuldavale piinatud ohke. Tema kitsas nägu on tuhakarva ja pingul. Ta nagu üritaks väljendada mõtteid, mis keelduvad kangekaelselt sõnadele alluma. Viimaks lausub ta: «Olen sellega juba mõnda aega võidelnud. Ma pole selle üle uhke. Usun, et see on mu elus palju asju ära rikkunud.»
Josh silmitseb teda. «Mis asi?»
«Argpükslus.»
«Lilly…»
«Ei, kuula. Pean selle välja ütlema.» Ta keeldub mehele otsa vaatamast. Tema pilk hõõgub häbist. «Enne seda… epideemiat oli see lihtsalt… ebamugav. Magasin paar asja maha. Keerasin nii mõndagi metsa, sest ma olen argpüks… Aga nüüd on panused… Ma ei teagi. Keegi võib minu pärast surma saada.» Lõpuks suudab ta suurele mehele silma vaadata.
